|
Fartih
May 27, 2007 19:06:50 GMT 3
Post by Loore on May 27, 2007 19:06:50 GMT 3
et see on siis suht sissejuhatus minu fantaasialoole:) loodan et meeldib:)
Fartih
See on täiesti uus maailm täis seda kõike seda mida üldse mõelda võib. Nagu ikka on seal inimesed, haldjad, rääkivad loomad, lohed, võlukunst, armastus, viha, headus ning kurjus. ?Selles maailmas said lohed ja haldjad üksteisest väga hästi aru. Kunagi oli neil olnud erinev keel, erinevad uskumused, erinevad tavad ning ka kõik muu. Kuid nüüd olid haldjad ja lohed oma jõud ühendanud ja nad moodustasid ühise ja võimsa rassi. Neil ei olnud lihtsalt muud üle jäänud sest nad pidid võitlema kurjuse vastu ja üksikult nad seda lihtsalt ei suutnud. Nendega olid liitunud muidugi ka loomad. Need kelle vastu nad pidevas võitluses olid võlurid, nõiad, inimesed ja vaimud. Muidugi oli ka erandeid kuid üldiselt olid need isendid õelad. Nad ei hoolinud mitte kellestki peale iseenda ja soovisid kõigile halba. Kõik koos moodustasid nad võitluse hea ja halva vahel.
**
Jeanne ja Fair jalutasid maja poole. Neid võiks pidada küll täiesti tavalisteks haldjateks kuid ometi nad seda ei olnud. Nad kõndisid, jättes kogu ilusa looduse enda varju. Nad läksid suurde majja sisse. See maja oli tõesti väga suur. Uks oli väga kõrge ja lai. Aga selleks oli ka põhjus. Nimelt elasid majas peale nelja haldja veel ka kaks lohe.Se ei olnud väga tavaline et lohed elavad koos haldjatega kuid seda maja ja seltskonda ei oleks saanud ka tavaliseks nimetada. Lohed olid üks emane ja teine isane. Emase nimi oli Feira ja isase nimi oli Theris. Mõlemad haldjad tervitasid viisakalt lohesi kui majja sisenesid. Nad olid mõlemad väga ilusad ning haldjate kohta ka noored (nii umbes 70 aastased)Jeanne oli pikkade laines juustega, natuke teravdunud kõrvadega (nagu haldjad ikka), roheliste silmadega ning nagu haldjatele kohane ka väga pehmete joontega ning puhta nahaga. Umbes sarnane oli ka Fair. Kui välja arvata tema sinised silmad ning lühikesed juuksed. Jeanne ning Fair rääkisid omavahel?kuni nende juurde saabus Thorn siis Jeanne tervitas teda viisakalt kuid Feira tervitus oli hoopis teistsugune. Mida võis ka arvata kui arvesse võtta seda, et nad olid paar. Thorn oli meessoost haldjas kelle põhiülesandeks oli sõnumite edastamine aga kuna sama ülesanne oli ka Fairil siis nende teed olid ristunud. Jeanne lahkus nende juurest ning otsustas oma lohe Feira juurde minna. Teda tervitades nägi ta et ruumis on ka teine loheomanik. Kui teda nii sai nimetada sest lohed olid siiski omaette isiksused. Teine loheomanik oli samuti haldjas. Ta nimi oli Jake ning temal (nagu ka Jeannel) oli ülesandeks võidelda kurjuse vastu koos lohega. Jeanne tervitas ka teda ning asus siis põhjalikult vestlusesse Feiraga.
|
|
|
Fartih
May 27, 2007 20:33:12 GMT 3
Post by hanna on May 27, 2007 20:33:12 GMT 3
Lahe, pisut keeruline on aru saada, aga ma olen juhe ka. Uut!
|
|
|
Fartih
May 27, 2007 20:44:42 GMT 3
Post by Loore on May 27, 2007 20:44:42 GMT 3
tglt see peaks suht sissejuhatus olema:D ega ma ise kh veel aru saa mis sellest tueb(A)
|
|
|
Fartih
Jun 27, 2007 20:27:41 GMT 3
Post by Loore on Jun 27, 2007 20:27:41 GMT 3
nii ma kirjutasin lõpuks uue osa:D
2.
