|
Post by varicella on Sept 13, 2007 14:22:35 GMT 3
Alustan siis uue fiki kirjutamist. Tegelikult ei ole see uus. 4 osa on ammu valminud ja mitmetes kohtades juba varem avaldatud. Niisiis on arvatavasti enamus teist esimesi osi lugenud. Kuid nüüd otsustasin ma seda edasi kirjutada ning neile, kes selle FanFictioni algust ei ole lugenud või kellel on see meelest läinud, avaldan ma ka need esimesed neli osa. Kui lugejaid on ja kui neile see meeldib, siis avaldan ka ülejäänud ning vajaduse korral kirjutan edasi. Pealkirja võite ka pakkuda. (:
Aga enjoy !
1.Peatükk
Umbes 20-aastane noor naine ohkas kergelt enne, kui ta ukse avas. Tema ees laius suur vestibüül. „Tagasi,“ lausus ta endamisi ning sammus reipalt edasi. Pilgu kellale heitnud, pidi ta nentima, et oli hilinenud. Naine ohkas, kuid ei kiirendanud sammu. Alles järgmise suure ukse ees ta peatus. Tema näole ilmus mõnus naeratus ning ta avas ukse. Kõikide pilgud olid naisele suunatud. „Tervist. Vabandust et hilinesin,“ sõnas ta naeratades. Teistest välja tegemata võttis naine suuna laua juurde – nüüd mitte Ravenclawi, vaid professorite. Dumbledore oli püsti tõusnud. Ta näol oli rahulolev ilme. „Tervist, preili Simon,“ alustas ta. „Ma olingi enda kõnega lõpetamas.“ Naine naeratas vabandavalt, saades aru, et oli täpselt direktori kõne ajal saabunud. Ta võttis istet professor Hagridi kõrval ning kuulas siis Dumbledore juttu. Kõikide silmad olid naise poole pööratud, kuid ta ei lasknud sellest end ebameeldivalt tunda. Oli mõnus tagasi olla. „…ja nagu tea näete, on meil koolis uus õpetaja. Kuna professor McGonagall oli ennist enda tundidega hõivatud ning vaba aega vähe, oli tema vabatahtlikult nõus võtta üle muundamise õpetamise. Arvan, et paljud teavad teda. Alles kolm aastat tagasi lõpetas ta Sigatüüka. Ajaloo kõige parema õppeedukusega naine. Kõik oivalised hinded. Lisaks võttis ta ka eratunde mitme õpetaja juures. Siin ta on, mitte kõikide aitaja ja hea sõbranna Susannah, vaid nüüd hoopis teie muundamise õpetaja, professor Simon.“ Naine oli ülimalt meelitatud sellise kõne üle. Ta naeratas rahulolevalt ning nautis täielikult tähelepanu keskpunktis olemist. Kuuldes, kuidas Dumbledore maha istus, tõstis Susannah pea ning märkas enda ees vaagnate viisi toitu. „Oh, kuidas ma jumaldan tagasi olla,“ lausus ta mõttes ning tõstis siis endale muiates ahjukartuleid ette.
Asjalikke kommentaare ning ka põhjendatud kriitikat. ^^
|
|
Nasicc
Naljatila
CrAsH
Posts: 77
|
Post by Nasicc on Sept 13, 2007 14:26:53 GMT 3
Suht hea. Päris kriitikat ei oskagi anda... osa oleks võinud vaid vähe pikem olla (A) Kõik jooksis ladusalt ja oli huvitav lugeda. Kuigi ausalt-öeldes tavaliselt on sellised kohad kuidagi tuimalt kirjeldatud ning ma ei viitsi neid tavaliselt lugeda... Ootan järge
|
|
|
Post by Pingu on Sept 13, 2007 15:16:40 GMT 3
Voah Küll on hea, et sa oled tagasi Igatahes... ma oleks seda nagu varem lugenud... Aga palun pane kohe uus osa (A)
|
|
|
Post by Loore on Sept 13, 2007 15:40:33 GMT 3
väga lahe:D ammu pole keegi sigatüüka jutte kirjutanud:) kriitikat tõesti ei ole:O:D
|
|
|
Post by varicella on Sept 13, 2007 15:42:45 GMT 3
Niih, uus osa siis. (:
2.Peatükk.
Järgmise päeva hommikul istus Susannah enda kabinetis. Algamas oli esimene tund viiendikkudega. Slytherin ning Ravenclaw. Kaks naise eelistatumat maja. Ravenclaw - kus ta ise noorena käis ning Slytherin – lihtsalt teda paeluv maja. Oli ju Susannahile alati meeldinud salapärasus ning põnevus.
Raamatut lugedes, kuulis naine eemalt ukse sulgumist. Esimesed õpilased olid saabunud. Susie tundis endas ärevust. Oli see tekitatud tema esimesest tunnist või hoopis kartusest midagi sassi ajada.
