|
Post by Magdalena on Jun 10, 2007 20:22:27 GMT 3
See on üks jutt, mida alustasin juba aasta tagasi, aga pole siiani lõpuni kirjutanud.. Kirjutan selle siia, sest võibolla saan siis indu see lõpuni kirjutada.
"Tere, mina olen Inc või noh, Indrek, Indrek Mailda. Ma elan Keilas, aga praegu olen Maardus, noortevanglas. Arvestades hiljutisi juhtumisi polegi siin nii hull. Varsti, umbes 20 minuti pärast hakkab külastusaeg, minu juurde tuleb keegi Artur, Artur Talts. Ta on noor kirjanik, Diza soovitas mul talle oma lugu jutustada, niisiis kutsusin ma ta siia. Ta pole kuulus, vähemalt pole mina tast midagi kuulnud ja sellepärast ta arvatavasti nõustuski." Indrek kõndis oma kongis ringi, ta peatus kraani kohal oleva peegli ees, et enda välimust uurida. Poisil oli kõhn nägu ja pikk keha, blondid kohevad juuksed ja helesinised silmad - viirastuslikud, oli keegi kunagi neid kommenteerinud, kuid poiss ei mäletanud kes. Igatahes ei sobinud ta kuidagi siia halli ja hämarasse vanglasse. Ta ohkas ja heitis oma voodi peale pikali ning lehitses ajakirja, mis oli juba kapsaks loetud. Umbes 10 minuti pärast avas valvur kongiukse ja poiss suundus vastuvõturuumi. Seal valis ta laua ühes nurgas ja jäi kirjanikku ootama. Möödus veel vaid 5 minutit ja kirjanik tuli vangivalvuri saatel ruumi. Indrek kargas püsti ja ootas, kuni mees temani jõudis, siis sirutas ta käe välja ja sõnas: "Tere, mina olen Inc, ma peaks sulle oma loo rääkima." Mees võttis käe vastu ja vastas lihtsalt: "Artur Talts. Kas alustame?" Nad võtsid istet ja Artur võttis välja diktofoni, ta pani selle lindistama ja alustas: "Kõigepealt räägi mulle natuke endast." "Noh, minu nimi on Inc, see tähendab Indrek, ma olen 18 aastane ja ennem siia sattumist elasin Keilas." Artur kuulas Indrekut vaikides ja sellepärast otsustas poiss oma looga alustada. "Ma olen sellest siin olles palju mõelnud ja olen jõudnud järeldusele, et lugu sai alguse sellest, et vahetasin kooli. Tulin ära oma vanast koolist Paldiskis ning astusin sisse Keila Gümnaasiumisse, 12. klassi. Esimesest päevast ei mäleta ma kuigi palju. Mäletan, et enne kooli uksest sisse minemist nägin, et mind vahib iga liige suurest kambas ja seda, et klassis istusin alguses üksi, kuid enne tunni algust tuli minu kõrvale unise ilmega poiss - Tetsu - nagu hiljem selgus. Midagi erilist nagu ei juhtunudki, ma käisin koolis ja enamuse oma vabast ajast veetsin Paldiskis. Muidugi sain ka Tetsuga sõbraks, aga peale kooli me ei suhelnud, pealegi jõlkus ta selle suure kambaga. Noh ja niimoodi möödus peaaegu terve kuu, niimoodi rahulikult. Kuid siis ühel päeval, see oli vist kolmapäev kui ma koju hakkasin minema, jooksis Tetsu mulle järele ja ütles, et tuleb koos minuga. Ma olin muidugi nõus, kas poleks siis pidanud? Igatahes olime me jõudnud peaaegu minu majani, kui märkasin, et meie teel seisab ees see sama suur kamp."
|
|
|
Post by Pingu on Jun 10, 2007 20:27:55 GMT 3
einoeino Pane ikka uus ka üles
|
|
|
Post by JuddyAllen on Jun 10, 2007 20:57:30 GMT 3
Julmalt huvitav. Ootn väga uut osa:)
|
|
|
Post by Bränduuu. on Jun 10, 2007 23:08:53 GMT 3
Vapustav!