Jeanne rääkis veel mõnda aega Feirga ning ka Jake rääkis Therisegaga. Muidugi ei teinud nad seda valjult vaid mõttes. „Millal me teele asume?“ küsis neiu Jakelt. „Homme hommikul“ lausus poiss Jeannele. Tüdruk noogutas mõistvalt ja lahkus siis ruumist. Ta läks ülesse tuppa ta sobras natuke oma kotis otsides ühte asja. Kui ta selle leidis heitis ennast voodile ja tõmbas endale teki peale. Mõne aja pärast ta uinus.
** Hommiku ärkas ta üles. Ta võttis oma seljakoti ja lahkus toast. Jeanne läks alla kööki kus oli Jake. „Hommikust“ lausus neiu noormehele ja hakkas siis endale võileiba valmistama. „Hommik“ vastas poiss samaga ning sõi rahlikult oma hommikusööki edasi. Kui nad mõlemad olid juba peaaegu lõpetanud tulid käsikäes trepist alla ka Fair ja Thorn. „Te lähete täna?“ küsis Fair Jeannelt ja Jakelt. Mõlemad nad noogutasid ja lõpetasid söömise. „Ma lähen toon koti“ lausus Jake teistele ja hakkas üles minema. „Ma tulen kaasa“ sõnas Thorn ja läks Jakega kaasa jättes tüdrukud omavahele. Fair liikus ka laua juurde ning istus Jeanne vastu laua äärde. „anna talle võimalus“ lausus Fair. „Sa ju tead et ma ei saa“ vastas Jeanne ning vaatas Fairile paluvalt otsa et too enam seda teemat ei puudutaks. „aga...“ hakkas Fair ütlema kuid Jeanne segas vahele: „ sa ju tead põhjust ja kas seda et ma ei saa. Isegi siis kui ma seda kuidagimoodi tahtma peaks“ Fair ohkas raskelt kuid siiski ei arutanud enam seda teemat. Natukese aja pärast tulid ka poisid alla. Jeanne oli selleks ajaks juba liikunud teise tuppa Feira juurde. Ta istus rahulikult lohel seljas ning ootas minekut. Jake läks Therisele selga ning nad mõlemad jätsid Fairi ja Thorniga hüvasti lootes et nad sinna ka naasevad. Jeanne ja Jake vaatasid üksteisele otsa ning lendasid siist majast hiiglasliku ukse kaudu välja. Nad lendasid üle linnade oma sihtmärgi poole ja vaatasid pilvelõhkujaid mis nende ümber kõrgusid. Inimesed mõtlesid mõlemad haldjad etteheitvalt. Lõpuks hakkas neile paistma suur punane maja mis oli ümbritsetud kõrge müüriga. Sellest lendasid nad muidugi üle. Haldjad juhtisid oma lohed ühe suure akna juurde mis oli peaaegu nende ainuke võimalus sisenemiseks. „Feira. Sinu kord.“ Lausus Jeanne mõttes lohele ning ootas et too tegutseks. Lohe avas oma suu ning sealt tuli punane laserkiir. Sellega eemaldas ta akna peaaegu täielikult ning nad sisenesid hoonesse.
|
|
|
Fartih
Jul 3, 2007 12:18:34 GMT 3
Post by Loore on Jul 3, 2007 12:18:34 GMT 3
missiis et keegi ei loe ma panen ikka üles:D
3.
