Post by Lauren on Jul 7, 2007 19:13:15 GMT 3
Ma ei ole kindel, kas see jutt on ikka draama. Kuid siin ta on.
Oli reidis ka üleval .
1. osa.
Tere. Mina olen Sander. Sander nagu Sander ikka-suht lühike, blondi peaga ja siniste silmadega. Ma tean, et olen kena. Noh, olengi ju. Tüdrukud jooksevad mu järgi. Või, noh, mitte päris ei jookse, aga ma meeldin neile küll jah. Suht paljudele...
Ma olen 14 aastane. Just see kõige hullem vanus, kus tehakse igasuguseid pahandusi. Mis te arvate, et ma erinen teistest minuvanustest poistest? Eiii! Ikka samasugune, käin iga nurga taga suitsetamas ja joon iga nädalavahetus. Ärge arvake, et ma olen selleüle uhke - ei ole. Ma teen seda selleks, et olla lahe. Muidu ma nii lahe ei oleks...ma arvan. Aga nüüd olen lahe, sest ma joon ja suitsetan. Koolis ülbitsen õpetajate ja teiste õpilastega, kes on teistest natuke erinevad. Peksan, lõhun, joon, laamendan, suitsetan. Mida veel vaja on? Just see mind lahedaks teebki.
Oeh. Ma tõesti ei ole selle üle uhke. See teeb lausa mulle häbi. Oletame koolipeal tuleb mõni prillidega poiss või tüdruk vastu. Kui ma talle - ''Häähää! Prillipapa!!!'' ei hüüa, vaadatakse mind imelikult.
Vahel ma tahaks, tõesti tahaks olla see, kes ma olin kunagi...enne, kui ma kohtusin Heliga. Heli muutis mind täielikult. Ma natuke vihkan ka teda sellepärast - oli tal siis vaja nu**ida!!! Mh, mis sest enam. Ma ei saa mitte kunagi selleks Sandriks, kes ma siis olin. Ma olin korralik - õppisin neljadele-viitele, vahel tuli mõni kolm ka sisse, aga see on väike asi. Ma ei olnud tuupur, kõik teadsid seda. Kõik austasid mind, ma sain kõikidega hästi läbi. Mind kutsuti igale peole, kuid ma ei joonud ega suitsetanud - see lihtsalt ei tõmmanud mind. Tegelikult ei tõmba praegu ka, aga ma pean seda kõike tegema, et lahe olla. Ja ma olengi lahe, vähemalt teiste arust...
Mõtlete, mida see Heli siis nii hullu tegi? Ma räägin teile.
Oli üks järjekordne pidu, joogi ja suitsuga, mina ei joonud ega suitsetanud, ma räägin, et see ei tõmmanud mind. Istusin keset tuba ja rääkisin teistega. Mida ma rääkisin? Oiii, kõigest. Ma räägin, et ma sain kõigiga kästi läbi. Kõik teadsid ka seda, et kui mind peol pole, pole pidu. Ja niisiis kõik mind kutsusidki pidudele.
Igaljuhul, see pidu. Ma siis olin seal ja rääkisin...ja olin niisama lahe...
Seal peol oli ka üks tüdruk - Heli. Heli oli (tegelikult on ikka veel) ilus tüdruk - tumedad juuksed, rohelised silmad, kõhn, pikk jne. Tõsiselt kena. Võib ütelda, et tavaline reidi-iludus või siis Harju keskmine, võibolla natuke kenam... Ta tuli mu juurde, kui ma olin kööki vett jooma läinud.
''Tere, mina olen Heli. Ma panin tähele, et sa oled väga jutukas ja hea kujutlusvõimega.'' sõnas ta. Need sõnad on mul täpselt meeles. Ma naeratasin õrnalt. Tema naeratas ka. Oii, see naeratus oli võluv... Ma tänasin teda ja läksin tagasi tuppa, kus kõik teised olid. Heli jäi kööki. Mulle tundub, et ta sai aru, et tema plaani esimene osa on täidetud - ta võitis mu südame...