Aga kas sa ei tee seda ühe raamatu järgi? Kui ma õigesti mäletan, siis oli selle raamatu nimi "2 grammi hämaruseni" ?! Sest seal oli samuti, et nooruk sattus vangi ja kutsus mingi tundmatu kirjaniku ja jutustas oma loo. Noh. Kui see on selle järgi, siis ma nagu suht lõppu tean...
Aga ikkagist, vapustab [/color]
|
|
|
Post by Magdalena on Jun 11, 2007 0:36:41 GMT 3
Sain tõesti inspiratsiooni sellest raamatust ja ühest veel.. "Tiivad varvaste vahel" - see on super hea raamat. Ja minu jutt on nende kahe vahepealne Tänan kommentaaride eest!
|
|
|
Post by Magdalena on Jun 11, 2007 10:19:45 GMT 3
Järgmine osa siis.. see oli kaa ennem olemas.. kirjutasin vihikust ümber
“Ma olin seda kampa koguaeg vältinud, nad olid tihti minu rajoonis. Mõnikord, kui nad mu majast möödusid, uurisin neid kardina tagant, nagu viimane argpüks. Sinnamaani olin selgeks saanud, et kampa valitses üks umbes 20 aastane mees, tal oli siilisoeng ja tavaliselt kandis ta musta nahktagi. Tema “paremaks käeks” oli üks turske, umbes sama vana, alati nokamütsi kandev mees. Kambajuhi käevangus käis alati üks mustajuukseline, afropatsidega tibi, kes kandis üldjuhul miniseelikut ja nahktagi. Muidugi kuulus kampa ka Tetsu ja veel vähemalt viisteist kaasajõlkujat, neist pooled tibid. Tetsu vaatas korraks minu poole, mulle tundus, et nagu julgustuseks või nii. Ja siis me lihtsalt kõndisime selle kambani. Kohale jõudes lahkus Tetsu mu kõrvalt, ta läks kambajuhi taha. Ma tundsin kabuhirmu, kuid tegin kõik, et näida täiesti ükskõiksena. Kambajuht astus sammu edasi, tema “parem käsi” tihedalt kannul. Ja siis ta sõnas: “Ma olen märganud, et meie teed ei juhtu pea kunagi kokku.” Ma vaikisin ja siis ta jätkas: “Meie aga oleme sind tabada üritanud. Kas sa põgened? Ma ei hinda seda!” Ma tahtsin midagi vastata, ükskõik mida, kuid peast oli kõik justkui peoga puhtaks pühitud. Ma vaatasin mehele juhmi näoga otsa ja ta ütles, üleolevalt muiates: “Minu mees Tetsu on sinust hästi rääkinud. Kindlasti tahad sa kambaga liituda?” Ma ei teadnud, kas ikka tahan, kuid mehe ilme järgi otsustades oli soovitav tahta. Niisiis ütlesin natuke närvilise häälega: “Tahan...” “Kui väga tahad?” küsis kambajuhi “parem käsi”. Ma vastasin: “Noh, väga tahan...” Kambajuht naeratas rahulolevalt ja ütles naljaka aksendiga: “It’s your lucky day!” Jällegi ei osanud ma midagi öelda ja sellepärast otsustasin vait olla. “Niisiis, mida sa minu heaks teed?” küsis juht peale vaikushetke, “Juveelipoes on üks sõrmus, mida Kärt ihkab.” Mees võttis afropatsidega tüdruku piha ümbert kinni ja küsis: “Kas tood ära?” Ma mõtlesin selle üle ja sain siis aru, et juht tahab, et ma selle varastaksin. Mu nägu tõmbus viltu, kui ma ütlesin, et ma ei kavatse varastama minna. Kambajuht naeris rõõmutult ja ütles siis: “Noh, kui sa selle osta jõuad, nagu Dollar siin, – juht tiris