Post by varicella on Dec 23, 2007 20:34:53 GMT 3
Sorry, noh, ma ei osanud paremat pealkirja mõelda. XD
See peaks mingi elupikk jutt tulema, sest mul on igasugused plaanid ikka. ^^ Aga vaatab, arvatavasti jätan peale kolmandat osa katki. XD
Aaaagga, enjoy, esimene osa on mingi proloogitaolist, eriti midagi aru veel ei saa. (:
7.juuni
"Anita, teeme sinna vana lagunenud majani võidu!"
"Ole nüüd, Aliis. Väljas on pime ja me peame veerand tunni pärast kodus olema. Ema lööb meid maha, kui me hilineme." Sisimas tüdruk teadis, et nende majani ei olnud rohkem, kui viie minuti tee. Põhjus, miks ta võistlusesse nii vastumeelselt suhtus, oli vaid õe suurepärane jooksuoskus. Mõlemad neiud teadsid seda, kumb siit võitjana välja tuleb ning see ei olnud mitte Anita.
"Palun, õde, üks kord. Me jõuame niigi enne kokkulepitud kellaaega kohale ja ära põe seda pimedust, mida ta ikka teeb, ära ta ju sind ei söö, eks," naljatas Aliis. Peale mitte nii suurepärase jooksuvõime, kartis Anita ka pimedat ning isegi ka hämarat metsa, mis tegi selle kõige veel rohkem vastikumaks.
"Aga kas sa neid jutte pole kuulnud," katsetas neiu taas enda õde nõusse saama. "selle maja ümbruses liiklevad seal elanud inimeste vaimud ja otsivad enda tapjat." Anita pani häälde kogu enda vastikuse, kuid Aliis vaid turtsatas.
"Lollakas, ja sa usud ka neid muinasjutte?! Nagu ma oleks vähe seal luurekat käinud mängimas. Ja pole mingit tapjat, vanamees viskas ise ükspäev sussid püsti, pole vaja hakata nüüd kohe luuletama ja ära pirtsata, palun." Tütarlaps võttis sisse stardipositsiooni. "Üks, kaks, kolm."
Anita ohkas ja surus siis käed rusikasse. "Ma saan sellega hakkama, see pole üldse jube. Tõesti, ma ei ole mingi titt, kes pimedust kardab. Pealegi pole kell kaheksa veel üldse pime." Tüdruku kaksikõde oli juba ammu metsa kadunud, kui Anita lõpuks vaevaliselt mööda väikest jalgrada liikuma hakkas, iga järgnev samm ebakindlam, kui eelmine.
Hingeldades peatus Aliis maja ees, mis pidi olema tütarlaste lõpppunkt. Ta asetas vasaku käe vastu puud ning viskas siis pilgu taevasse. Neiu ei olnud pingutanud, ta teadis et ta võidab Anitat ning nagu näha, ta seda ka tegi. Nüüd jäi vaid õde oodata, kes iga hetke pärast tulema pidi.
Minutid veeresid ning seierid Aliisi kellal näitasid seda, et nad olid järjekordselt ema kokkuleppest üle läinud. "Aga miks Anita pole veel tulnud?" küsis Aliis endalt, hakates juba kärsituks muutuma. "Nojah, ilmselgelt jalutab kuskil metsa all ja naudib loodust, või kuidas ta seda nimetab. Enda arust teeb nalja. Ja ise ta oli see vigiseja, kes pidi õigeks kellaks koju saama. Ilma temata oleks ma raudselt kella kaheksaks koju laekunud, ja nüüd saame veel mõlemad sõimu, mina eesotsas, kuna mina ju olen alati see kukupai, Anitast veel kaks minutit vanem ka, nagu see loeks." Aliis turtsatas pahatahtlikult. "Raudselt ei tulnud ta üldse siia metsa. Muidugi! Las Aliis jookseb, ise pages raudselt koju, emme sülle, et tema kardab pimedat. Titt selline." Tüdruk kissitas silmi ning hakkas siis sama teed pidi tagasi maanteele minema, et sealt siis koju minna. Ta oli kindel, et Anita on juba seal ja naerab tema üle, et loll, läks üksi metsa jooksma. Aliis kehitas nõutult õlgu ning kiirendas sammu.
Anitale oli rada tuttav, ka tema oli seda pidi jalutanud, kuid mitte õhtuti. Päeval tundus kõik palju ilusam ja julgem ning kuigi väljas ei olnud eriti pime, tundis Anita ikkagi, et ta kõhus keeras ja süda hakkas pahaks minema. "Kurat, see on viimane kord kui ma siia metsa ronin," pomises ta endaette ja kiirendas siis sammu.
Mõne aja pärast tundus tüdrukule, et ta oli juba liiga kaua jooksnud. Kuigi sihtpunktini ei olnud teab-mis palju maad, oli tal siiski ebaloomulik tunne, et ta on liiga kaugele läinud. Kuid kuidas sai ta majast mööda joosta? Tee lõppes ju maja ees täpselt ära ning eksida polnud võimalik. Tütarlapse hirm kasvas, kuid ikkagist astus ta edasi, lootes et iga hetke pärast ta õde ning sihtpunkt paistab. Mõne aja pärast hakkas ta õde hüüdma.