Oli reidis ka üleval .
1. osa.
Tere. Mina olen Sander. Sander nagu Sander ikka-suht lühike, blondi peaga ja siniste silmadega. Ma tean, et olen kena. Noh, olengi ju. Tüdrukud jooksevad mu järgi. Või, noh, mitte päris ei jookse, aga ma meeldin neile küll jah. Suht paljudele...
Ma olen 14 aastane. Just see kõige hullem vanus, kus tehakse igasuguseid pahandusi. Mis te arvate, et ma erinen teistest minuvanustest poistest? Eiii! Ikka samasugune, käin iga nurga taga suitsetamas ja joon iga nädalavahetus. Ärge arvake, et ma olen selleüle uhke - ei ole. Ma teen seda selleks, et olla lahe. Muidu ma nii lahe ei oleks...ma arvan. Aga nüüd olen lahe, sest ma joon ja suitsetan. Koolis ülbitsen õpetajate ja teiste õpilastega, kes on teistest natuke erinevad. Peksan, lõhun, joon, laamendan, suitsetan. Mida veel vaja on? Just see mind lahedaks teebki.
Oeh. Ma tõesti ei ole selle üle uhke. See teeb lausa mulle häbi. Oletame koolipeal tuleb mõni prillidega poiss või tüdruk vastu. Kui ma talle - ''Häähää! Prillipapa!!!'' ei hüüa, vaadatakse mind imelikult.
Vahel ma tahaks, tõesti tahaks olla see, kes ma olin kunagi...enne, kui ma kohtusin Heliga. Heli muutis mind täielikult. Ma natuke vihkan ka teda sellepärast - oli tal siis vaja nu**ida!!! Mh, mis sest enam. Ma ei saa mitte kunagi selleks Sandriks, kes ma siis olin. Ma olin korralik - õppisin neljadele-viitele, vahel tuli mõni kolm ka sisse, aga see on väike asi. Ma ei olnud tuupur, kõik teadsid seda. Kõik austasid mind, ma sain kõikidega hästi läbi. Mind kutsuti igale peole, kuid ma ei joonud ega suitsetanud - see lihtsalt ei tõmmanud mind. Tegelikult ei tõmba praegu ka, aga ma pean seda kõike tegema, et lahe olla. Ja ma olengi lahe, vähemalt teiste arust...
Mõtlete, mida see Heli siis nii hullu tegi? Ma räägin teile.
Oli üks järjekordne pidu, joogi ja suitsuga, mina ei joonud ega suitsetanud, ma räägin, et see ei tõmmanud mind. Istusin keset tuba ja rääkisin teistega. Mida ma rääkisin? Oiii, kõigest. Ma räägin, et ma sain kõigiga kästi läbi. Kõik teadsid ka seda, et kui mind peol pole, pole pidu. Ja niisiis kõik mind kutsusidki pidudele.
Igaljuhul, see pidu. Ma siis olin seal ja rääkisin...ja olin niisama lahe...
Seal peol oli ka üks tüdruk - Heli. Heli oli (tegelikult on ikka veel) ilus tüdruk - tumedad juuksed, rohelised silmad, kõhn, pikk jne. Tõsiselt kena. Võib ütelda, et tavaline reidi-iludus või siis Harju keskmine, võibolla natuke kenam... Ta tuli mu juurde, kui ma olin kööki vett jooma läinud.
''Tere, mina olen Heli. Ma panin tähele, et sa oled väga jutukas ja hea kujutlusvõimega.'' sõnas ta. Need sõnad on mul täpselt meeles. Ma naeratasin õrnalt. Tema naeratas ka. Oii, see naeratus oli võluv... Ma tänasin teda ja läksin tagasi tuppa, kus kõik teised olid. Heli jäi kööki. Mulle tundub, et ta sai aru, et tema plaani esimene osa on täidetud - ta võitis mu südame...