enda juurde kuti, kellel olid mustad läikivad juuksed ja kallid firmariided – siis palun väga.” Ma mõtlesin, et palju mul raha on ja jõudsin otsusele, et arvatavasti mitte piisavalt ning seda ma ka juhile ütlesin, lisades igaks juhuks uuesti, et varastama ma ei lähe. Sel hetkel pidin mõtlema oma emale ja väikeõele, mida nad teeksid, kui ma varastamisega vahele jääksin. Silme ette ujus pilt vaikselt nutvast emast. Viimast juhtus tihti peale seda, kui isa suri, pool aastat tagasi. Väike Violet ei teeks midagi, ta ei saaks võibolla asjast arugi, ta on ju alles kolmene. Kõik see üksnes tugevndas mu meel ja nähes, et kambajuht on vait, keerasin talle selja ja sättisin end minekule. Olin juba paar sammu läinud ja tänasin õnne, et nii kergelt tulema sain, kui juht mu peatas, öeldes: “On ka teisi võimalusi...””
|
|
Nasicc
Naljatila
CrAsH
Posts: 77
|
Post by Nasicc on Jun 11, 2007 10:29:16 GMT 3
Oioioi... Jube hea (Y) Meeldib Uut kindlasti ;D Lihtsalt meisterlik! ;D (Ära pane tähele, mul midagi smailidega... igal pool peab olema ) Kusjuures, ma olen juba sada aastat raamatukogust seda kahte grammi hämaruseni saada tahtnud . Aga need kaks eksemplari pidevalt väljas .
|
|
|
Post by Magdalena on Jun 12, 2007 14:57:14 GMT 3
3. osa
"Turske sell naksutas kurjakuulutavalt sõrmi ja kui taipasin, mida mul nüüd teha palutakse – nimelt end kampa kakelda – ütlesin kiiresti, et temaga ma kohe kindlasti kaklema ei hakka! Juht naeris jälle ja ütles oma sõbrale kahjurõõmsalt: “Sorry Xuxa, aga nagu sa võibolla kuulsid, ei nõustu poiss sinuga kaklema.” Xuxa vaatas mulle väga vihaselt otsa. “Noh, siis teed tervele kambale õlled välja,” pakkus juht. Tundsin kuidas mu suu lahti vajus, ma ei suutnud uskuda, et ma nii lihtsalt pääsen. “MIDA?” karjus Xuxa. “Miks sa ta nii lihtsalt sisse võtad? Ta pole mitte midagi väärt raisk!” Xuxa ropendas veel kaua ja ülejäänud vahtisid mind üllatunult või vihastena. “Hakkame siis minema,” ütles juht lõbustatud häälega. Ta võttis Kärdi käevangu ja tiris minugi kaasa. Teistele ütles ta, et nad rahunegu maha ja kui nad õlut ei taha, võivad nad koju minna. Teel pubisse kontrollisin kiiresti oma raha seisu – rahakotis oli viiesajane ja kiired arvutused näitasid, et peaks välja tulema küll. Kui kohale jõudsime, trügisin mina kohe leti juurde ja tellisin igaks juhuks 25 Sakut. Arve tuli täpselt 500 krooni ja mina hingasin kergendunult. Kõik kambajõmmid võtsid järgemööda oma õlud ja vajusid mööda pubi laiali. Letile oli jäänud nüüd kuus klaasi õlu, ma võtsin need kõik sülle ja liikusin laua poole, kus istus Testu, Kärt ja kambajuht – ma ei teadnud ikka veel ta nime ja ei söendanud ka küsida. Panin joogid lauale ja istusin natuke kõheldes Tetsu kõrvale. Juht jõi oma klaasi kulinal tühjaks ja haaras teise järele, kui mina võtsin alles kolmandat või neljandat lonksu – kes