Kohe peale sisenemist jõudsid sinna muidugi ka valvurid ja teised elukad. Nad võtsid muidugi Jeanne ja Jake kinni kuid lohed olid selleks ajaks juba välja lennanud. Lõpuks tuli ruumi ka rohelises keebis kitsehabemega onuke kes naeris õelalt ja tõstis käe et neid mõlemat tappa. Kui ta aga Jeanne nägi langetas ta käe. „Sina?“ küsis tüüp närviliselt ja üsna kõva häälega. „Ma teadsin et sa seda ütled“ lausus Jeanne õelalt ja ka sarkastiliselt. Mees tõstis jälle käe et neid killima hakata kuid siis hakkas Jeanne rääkima. „Sa tead et ei saa seda teha“ lausus tüdruk tüübile ning rabeles ikka et ennast vabastada elukatest kes teda kinni hoidsid. „Mul on kahju öelda kuid sa eksid“ sõnas tüüp ning vaatas vihaselt tüdrukut. Lõpuks sai ta ka vabaks ning lähenes mehele. „Sa ei tee seda. Sa ei suudaks iialgi mind tappa“ lausus Jeanne „kuigi mina seda sama öelda ei saa“ pomises ta vaikselt. „Sina ja tuled mind tapma?“ küsis mees ning ta hääles oli kuulda tõelist uskumatust. „Miks mitte?“ küsis tüdruk ja kõndis sujuvalt ümber keebiga tüübi. „Mind? Mind kes ma olen andund sulle kõik mida sa soovinud oled? Mind kes on kindlustanud sulle tuleviku? Mind kes on sind kasvatanud ja isegi armastanud“ rääkis mees. „Sind. Sind. Kõik mida ma soovinud olen? Sa andsid mulle raha et ma saaks osta bussipileti et mind kodust eemale saada. Sa otsisid mulle igivana minust meeter lühema, habemega tüübi et ma temaga abielluks ja sina ta raha saaksid. Sa sundisid mind õppima seda mida ma ei tahtnud. Sina. Sina ja räägid kasvatusest ja armastusest. Need on kaks asja millest sa üldse kõige vähem tead.“ Sõnas Jeanne üsna vihaselt. Selle peale tõstis mes vihaselt käe. „Sa tead et ei tee seda“ lausus tüdruk. Mees langetas jälle käe kui sai aru et Jeannel on õigus. „Anna meile see mida me tahame ning me lahkume“ lausus tüdruk. „Mida sa mõtled?“ küsis keebiga tüüp Jeannelt. „Sa tead küll“ sõnas Jeanne ning ootas et mees tegutseks. „sa ei saa seda minult“ ütles mees ähvardavalt „Küll on kahju ma arvan et me pean selle siis ise võtma“ lausus Jeanne ja tõstis käe. Ta lausus ühe sõna ühes vägagi iidses keeles: „come“. Mõne sekundiga lendas tema juurde üks räsitud väljanägemisega pakk. „Tänan väga. Oli meeldiv vestelda kuid ma pean teile kahetsusega teatama et me läheme nüüd“ sõnas tüdruk. Ühe käeliigutusega vabastas ta Jake ning paari sekundiga olid nad juba akna juures ome lohede seljas. Keebiga tüüp vaatas seda suu ammuli ning ei jõudnud isegi midagi ette võtta sest see kõik käis tema jaoks liiga kiiresti.
**
Jake ja Jeanne lendasid pilvelõhkujate vahel haldjate peamaja poole mis asus sellest linnas kus nemad asusid ainult paar tuhat kilomeetrit eemal. See oli lohega umbes viie tunni tee. „Kas see…?“ alustas Jake küsimust kuid Jeanne vastas sellele ennem kui poiss jõudis küsimuse lõpetada: „jh. See oli mu isa“ Jake noogutas arusaavalt. „meeldiv tüüp onju“ lausus Jeanne irooniliselt. „jajah“ sõnas noormees ning jäi kuidagi kahtlaselt mõttesse. Ülejäänud sõidu ajal ei vahetanud haldjad omavahel ühtki sõna. Igavusest hakkas Jeanne Feiraga rääkima kuid Jake oli liialt mõttes et üldse kellegiga suhelda. Tal oli ka veid**e häbi et ta polnud kuidagi tüdrukut aidanud.