Kui kell tunni algust näitas sammus uus professor, materjalid käes klassiruumi. Kostis tasane ohe ning vaikne sosistamine. Naine ei teinud neist välja. Ta muigas endamisi. Kui ruum oli enamvähem vaikseks jäänud ta alustas. „Tervist,“ sõnas ta küllaltki leebe ja tasase häälega, kuid kõik siiski kuulsid teda. „Nagu te juba teate, olen ma teie muundamise õpetaja, professor Simon. Konsulteerisin teie eelmise õpetaja – professor McGonagalliga ning sain teie klassist ülevaate. Loodan, et olete sel aastal veel hoolikamad õppimises.“ Naine jäi vait. Ta kergitas kulme ning alustas siidisel toonil: “Väga vaimukas, härra Malfoy, jaa. Ma võin olla ka karm. Kohutavalt karm. Aga lihtsalt mulle meeldib mu praegune iseloom rohkem. Ning ma ei soovi endast ebameeldivat muljet jätta. Kuigi…võib-olla meeldiks teile just sarkastiline mina rohkem?!“ Draco muutus näost roosakas. „Väga hea, me võime nüüd tunniga vist jätkata. Ning palun, härra Malfoy, jätke tunniks ebasobivad väljendid eemale. Kell neli, kui mu tööpäev lõpeb, võite mulle ette kanda, mida ma valesti olen teinud. Aga praeguseks…“ Susannah naeratas ning pööras pea, punastavalt poisilt klassi poole, millest enamik õpilasi itsitasid. Märgates, et professor soovib tunniga jätkata, jäid nad vait ning pöörasid pilgud Susannahile. „Väga meeldiv,“ alustas ta ning võttis kätte enda võlukepi. „Täna tegeleme lihtsamate asjadega. Jagan teile kätte tikutopsid ning te muudate need konnadeks. Ja arvestage sellega. Minuga ei saa te logeleda. See kerge loits on võetud kuuenda klassi õppekavast. Minuga peate te seda oskama. Aga loomulikult mitte veel. Lihtsalt, minu põhimõte on alustada raskete loitsudega ja neid õpetada. Mis mõtet on jagada kõikidele majapunkte selle eest, et nad muutsid tuletiku nõelaks. Ei ole. Kasutu. Ja ma ei eeldagi, et te nüüd kõik peate selle loitsu läbi tegema. Ausalt öelda oleksin ma üllatunud, kui keegi selle ära teeks. Aga niisiis. Loits on ’Aprodiha’. Ma usun, et võlukepivibutust pole teile enam vaja õpetada.“ Loitsu nimetades, sammus Susie tahvli juurde ning kirjutas sinna enda korraliku käekirjaga sõna, mida lausuma pidi. Seejärel võlus ta kõigi laudadele tikutopsid. Keegi ei pannud tähelegi, kuidas professor võlusõnad lausus. Alles siis, kui suur kärnkonn laua peal krooksatas, nad märkasid. „Jah, teie kord nüüd palun.“
Naine jalutas klassis ringi, vaadates järjest ebaõnnestunuid katseid. Ta kortsutas kulmu, kui parimaks tulemuseks jäi see, et tikutops muutus limaseks. „Noo, proovige veel,“ sõnas ta siis ning peatus Draco ees. Poiss irvitas ning lausus võlusõnad. Susannah ehmatas. „Väga tubli, härra Malfoy,“ ütles ta, kui laua peal oli konn. Natuke kandilise kujuga küll, kuid siiski. „ Pluss viis punkti Slytherinile selle eest,“ sõnas ta ning muutis siis Draco konna tagasi tikutopsiks, et too taas harjutada saaks. „Iga kell, Susannah,“ lausus Draco Grabbele, kes ta kõrval istus ning irvitas. Naine pööras kannapealt ringi. Ta hääl, millega ta nüüd rääkis oli rahulik, kuid sarkastiline. „Mis ajast ma teile, härra Malfoy, Susannah olen. Minu nimi on preili Simon ja ma soovin et kõik õpilased mind ka niimoodi kutsuksid. Ja pealegi…“ Draco nägu oli juba mitmendat korda tunni jooksul roosakas. Ta irvitas enda ette ning sama tegi ka ülejäänud klass. Susannah aga jätkas nüüd samuti vaikselt irvitades: “…flirtimised jätke palun peale tunde tegemiseks, eksole?!“ naine vaatas küsiva pilguga Malfoyd ning pööras siis pea ära. „Ja kell pool viis täna minu kabinetis, härra Malfoy.“[/i]
Asjalikke kommentaare ja põhjendatud kriitikat. ^^
|
|
|
Post by Pingu on Sept 13, 2007 15:50:35 GMT 3
Asjalikke kommentaare ja põhjendatud kriitikat. ^^ Need su lemmikud sõnad ve? XD Eioska kritiseerida Lihtsalt... ARMASTAN
|
|
|
Post by varicella on Sept 13, 2007 15:52:58 GMT 3
Mh, ma panen lihtsalt alla neeeeed. XD IGA osa alla. ^^ : D A tänks muidu.