neid ikka luges. Igatahes küsis ta järsku: “Mis su hüüdnimi on?” Ma vastasin, et Inc ja lootsin, et ta ütleb nüüd oma nime, kuid mees kulistas vaid oma teise õlu alla ja ütles: “Noh, Tetsu viib su meie asjadega kurssi, meie aga hakkame minema.” Kuigi juht ei rääkinud kõva häälega, kuulsid seda viimast lauset justkui kõik ja juhi järel lahkus saalist pea kakskümmend inimest, jättes pubi tühjaks. Tetsu naeratas mulle ja ütles: “See läks hästi eks?” Ma ei osanud talle midagi öelda, ma ei saanud aru, miks ta minust juhile rääkis. Kõigele vaatamata otsustasin küsida hoopis: “Mis kambajuhi nimi on?” Tetsu vastus oli: “Zevi!” Kuid ta lisas veel: “ See pole arvatavasti ta pärisnimi ja keegi meist ei teagi seda, võibolla ainult Xuxa, – see pole jälle pärisnimi – tema on Zevi parim sõber. Meie kambas on kõikidel meestel hüüdnimed, see on seadus.” Tetsu jäi vait ja mina vajusin mõttesse ning me väljusime pubist. Väljas ootas meid Xuxa, irvel nägu ees."
|
|
|
Post by Bränduuu. on Jun 12, 2007 16:15:45 GMT 3
Täiega hea (Y) Tõsiselt kah super! Järge! [/color]
|
|
|
Post by JuddyAllen on Jun 13, 2007 1:14:50 GMT 3
(y)
lase edasi Jones;* saad aru küll mida ma mõtlen:)
|
|
Nasicc
Naljatila
CrAsH
Posts: 77
|
Post by Nasicc on Jun 13, 2007 11:13:38 GMT 3
Hea(Y).
|
|
|
Post by Pingu on Jun 13, 2007 17:28:04 GMT 3
uutuutuut x)
|
|
|
Post by Magdalena on Jun 14, 2007 1:00:23 GMT 3
Saingi järgmise osa valmis... Loodan, et naudite!
““Mida sa tahad Xuxa?” hüüdis Tetsu mehele. “Sellele pugejale anda seda, mis ta on ära teeninud,” ütles Xuxa urisedes. Mees tuli mulle kiirel sammul lähemale, jäi siis mu nina ees seisma ja virutas mulle rusikaga kõhtu, näkku ja pani paar jalahoopi ribitesse. Ma kukkusin põlvili ja köhisin verd. Xuxa jalutas aga naeru turtsudes minema. Tetsu kükitas mu kõrvale ja ütles vaikselt: “ Sorry mees, aga ta oleks seda varem või hiljem niikuinii teinud.” Ma vaikisin ja ajasin end vaevaliselt püsti... silmad hakkasid paiste minema, nägemine halvenes. Tetsu toetas mind kaenla alt ja me hakkasime mu kodu poole minema. Teel tulid meile vastu neli tüdrukut, ma olin neid kambas varem näinud. Tüdrukud nägid mind juba kaugelt ja tulid ahhetades meie juurde. Nessa, üks pruunide pikkade juustega, sale tüdruk jäi mu ette seisma ja küsis: “Xuxa töö eks?” Tetsu noogutas ja kui minu suust kostus vaikne oie, kuigi üritasin end tagasi hoida, hakkasime uuesti liikuma. Tüdrukud järgnesid meile terve tee ja tagatipuks pressisid ennast ka tuppa. Lola, Nessa noorem õde, samuti pruunijuukseline ja Alexa, heledate juusteda, lühike tüdruk, hakkasid vatti, plaastreid ja piiritust ostima, et mu haavu puhastada. Nessa otsis sügavkülmast jääkuubikuid, et nendega mu näolt paistetust maha saada. Kuid neljas tüdruk, Mona, nagu ma teada sain – koduteel ütles Tetsu mulle nende nelja nimed – seisis