|
|
|
Fartih
Sept 18, 2007 22:24:27 GMT 3
Post by Loore on Sept 18, 2007 22:24:27 GMT 3
oki ma jätan vic selle kirjutamise pooleli? niikuinii keegi ei loe:D
|
|
|
Fartih
Sept 18, 2007 22:49:38 GMT 3
Post by zipelgas on Sept 18, 2007 22:49:38 GMT 3
emn..mina lugesin hetkel:)))
|
|
|
Fartih
Sept 19, 2007 20:44:23 GMT 3
Post by Loore on Sept 19, 2007 20:44:23 GMT 3
woow:D
|
|
|
Fartih
Sept 21, 2007 21:51:20 GMT 3
Post by Elanor on Sept 21, 2007 21:51:20 GMT 3
Ta läks ülesse tuppa ta sobras natuke oma kotis ning võttis sealt iPodi. Ta pani kõrvaklapid pähe ja heitis ennast voodile. Haldjad ja lohed ja siis järsku iPodid? See nagu häiris, aga muidu meeldis jutt. Tore ja huvitav
|
|
|
Fartih
Sept 21, 2007 22:16:08 GMT 3
Post by Loore on Sept 21, 2007 22:16:08 GMT 3
njh. aga samas olid ka laserkiired ja sellised asjad:D aga jh see on võist tõesti kahtlane:D
|
|
|
Fartih
Nov 18, 2007 2:03:56 GMT 3
Post by Loore on Nov 18, 2007 2:03:56 GMT 3
olgugi et seda eriti keegi ei loe:D hetkel on isegi tore et ma midagi edasi kribasin:D
4.
Nad lendasid üle kogu selle tehismaailma mis oli nüüd tekkinud. Siin oli kunagi mets mõttles Jeanne ning vaatas alla. Seejärel kiikas ta üles ning hakkas Feiraga arutama muutustet teemal. Mõlemad haldjad olid enda rassi kohta üsna noored, kuid muutusi olid nad juba väga palju näinud. Kunagi oli olnud maailm tasakaalus. Oli kõvasti rohkem metsi ning sel ajal olid veel olemas isegi sellised asjad nagu veekogud. Nüüd olid need enamus asendunud basseinidega. Vaid mõnes iidses metsas millel oli halb kuulsus olid säilinud looduslikud veekogud. Jeanne vaatas tähelepanelikult taevasse justkui nagu oleks üritanud läbi hallide pilvede vaadata.
**
Maandume seal lausus Jeanne Feirale. Lohe noogutas oma hiiglasliku pead ning andis plaanist ka Therisele teada. Mõne hetke pärast noogutas ka Jake neiule ning nad hakkasid aegamisi maanduma. Jeanne vaatas lummusega kogu seda metsa mis nüüd oli nende ümber. Mets ja loodus olid neiule alati palju rohkem meeldinud kui kõrged majad ja tehislikud asjad. Ta katsus hetkeks veel pakki mis ta põues oli ning jälgis nüüd kuidas puud aina lähemale liikusid. Haldjas lausus midagi ning vaatas siis metsa. Nimelt oli ta lausunud võlusõna et näha elusolendeid isegi kui nad on millegi taga või all. Natuke ringi vaadates veendus neiu, et ohtu pole. Nad jõudsid lõpuks lagendiku kohale ning maandusid mürtsuga sinna. Minge otsige endale midagi süüa lausus Jeanne enda lohele ja libistas ennast eluka seljast maha. Ta ootas kuni ka noormees seda teeb. Neiu võttis Feiral seljast ära sadula ning kotid. Lohe raputas ennast nagu väike märg kutsu ning sirutas siis tiibu. Umbes sarnaselt käitus ka teine lohe kui asjadest vabanes. Kerglaselt lennates kadusid lohed varsti silmapiirilt ning haldjad jäid kahekesi. Jeanne pani maha ühe väikese kuulikese mis