Post by Loore on Jun 14, 2007 21:02:51 GMT 3
sellest veel tuleb laavstoori muide:D
1.Lubadused on lubadused.
Ta istus üksinda kõige taga ning vaatas klassis ringi. Kõik olid kellegiga koos kuid tema ikkagi üksi.
„Nh Heidy. Jälle tuubid?“ hüüdis üks tüdruk talle naerdes üle klassi.
„Haaa haa vääääga naljakas“ pomises Heidy enda ette ja ei teinud Laurast väljagi ning pani muusika kõvemaks. Kamp kes seal oli naeris väga lõbusalt.
Tüdruk vaatas tühjusesse ja mõtles igasugustest asjadest. Ta lubas endale et ei hooli enam teiste arvavustest, ei ürita enam nendega kena olla kes temaga ei ole, julgeb avaldada oma arvamust ja mis kõige tähtsam ei riietu enam nagu kubujussu.
Seejärel hüüdis keegi talle midagi ning ta otsustas oma lubadusi alles homsest teostama hakata.
Teda narriti selle pärast et ta oli üks kord üritanud koolis õppida ja teised arvasid muidugi et ta on tuupur.
Heidy oli 14. Aastane ja õppis kaheksandas klassis. Ta oli üsna ilus, keskmisse pikkusega pruunide juustega, pikk, roheliste silmadega ning ka saleda kehaga kuid see ta riietekuhja alt välja ei paistnud. Tavaliselt kandis ta sukapükse, nende peal pükse ja nende peal seelikut ning pikkade varrukatega pluusi, selle peal õhukest kampsunit ja siis veel vesti. Jalas olid tal tavaliselt ketsid.
Talvel riietus ta muidugi veel soojemalt.
Koolis ei juhtunud neil peaaegu kunagi midagi. Ja kui juhtus siis ei olnud see midagi tohutult põnevat. Vähemalt Heidy jaoks.
Ega seal väljaspool kooligi midagi juhtunud kuna see oli ikkgist Austraalia kohta väga väike linn aga siiski mere ääres.
Peale kooli jalutas tüdruk koju. Muidugi oli maja tühi sest ta vanemad ju ometigi töötasid.
Heidy ema Jane töötas linna populaarsemais kohvikus ettekanjana ning tüdruku isa Rick selle sama kohviku ülemusena.
Neiu läks üles korrusele oma tuppa. Ta tuba oli üsna suur ning seal oli palju raamatuid, riideid ja muid asju.
Ta toal oli ka uks rõdule kust avanes suurepärane vaade rannale ja merele.
Tüdruk pani oma koti nurka ning heitis väsinult voodile pikali. Ta lülitas televiisori sisse ning vaatas seda tuima pilguga.
Seejärel helises ka Heidy mobiil. Tüdruk läks enda koti juurde ning urgitses sealt telefoni välja. Nähes et see kes helistab on John vastas ta kiiresti. „Tsau“ ütles neiu telefoni.
„Tsau“ vastas noormehe hääl telefonist.
„Miks helistad?“ küsis Heidy kõndides samal ajal rõdu poole.
„ma tahtsin küsida et kas homme välja lähme?“ lausus John.
„Jah. Ikka. Mis kell ja kus kokku saame siis?“ küsis Heidy ja avas nüüd juba rõdu ust.
„näiteks kell neli rannas pingi juures?“ sõnas noormees tüdrukule.
„Oki. Sobib. Näeme siis homme“ ütles neiu ning jõudis lõpuks rõdule ning vaatas merd.
„Oki. Tsau siis“ lausus John ning lõpetas kõne.
„Tsau“ jõudis Heidy veel öelda ennem kui poiss telefoni ära pani.
Tüdruk oli rõõmus sest ta ei olnud ammu enam oma poisiga väljas käinud. Just nimelt oma poisiga. John oli ka peaaegu ainuke inimene kes Heidyst hoolis ning tema iseloomu oli tundma õppinud ning mitte heidutanud ennast välimusest ja sellelst et tüdruk polnud just kõige avameelsem tüüp. Aga muidugi oli tema õnn see et oli tüdrukut kohanud suvel ja rannas kus Heidyl oli seljas ainult trikoo.