lihtsalt, tuima näoga, esikus ja mulle näis, et tüdruk jääb püstijalu magama. Igatahes pidin ma end kuni bokseriteni lahti riietama, elutoa diivanile heitma ja siis asusid kolm tüdrukut minu ümber sagima. Ma panin silmad kinni ja mingi hetk jäin vist magama. Ärkasin selle peale, et mu väikeõde Violet silitas vaikselt mu pead. Tema kohaloleku järgi sain aru, et ema oli koju jõudnud. Avasin ühe silma ja nägin ema mind ukse vahelt mureliku pilguga vaatavat. Silmal hakkas valus ja ma panin selle jälle kinni, kuid tõusin istukile. “Mis kell on?” küsisin emalt. “Seitse,” vastas hoopis Violet, keda tundsin nüüd enda kõrvale ronivat. Pöördudes uuesti ema poole, küsisin: “Kui sa tulid, siis kas keegi oli siin?” “Jah, Taavi,” vastas ema, “ta ütles, et sa kukkusid rattaga ja said lenkstangiga vastu vahtimist.” Taavi oli muide Tetsu päris nimi. Ma muigasin, ütlesin, et nii see tõesti oli ja läksin vannituppa, jällegi ühe silmaga teed vaadates. Seal seisin peegli ette, mulle sai osaks ääretult rõve pilt – mu nägu oli täiesti paistes, mõne plaastri alt immitses isegi verd. Ma ei suutnud uskuda, et Xuxa suutis paari löögiga sellist kahju teha. Siis märkasin aga oma nina, see oli täiesti viltu ja kühmuline. Ma võtsin sellest kinni ja üritasin seda sirgeks suruda... järsku... ja siis karjusin ma valust. Ma kukkusin põlvili maha ja kohe tormas sisse ema. “Appi, su ninast tuleb lahinal verd,” karjatas ta ahastunult. Katsusin oma nägu, see oli üleni ligane... verine. Violet vaatas mind ema jalgade tagant ja tema silmadesse tulid pisarad. Sirutasin jõuetult käe oma õe poole, et ta ei kardaks, aga siis kahmas ema ta sülle ja ütles: “Lähme haiglasse!” Naine tormas esikusse, et autovõtmeid otsida ja mina üritasin end maast üles ajada – minu ümber oli vereloik. Läksin juba korteriuksest välja, kui ema mulle järele tormas ja köögirätiku kätte surus. “Hoia sellega verd kinni,” käskis ta. Autoga sõitu ma ei mäleta, võibolla kaotasin ma teadvuse. Edasi mäletan alles sealt, et ema tuli jooksuga, arstide saatel, mind autost välja aitama.” Artur klõpsatas diktofoni kinni ja kohe kõlas valvuri hääl: “Külastusaeg on läbi!” Indreku näole vajus masendunud ilme, kui ta taaskord karmi reaalsusesse tiriti. Ennem kui kirjanik tõusis, et lahkuda, ütles ta, et naaseb kindlasti järgmisel korral, et poiss saaks edasi jutustada. Indrek vaatas, kuidas Artur lahkus ja tõusis isegi, et siis lasta valvuril end tagasi kongi talutada. Seal viskus ta jälle oma voodile ja haaras juba harjunult vana ajakirja järele. Viimane mõte, ennem kui poiss rahutult uinus oli, et võibolla palub ta järgmine kord, kui Artur tuleb, endale mõne uuema ajakirja tuua.
|
|
|
Post by Pingu on Jun 14, 2007 15:19:20 GMT 3
ohsaissand! Seda lugedes olin ma ikka väääga pinges... :S Jubäää
|
|
|
Post by Loore on Jun 17, 2007 22:11:51 GMT 3
Hea:D uut!
|
|