|
|
|
Post by Pingu on Sept 13, 2007 16:44:04 GMT 3
muidugi palunpalun XD
|
|
Nasicc
Naljatila
CrAsH
Posts: 77
|
Post by Nasicc on Sept 13, 2007 17:06:08 GMT 3
Uuut ;D Hea on
|
|
|
|
Post by varicella on Sept 14, 2007 18:14:26 GMT 3
mmul pole õrna ainugi, mis edasi saab. XD
3.Peatükk
Oli kuulda koputust. Susannahi näole ilmus muie. „Jah,“ lausus ta siidisel toonil ning uks avanes. Sealt sammus sisse Draco, näol irvitus. „Jah, proua Simon?“ küsis ta, rõhutades eriti kaht viimast sõna. Naine naeratas. „Väga hea, ma loodan, et ma jäängi Simoniks,“ lausus ta siidisel ning lisas: “Võid istuda.“ Draco asetas ühe jala lauale. „Khmm, ma oletasin, et härra Malfoy on nii viisakas ning istub ikka toolile,“ irvitas Susannah ning sukeldus siis enda paberitesse, märkamata, kuidas Malfoy kulme kergitab ning siis kolistades toolile istub. „Nii, ma annan sulle siis ülesande,“ sõnas Susie ning tõusis püsti. Poisi näol peegeldus arusaamatus. Naine naeratas. „Ega sa seda tunnis öeldut vihjena võtnud? Et flirtimine jätta peale tunde ning seepärast kutsusingi ma sind praegu siia? Teate, te olete täitsa tore noormees küll, aga vaadake, esiteks on õpetaja-õpilase vahelised suhted keelatud ning pealegi, te olete liiga noor, härra Malfoy. Aga praeguseks…“vahetas naine teemat. Draco kortsutas kulmu ning vaatas siis naist, kes enda kabinetti kadus. Tagasi tuli ta sealt kastitäie raamatutega. Nähes aga Dracot, pani ta need lauale ning lausus: “Ah, ma ei hakka sind esimesel koolipäeval piinama, mine ära.“ Malfoy irvitas ning võttis suuna välisukse poole. Susannah, aga katkestas teda, vaikselt rääkides: “Ja palun, Malfoy, ärge tekitage meile mõlemale tunnis piinlikust.“ Nägemata, millise ilmega poiss on, pööras naine end ümber ning sammus enda kabinetti.
Õhtul, kell kümme tõusis Susannah toolilt ning ohkas. Paberid eemale pannud, kohendas naine enda soengut ning astus siis pikal sammul nii kabinetist, kui ka klassiruumist välja. Koridor oli pime. Naine süütas laterna, mis tekitas väikese valguse. Ettevaatlikult edasi sammudes, võttis ta suuna alla, vangikoobastesse. Susie ei teadnud, miks ta sinna läks, tal ei olnud aimu ka, miks ta üldse jalutama tuli. Lihtsalt, ilma põhjuseta, et saaks natuke eemale enda tööst. Koridori lämbet õhku sisse hingates, sammus naine kindalt edasi. Jõudnud vangikoobastesse, tundis ta erinevust. Siin oli palju jahedam ja värskem õhk, kui ülal. Toetudes kergelt aknalauale, mis oli võlutud siia toredama tunde loomiseks, Susannah ohkas ning vaatas siis pimedusse. Ühtäkki ta ehmatas. Pimedusest sammus välja mees. Esialgu ei olnud teda nähagi, sest ta oli üleni musta riietatud. Susannah kergitas kulme. „Severus,“ lausus ta kergelt irvitades. „Kui tore sind siin näha.“ Snape kergitas kulme. „Severus?“ küsis ta. Naine naeratas, kuigi seda ei olnud pimeduses näha ning lisas siidiselt: “Jah, Severus. Professorid võiksid ju omavahel hästi läbi saada. Ja mitte professoritama.“ Mees irvitas. „Arvad? Võta teatavaks, professor Simon, et minu arvamus sinust, kui ühest järjekordsest tüütust Ravenclawlasest, ei ole muutunud.“ Rüü taga lehvimas ta lahkus, jättes kulme kergitava Susannahi talle järgi vaatama.
Asjalikke kommentaare ja põhjendatud kriitikat. ^^ Ikka veel. :D
|
|
Tuki
Tark
Ad vitam
Posts: 421
|
Post by Tuki on Sept 14, 2007 18:25:29 GMT 3
(y) kuidagi palju irvitamist oli
|
|
|
Post by varicella on Sept 14, 2007 18:55:37 GMT 3
mhm. : D
|
|
|
Post by Bränduuu. on Sept 14, 2007 22:59:56 GMT 3
Mulle ikka meeldib (ll) Sa kirjutad liiga hästi, Daisuu. xD Jaah, supeer.[/color]
|
|
Sands
Mõrtsukhai käsilane
Posts: 346
|
Post by Sands on Sept 16, 2007 16:14:20 GMT 3
KIRJUTA EDASI, KOHEEE !
|
|