hakkas kasvama ning muutus nagu väikeseks õhukeseks majaks. Samal ajal kui maja kasvas võttis neiu oma põuest välja paki mis ta isa juurest varastanud oli. Jake tegeles niikaua lagendikule kaitseloitsude seadmisega, et neil ebameeldivusi ei tekiks. Haldjad liikusid koos majakesest sisse ning läksid pehme aluse juurde, kus oli madal laud. Neiu pani vaikides paki lauale ning võttis selle lahti. Jake haaras selle sisu enda kätte ning lausus vaikselt: „Kõik mida me vajame.“ Ta lappas ärevusega raamatut mis oli vana ja tuhmunud. Selle kiiresti läbi sirvinud ulatas ta köite tagasi Jeannile, kes samuti selle kiiremas korras läbi sirvis. Peale seda naeratas ta veidike kavalalt ning pani siis raamatu tagasi lauale. „Ainuke raamat kõikide loitsudega“ lausus ta naeratades. „Hakkama saime“ sõnas Jake rõõmsalt, Õigemini sina said lisas ta mõttes natuke kurvalt, kuid siiski ei näidanud seda välja. „Saime!“ kilkas neiu rõõmsalt ning endale aru andmata hüppas ta poisile kaela ning embas teda rõõmust. Alles peale seda seisis Jeanne kaelad ümber haldja kaela ning vaatas talle otsa. Ei ma ei saa seda endale lubada mõtles ta ning võttis kiiresti käed noormehe kaela ümbert ära. Ta pööras Jakele selja ning vaatas aknast välja käed kõhu peal ristis. Ta tundis kuidas mees talle lähenes ning pööras siis näo tema poole. „Me ei saa“ sõnas ta enne, kui noormees jõudis midagi ütlema hakata. Jeanne läks temast mööda ning teise tuppa ta istus seal voodile ning vaatas tühja pilguga seina. Üksik pisar jooksis üle ta põse, kuid ta kuivatas selle kiiresti. Alles siis märkas ta et haldjas oli toa ukse peal ning jälgis neiut tähelepanelikult. „Ma tahan lihtsalt teada miks“ lausus mees nüüd enne kui Jeanne jõudis midagi öelda. Neiu tõusis püsti ning tahtis noormehest sõnagi lausumata mööda minna. Haldjas aga võttis tal käevartest kinni ning ei laskund teda mööda. See oli aga selline küsimus mida Jeanne oli üritanud iga hinna eest vältida, kuid mõistis, et nüüd se tal enam ei õnnestu. Ta vaatas noormehele otse silma ning lausus õrnalt: „sest me mõlemad saaksime haiget.“ Peale seda suudles haldjas Jeanne õrnalt ning vaatas talle otsa. Nüüd oli ta neiust lahi lasknud ja ootas ta reageeringut. „Sa ei tee seda suhugi lihtsamaks“ sõnas haldjas lõpuks ning jooksis mehest mööda ning majast otse välja. Ta istus murule maha ning järjekordselt voolasid paar pisarat üle ta põse. Seekord ta aga ei vaevunud ta enam neid ära kuivatama kuna teadis et noormees enam talle järgi ei tule.
|
|
|
Fartih
Nov 19, 2007 18:49:18 GMT 3
Post by swessu on Nov 19, 2007 18:49:18 GMT 3
Hheaa..
|
|
|
Fartih
Nov 26, 2007 20:48:00 GMT 3
Post by Loore on Nov 26, 2007 20:48:00 GMT 3
tänan. ma arvan et varsti saab uue osa ka:)
|
|
|
Fartih
Dec 2, 2007 3:39:48 GMT 3
Post by Loore on Dec 2, 2007 3:39:48 GMT 3
uus osa siis:D kui kedagi peaks huvitama:D
5.