See peaks mingi elupikk jutt tulema, sest mul on igasugused plaanid ikka. ^^ Aga vaatab, arvatavasti jätan peale kolmandat osa katki. XD
Aaaagga, enjoy, esimene osa on mingi proloogitaolist, eriti midagi aru veel ei saa. (:
7.juuni
"Anita, teeme sinna vana lagunenud majani võidu!"
"Ole nüüd, Aliis. Väljas on pime ja me peame veerand tunni pärast kodus olema. Ema lööb meid maha, kui me hilineme." Sisimas tüdruk teadis, et nende majani ei olnud rohkem, kui viie minuti tee. Põhjus, miks ta võistlusesse nii vastumeelselt suhtus, oli vaid õe suurepärane jooksuoskus. Mõlemad neiud teadsid seda, kumb siit võitjana välja tuleb ning see ei olnud mitte Anita.
"Palun, õde, üks kord. Me jõuame niigi enne kokkulepitud kellaaega kohale ja ära põe seda pimedust, mida ta ikka teeb, ära ta ju sind ei söö, eks," naljatas Aliis. Peale mitte nii suurepärase jooksuvõime, kartis Anita ka pimedat ning isegi ka hämarat metsa, mis tegi selle kõige veel rohkem vastikumaks.
"Aga kas sa neid jutte pole kuulnud," katsetas neiu taas enda õde nõusse saama. "selle maja ümbruses liiklevad seal elanud inimeste vaimud ja otsivad enda tapjat." Anita pani häälde kogu enda vastikuse, kuid Aliis vaid turtsatas.
"Lollakas, ja sa usud ka neid muinasjutte?! Nagu ma oleks vähe seal luurekat käinud mängimas. Ja pole mingit tapjat, vanamees viskas ise ükspäev sussid püsti, pole vaja hakata nüüd kohe luuletama ja ära pirtsata, palun." Tütarlaps võttis sisse stardipositsiooni. "Üks, kaks, kolm."
Anita ohkas ja surus siis käed rusikasse. "Ma saan sellega hakkama, see pole üldse jube. Tõesti, ma ei ole mingi titt, kes pimedust kardab. Pealegi pole kell kaheksa veel üldse pime." Tüdruku kaksikõde oli juba ammu metsa kadunud, kui Anita lõpuks vaevaliselt mööda väikest jalgrada liikuma hakkas, iga järgnev samm ebakindlam, kui eelmine.
Hingeldades peatus Aliis maja ees, mis pidi olema tütarlaste lõpppunkt. Ta asetas vasaku käe vastu puud ning viskas siis pilgu taevasse. Neiu ei olnud pingutanud, ta teadis et ta võidab Anitat ning nagu näha, ta seda ka tegi. Nüüd jäi vaid õde oodata, kes iga hetke pärast tulema pidi.
Minutid veeresid ning seierid Aliisi kellal näitasid seda, et nad olid järjekordselt ema kokkuleppest üle läinud. "Aga miks Anita pole veel tulnud?" küsis Aliis endalt, hakates juba kärsituks muutuma. "Nojah, ilmselgelt jalutab kuskil metsa all ja naudib loodust, või kuidas ta seda nimetab. Enda arust teeb nalja. Ja ise ta oli see vigiseja, kes pidi õigeks kellaks koju saama. Ilma temata oleks ma raudselt kella kaheksaks koju laekunud, ja nüüd saame veel mõlemad sõimu, mina eesotsas, kuna mina ju olen alati see kukupai, Anitast veel kaks minutit vanem ka, nagu see loeks." Aliis turtsatas pahatahtlikult. "Raudselt ei tulnud ta üldse siia metsa. Muidugi! Las Aliis jookseb, ise pages raudselt koju, emme sülle, et tema kardab pimedat. Titt selline." Tüdruk kissitas silmi ning hakkas siis sama teed pidi tagasi maanteele minema, et sealt siis koju minna. Ta oli kindel, et Anita on juba seal ja naerab tema üle, et loll, läks üksi metsa jooksma. Aliis kehitas nõutult õlgu ning kiirendas sammu.
Anitale oli rada tuttav, ka tema oli seda pidi jalutanud, kuid mitte õhtuti. Päeval tundus kõik palju ilusam ja julgem ning kuigi väljas ei olnud eriti pime, tundis Anita ikkagi, et ta kõhus keeras ja süda hakkas pahaks minema. "Kurat, see on viimane kord kui ma siia metsa ronin," pomises ta endaette ja kiirendas siis sammu.
Mõne aja pärast tundus tüdrukule, et ta oli juba liiga kaua jooksnud. Kuigi sihtpunktini ei olnud teab-mis palju maad, oli tal siiski ebaloomulik tunne, et ta on liiga kaugele läinud. Kuid kuidas sai ta majast mööda joosta? Tee lõppes ju maja ees täpselt ära ning eksida polnud võimalik. Tütarlapse hirm kasvas, kuid ikkagist astus ta edasi, lootes et iga hetke pärast ta õde ning sihtpunkt paistab. Mõne aja pärast hakkas ta õde hüüdma.