Post by varicella on Sept 21, 2007 16:38:37 GMT 3
Jaja, mingi uus jutt. Esimesed paar osa on natuke.. khm, imelikud. Edasi peaks natuke paremaks minema, kuis ma ei luba seda. ^^
1.Peatükk -> Avastus.
„Palun,“ lausus heledajuukseline poiss, punastas kergelt ning ulatas midagi kandilist ja punasesse paberisse mähitut tüdrukule. Liisbet vaatas teda naeratades, võttis paki kätte, lausus paar tänusõna ning kallistas siis kergelt poissi.
„Noh,“ alustas ta siis kohe, jällegi enda tavalises, käed puusas asendis. „Kingitused on jagatud. Teeme nüüd midagi põnevat.“
Oli laupäev. Kell hakkas juba kaheteistkümnele lähenema ning Liisbet ärkas. Kohe kui ta pea tõstis, nägi ta eemal lahtikistuid pakkepabereid, kingitustekuhilaid, hunnikute kaupa riideid ning segamini tuba. Ta ohkas ning lootis, et saabuks keegi võlur, kes tema toa korda teeks, kuid tuletanud endale meelde, et see on vaid kõigest fantaasia, tõusis ta vaevaga voodist püsti, üritas end kuhugi seisma mahutada ning vaatas siis veelkord toas ringi. Tüdrukul oli eile 14-aastaseks saamise sünnipäeva pidanud ning tulemised olid näha.
Blond tütarlaps ohkas ning hakkas maast riideid korjama. Nende seast eristas ta ka kingitusi, mida tüdruk saanud oli, kuid neile erilist tähelepanu pööramata viskas neiu need voodile, mis juba natukese aja pärast rämpsu täis oli.
Upitanud nüüd viimase T-särgi poole, peatus tüdruku pilk ühel mustal märkmikul, mis oli arvatavasti kelleltki kingituseks saadud.
Viimased asjad olid jäänud voodile ning tavaliselt särav Liisbetki näitas välja nii väsimuse kui ka tüdimuse märke. Kuna tüdruk oli päeval laisk olnud, alustas ta koristamisega õhtul ning sedagi ema käsul.
’Veel üks küünelakk,’ pomises ta enda ette ning viskas selle teiste asjade juurde. ’Mingi .. ee .. asi,’ mõtles neiu siis kulmu kortsutades, hoides käes portselankuju, mis kohutvalt ahvi meenutas. Asetanud selle siis riiulile, võttis ta kätte viimase asja, mis oli talle juba varem silma jäänud ehk siis musta märkmiku.
Liisbet võttis kätte enda lemmikpastapliiatsi, mis oli sinine ning karvane. Lapsik, ta teadis, kuid sellegipoolest ta kasutas seda.
Seejärel avas ta märkmiku, köhatas tähtsalt ja hakkas sinna juba midagi kirjutama, kuid selle asemel et pastakas paberile vajutada ta hoopis kiljatas. Tüdruk oli kindel, et hetk tagasi ei olnud paberilehel seda teksti. Ta oleks võinud vanduda. Kuid nüüd see seal seisis: mustal lehel kuldne tekst.
Liisbet ahmis õhku, lootes sellele loogilist lahendust leida. Seejärel pani ta märkmiku pauguga kinni ning viskas selle toa teise nurka.
__
Asjalikke kommentaare ja põhjendatud kriitikat. XD
SINU GORDI
1.Peatükk -> Avastus.
***
„Palun,“ lausus heledajuukseline poiss, punastas kergelt ning ulatas midagi kandilist ja punasesse paberisse mähitut tüdrukule. Liisbet vaatas teda naeratades, võttis paki kätte, lausus paar tänusõna ning kallistas siis kergelt poissi.
„Noh,“ alustas ta siis kohe, jällegi enda tavalises, käed puusas asendis. „Kingitused on jagatud. Teeme nüüd midagi põnevat.“
***
Oli laupäev. Kell hakkas juba kaheteistkümnele lähenema ning Liisbet ärkas. Kohe kui ta pea tõstis, nägi ta eemal lahtikistuid pakkepabereid, kingitustekuhilaid, hunnikute kaupa riideid ning segamini tuba. Ta ohkas ning lootis, et saabuks keegi võlur, kes tema toa korda teeks, kuid tuletanud endale meelde, et see on vaid kõigest fantaasia, tõusis ta vaevaga voodist püsti, üritas end kuhugi seisma mahutada ning vaatas siis veelkord toas ringi. Tüdrukul oli eile 14-aastaseks saamise sünnipäeva pidanud ning tulemised olid näha.
Blond tütarlaps ohkas ning hakkas maast riideid korjama. Nende seast eristas ta ka kingitusi, mida tüdruk saanud oli, kuid neile erilist tähelepanu pööramata viskas neiu need voodile, mis juba natukese aja pärast rämpsu täis oli.
Upitanud nüüd viimase T-särgi poole, peatus tüdruku pilk ühel mustal märkmikul, mis oli arvatavasti kelleltki kingituseks saadud.
***
Viimased asjad olid jäänud voodile ning tavaliselt särav Liisbetki näitas välja nii väsimuse kui ka tüdimuse märke. Kuna tüdruk oli päeval laisk olnud, alustas ta koristamisega õhtul ning sedagi ema käsul.
’Veel üks küünelakk,’ pomises ta enda ette ning viskas selle teiste asjade juurde. ’Mingi .. ee .. asi,’ mõtles neiu siis kulmu kortsutades, hoides käes portselankuju, mis kohutvalt ahvi meenutas. Asetanud selle siis riiulile, võttis ta kätte viimase asja, mis oli talle juba varem silma jäänud ehk siis musta märkmiku.
***
Liisbet võttis kätte enda lemmikpastapliiatsi, mis oli sinine ning karvane. Lapsik, ta teadis, kuid sellegipoolest ta kasutas seda.
Seejärel avas ta märkmiku, köhatas tähtsalt ja hakkas sinna juba midagi kirjutama, kuid selle asemel et pastakas paberile vajutada ta hoopis kiljatas. Tüdruk oli kindel, et hetk tagasi ei olnud paberilehel seda teksti. Ta oleks võinud vanduda. Kuid nüüd see seal seisis: mustal lehel kuldne tekst.
Liisbet Mets !!
Palju õnne Sulle ! Ma tean, et ma olen küll hiljaks jäänud, kuid siiski tahan Sulle need õnnesoovid edastada. Parem hilja, kui mitte kunagi, või kuidas see vanasõna nüüd oligi.
~Sinu Gordi
Palju õnne Sulle ! Ma tean, et ma olen küll hiljaks jäänud, kuid siiski tahan Sulle need õnnesoovid edastada. Parem hilja, kui mitte kunagi, või kuidas see vanasõna nüüd oligi.
~Sinu Gordi
Liisbet ahmis õhku, lootes sellele loogilist lahendust leida. Seejärel pani ta märkmiku pauguga kinni ning viskas selle toa teise nurka.
__
Asjalikke kommentaare ja põhjendatud kriitikat. XD