Jeanne istus seal, muru peale ning vaatas pilvi mis kerglaselt üle tema hõljusid. Neiu tundis kuidas soe kevadine päike ta peale paistis ning see tegi olemise kuidagi hubaseks ja soojaks. Ta vaatas kuidas üks uimane just talveunest ärganud mesilane üritas nende kaitsekilbist läbi trügida. Ta lendas mitu korda vastu nähtamatut kilpi kuid ei saanud aru mis teda edasiliikumast hoiab. Jea vaatas veidike aega kuidas abtu mesilane ennast vigastab ning otsustas siis väikest putukat aidata. Ta sirutas oma käe välja ning see läks otse kaitsekilbist läbi. Ta tundis kuidas putukas nüüd hoopis vastu tema kätt põrkab. Loodan et ta ei taha enam siit lahkuda mõtles naiu ning vangistas siis mesilase ümritsedes ta oma käega. Ta tõmbas putuka kilpi sisse ning lasi tal siis jälle ära lennata. Vihane mesilane tegigi seda ning Jeanne kuulis kuidas putukas pobises: „ei võinud mind rahule jätta, pidi mind vangistama, kas ta siis ei tea et ma olen metsmesilane“ niimodi vihaselt pobisedes lendas mesilane minema. „Head teed“ lausus Jeanne mesilasele ning lisas siis vaikselt: „porimesilane“. Ta turtsatas putuka käitumise peale ning muutus siis jälle nukraks. Mõne hetke pärast kuulis ta eemalt tugevaid tiivalööke. Juba tagasi? Küsis Jeanne Feiralt. Lohe vastas talle mingi ebamäärase mõminaga ning mõne hetke pärast olid lohed juba taevalatuses nähtaval. Nad tundusid kuidagi ettevaatlikumad kui tavaliselt, kuid haldjatar ei pööranud sellele erilist tähelepanu. Nad maandusid otse ta selja taha ning jäid siis vaikides seisma. Alles siis tuli neiul meelde, et ta on unustanud pisarad pühikda. Ta tegi seda väga kiiresti ja ükskõikselt ning ajas siis ennast püsti. Neiu vaatas kahte lohe kes üksteise vastu liibusid. Tavaliselt nad nii lähedased ei ole mõtles haldjas ning vaatas neid pea veidike viltu. Tead mis? Lausus Feira mõttes Jeannile. Ei te kui sa ei räägi sõnas haldjas vastu ning ootas siis huviga mida lohe talle rääkida tahab. Võibolla juhtus midagi mõtles haldjas hetkeks, kuid rahunes kuna sai aru et siis oleks Feira suhteliselt paanikas. Kutsu Jake ka te mõlemad peate seda kuulma lausus lohe lõpuks. Jeanne keeras end seejärel majakese poole ning vaatas seda vaikselt ohates. Mõttes ta küll vingus, kuid sda ta Feirale märku ei andud. Ilmselt on se midagi tähtsat mõtles neiu siis ning võttis ennast kokku. Ta kõndis kindlal sammul maja poole kuigi tegelikult ei oleks ta seda üldse teha tahtnud. Neiu astus aeglaselt trepist üles ning avas ukse. Teeme nii et teda pole siin, teeme nii et teda pole siin mõtles Jeanne paaniliselt ning tegi siis ukse pärani lahti. Tema imestuseks ja õnneks ei olnudki meest seal. Neiu sammus keset tuba ning vaatas siis ringi. Ta seiras raamatut mis asus nüüd keset lauda. Nii väga oleks ta tahtnud sealt mingi loitsu otsida ja sellega nende ülesande kiirelt ära lõpetanud. Aga ei, nii lihtsalt seda teha ei saa mõtles ta seejärel natuke nukralt ning liikus siis koridori et Jake edasi otsida. Ta jõudis enda toani mille uks oli ikka veel lahti, kuid ka seal ei olnud kedagi. Järelikult enda toas mõtles Jeanne ning liikus vaikselt ukseni mis asus koridori lõpus. Ta vajutas ukselingi alla ning avas võimalikult märkamatult ukse. Ta nägi toas meest kes istus nukra olekuga voodi peal. Jake ei olnud neiut veel näinud ning Jeanne lihtsalt vaatas vaikides noormeest. Mõne hetke pärast kõndis tütarlaps tuppa sisse. Jake oli talle aga seljaga ning ikka veel ei märganud teda. Jeannil hakkas kahju noormest niimodi vaadata. Ta oleks tahtnud meest lohutada ja öelda talle, et ka tema sooviks seda sama, kuid ta ei tohtinud. Ta ei tohtinud mehele oma tunnetest märku