1.Lubadused on lubadused.
Ta istus üksinda kõige taga ning vaatas klassis ringi. Kõik olid kellegiga koos kuid tema ikkagi üksi.
„Nh Heidy. Jälle tuubid?“ hüüdis üks tüdruk talle naerdes üle klassi.
„Haaa haa vääääga naljakas“ pomises Heidy enda ette ja ei teinud Laurast väljagi ning pani muusika kõvemaks. Kamp kes seal oli naeris väga lõbusalt.
Tüdruk vaatas tühjusesse ja mõtles igasugustest asjadest. Ta lubas endale et ei hooli enam teiste arvavustest, ei ürita enam nendega kena olla kes temaga ei ole, julgeb avaldada oma arvamust ja mis kõige tähtsam ei riietu enam nagu kubujussu.
Seejärel hüüdis keegi talle midagi ning ta otsustas oma lubadusi alles homsest teostama hakata.
Teda narriti selle pärast et ta oli üks kord üritanud koolis õppida ja teised arvasid muidugi et ta on tuupur.
Heidy oli 14. Aastane ja õppis kaheksandas klassis. Ta oli üsna ilus, keskmisse pikkusega pruunide juustega, pikk, roheliste silmadega ning ka saleda kehaga kuid see ta riietekuhja alt välja ei paistnud. Tavaliselt kandis ta sukapükse, nende peal pükse ja nende peal seelikut ning pikkade varrukatega pluusi, selle peal õhukest kampsunit ja siis veel vesti. Jalas olid tal tavaliselt ketsid.
Talvel riietus ta muidugi veel soojemalt.
Koolis ei juhtunud neil peaaegu kunagi midagi. Ja kui juhtus siis ei olnud see midagi tohutult põnevat. Vähemalt Heidy jaoks.
Ega seal väljaspool kooligi midagi juhtunud kuna see oli ikkgist Austraalia kohta väga väike linn aga siiski mere ääres.
Peale kooli jalutas tüdruk koju. Muidugi oli maja tühi sest ta vanemad ju ometigi töötasid.
Heidy ema Jane töötas linna populaarsemais kohvikus ettekanjana ning tüdruku isa Rick selle sama kohviku ülemusena.
Neiu läks üles korrusele oma tuppa. Ta tuba oli üsna suur ning seal oli palju raamatuid, riideid ja muid asju.
Ta toal oli ka uks rõdule kust avanes suurepärane vaade rannale ja merele.
Tüdruk pani oma koti nurka ning heitis väsinult voodile pikali. Ta lülitas televiisori sisse ning vaatas seda tuima pilguga.
Seejärel helises ka Heidy mobiil. Tüdruk läks enda koti juurde ning urgitses sealt telefoni välja. Nähes et see kes helistab on John vastas ta kiiresti. „Tsau“ ütles neiu telefoni.
„Tsau“ vastas noormehe hääl telefonist.
„Miks helistad?“ küsis Heidy kõndides samal ajal rõdu poole.
„ma tahtsin küsida et kas homme välja lähme?“ lausus John.
„Jah. Ikka. Mis kell ja kus kokku saame siis?“ küsis Heidy ja avas nüüd juba rõdu ust.
„näiteks kell neli rannas pingi juures?“ sõnas noormees tüdrukule.
„Oki. Sobib. Näeme siis homme“ ütles neiu ning jõudis lõpuks rõdule ning vaatas merd.
„Oki. Tsau siis“ lausus John ning lõpetas kõne.
„Tsau“ jõudis Heidy veel öelda ennem kui poiss telefoni ära pani.
Tüdruk oli rõõmus sest ta ei olnud ammu enam oma poisiga väljas käinud. Just nimelt oma poisiga. John oli ka peaaegu ainuke inimene kes Heidyst hoolis ning tema iseloomu oli tundma õppinud ning mitte heidutanud ennast välimusest ja sellelst et tüdruk polnud just kõige avameelsem tüüp. Aga muidugi oli tema õnn see et oli tüdrukut kohanud suvel ja rannas kus Heidyl oli seljas ainult trikoo.