anda. See oli neiu üks needus. Nimelt teadis ta, et kõik keda ta armastab saavad lõpuks otsa tema isa juures, ja mitte üldse ilusal teel. Nii oli juhtunud tema ema, ning kahe vennaga, kuid teda isa puutuda ei saanud. See oli üks neiu headest külgedest, ta teadis alati kellega hetkel hästi läbi saada, isegi kui ta seda ei soovinud. Haldjas kõndis vaikselt mehe juurde ning jäi siis tema kõrvale seisma. Kuid Jake ei näinud teda ikka kuna ta käed olid kõvasti vastu silmi surutud. Neiu kummardus vaikselt mehe kõrva juurde ning sosistas talle siis õrnalt: „Oota mind veel veidike… enam pole vaja kaua oodata“. Selle peale mees võpatas natuke ning tõstis siis pea. Ta vaatas neiule tõsise näoga otsa ning naeratas siis õrnalt andes sellega mõista, et ta teeb seda. Jeanne asetas oma käe siis mehe käe alla ning tõmbas seda õrnalt. „Lohed tahavad meile midagi öelda“ sõnas ta suul mänglev naeratus. Mees surus neiu käe enda kätte ning tõusis siis püsti. Ta vaatas nüüd neiut ning ta näole tekkis kaval naeratus. Ta oli nüüd kinnitust saanud, et ka tüdruk tunneb tema vastu sama, kuid siiski tahtis ta Jeannile oma tundeid tõestada. Ta astus ühe sammu neiu poole ning vaatas siis teda rõõmsalt. Ma ei tee seda, ma ei tee seda kordas Jeanne endale paaniliselt mõttes, kuid siiski astus mehele vastu. Jake hoidis õrnalt haldjatari kätt ning vaatas talle otsa. Nende vahel oli vaid paar sentimeetrit ning mõnr hetke pärast kadus ka see vahe. Mees kummardus veidi ning ka Jeanne ei puigelnud ning allus Jake ja ka enda tahtmisele. Nende huuled kohtusid omavahel ning mõlemale tundus et se hetk kestab terve igaviku. Õnneks või kahjuks aga sekkuti nende suudlusesse. Sekkujaks oli muidugimõista Feira, kes ütles:“ ei tahaks teie õrnushetke häirida aga kas te palun võiksite nüüd tulla?“ Jeanne naeratas selle peale muigega ning eemaldus siis noormehest. Jake hoidis ikka veel neiu käest kinni ning nad sammusid siis koos välja. Nad jõudsid õue ning nägid seal kaht lohe kes üksteist limpsisid. Meie vähemalt ei tee seda nii avalikult lausus Jeanne muigega mõttes oma lohele. Ta sai kiiresti vastuse: Haa haa. Neiu muigas ka selle peale ning ootas siis mida lohed neile öelda tahtsid. „Tegelikult… nagu et…“ alustas Theris kokutades. „Tegelikult tahtsime me teile midagi näidata“ lausus nüüd Feira ning andis Therisele peaga märku. Theris pööras korraks haldjatele selja ning üsna kiiresti ka tagasi. Tal oli midagi üsna väikest hammaste vahel ning ta asetas selle ettevaatlikult haldjate ette. Kõik vaatasid väikest ümargust asja mis Theris oli nende jalge ette pannud. „Kas se on…“ alustas Jeanne ettevaatlikult. „Jah see on see mis te arvate“ lõpetas Feira kiiresti ning vaatas ise hoolitsevalt väikest rohelist lohemuna. „Se koorub täpselt nädala pärast. Te peate kiiresti leidma inimese kes meiega liituda saaks.“ Lausus nüüd Theris ning tõmbas õrnalt oma hiiglasliku keelega üle muna. See saab raske lema mõtles Jeanne, kuid teadis et peab seda tegema, muidu oleks ta pidanud oma lohe alt vedama ja see oleks palju hullem kui õige inimese leidmine. Ka Jake mõtles pingsalt kust nad võiksi leida inimese kes oleks valmis selliseks vastutuseks ja kes saaks jätta pooleli enda elu et alustada uut. „Siiski, ma arvan et tean üht inimest kes seda teeks“ lausus Jake ettevaatlikult „ kuid tema veenmine ei saa lihtne olema“ lisas haldjas mõne hetke pärast. „ Kes… kes ta on?“ küsis Jeanne kiiresti. „Minu vend.“
|
|
Sands
Mõrtsukhai käsilane
Posts: 346
|
Fartih
Dec 2, 2007 13:46:23 GMT 3
Post by Sands on Dec 2, 2007 13:46:23 GMT 3
Kuidas seda normaalselt lugeda saab, kui ta tumepunasega kirjutatud on ? xD [/i]
|
|