Post by Nasicc on Aug 29, 2007 15:28:14 GMT 3
Gaash, kui palju jutte mul ikka on .
Loodan, et meeldib
***
ALGUS.
Kõrgel metsatuka kohal lendav kotkas ei teinud väljagi ümberkaudsest rõhuvast vaikusest, mida segasid hetkel ainult tema mõtted ja tiibade kahin.
Kotkas oli just endast paarsada meetrit allpool silmanud saaki – väikest halli kogu iidse Kraveny kivi juures kükitamas.
Jah, ta oli silmanud Maad. Üht võimsaimaist asjust terves maailmas. Inimsilmale varjatud, kuid siiski – tõelisust.
Vaikselt varitsedes aina alla ja alla laskudes, mil tema tiivakahin muutus kivi juures olevale olevusele aina selgemaks, hakkas kogu ennast liigutama, elu eest pagema.
Kotkas silmas kahjurõõmuga, kuidas kogu oma kätt hirmunult hõõrub. Arvatavasti kavatseb kuidagi sellest vabaneda, mõtles lind üleolevalt.
Kotka silmist käis läbi metalne läige, kostus karjatus.
Olevus vaatas õudusega käevõru, mis oli kokku tõmbunud ja vajunud sügavale tema naha alla.
Ta vaatas meeleheitlikult ringi. Kohta, kuhu põgeneda, paika, kuhu peituda. Siin ei aidanud isegi võlujõud. Olevus teadis, et on kadunud. Nii palju siis võimsusest, võlujõust...
Järgmisel hetkel sööstis rahulolev kotkas küüni välja sirutades valju kriiskega olevuse poole ning haaras tal küüntega kuuest kinni.
Olevus kahvatus. Ta mõistis, et kõik on läbi. Ikka veel hirmust hääletu, vaatas ta abitult punast ringi oma käel, ainsat märki sellest, et seal peal oli olnud käevõru.
Nad sisenesid mäeharjal olevasse koopasse.
Olevus visati nurka, kus ta õudusega vaatas, kuidas kotkas aeglaselt inimkuju võttis.
Lord Fanach seisis oma täies hiilguses, kui nii võib öelda, tema ees. Õelalt ringiratast käies ja sõrmust oma sõrmes ringi hõõrudes, heitis too üksikuid pilke olevusele, kes mõistis...
„Vesi...” pomises ta ahastusega. „MIS-”
Lordil oli mõõt täis. Järjekordse metalse läikega silmis, kuulis ta mõne teise jaoks südantlõhestavat karjatust.
Olevus mattus paksu udu sisse, kuid kui see hajus, oli maas märgata ainult väikest, uskumatu väega, mullakapsliga käevõru.
Rahuliku näoga, nagu oleks äsja juhtunu tavaline, haaras Fanach maast võru ning libistas selle endale kätte.
Järjekordse sähvatuse saatel ilmus tema kõrvale seal juba seisnud veeanuma sisse mullatükk.
„Perfektne,” sosistas Fanach õela naeratuse saatel.
„Perfektne!” ning järgmine, mida vaikses metsas kuuldi, oli lihast ja luust läbilõikav naer.
Inimese suust.
Loodan, et meeldib
***
ALGUS.
Kõrgel metsatuka kohal lendav kotkas ei teinud väljagi ümberkaudsest rõhuvast vaikusest, mida segasid hetkel ainult tema mõtted ja tiibade kahin.
Kotkas oli just endast paarsada meetrit allpool silmanud saaki – väikest halli kogu iidse Kraveny kivi juures kükitamas.
Jah, ta oli silmanud Maad. Üht võimsaimaist asjust terves maailmas. Inimsilmale varjatud, kuid siiski – tõelisust.
Vaikselt varitsedes aina alla ja alla laskudes, mil tema tiivakahin muutus kivi juures olevale olevusele aina selgemaks, hakkas kogu ennast liigutama, elu eest pagema.
Kotkas silmas kahjurõõmuga, kuidas kogu oma kätt hirmunult hõõrub. Arvatavasti kavatseb kuidagi sellest vabaneda, mõtles lind üleolevalt.
Kotka silmist käis läbi metalne läige, kostus karjatus.
Olevus vaatas õudusega käevõru, mis oli kokku tõmbunud ja vajunud sügavale tema naha alla.
Ta vaatas meeleheitlikult ringi. Kohta, kuhu põgeneda, paika, kuhu peituda. Siin ei aidanud isegi võlujõud. Olevus teadis, et on kadunud. Nii palju siis võimsusest, võlujõust...
Järgmisel hetkel sööstis rahulolev kotkas küüni välja sirutades valju kriiskega olevuse poole ning haaras tal küüntega kuuest kinni.
Olevus kahvatus. Ta mõistis, et kõik on läbi. Ikka veel hirmust hääletu, vaatas ta abitult punast ringi oma käel, ainsat märki sellest, et seal peal oli olnud käevõru.
Nad sisenesid mäeharjal olevasse koopasse.
Olevus visati nurka, kus ta õudusega vaatas, kuidas kotkas aeglaselt inimkuju võttis.
Lord Fanach seisis oma täies hiilguses, kui nii võib öelda, tema ees. Õelalt ringiratast käies ja sõrmust oma sõrmes ringi hõõrudes, heitis too üksikuid pilke olevusele, kes mõistis...
„Vesi...” pomises ta ahastusega. „MIS-”
Lordil oli mõõt täis. Järjekordse metalse läikega silmis, kuulis ta mõne teise jaoks südantlõhestavat karjatust.
Olevus mattus paksu udu sisse, kuid kui see hajus, oli maas märgata ainult väikest, uskumatu väega, mullakapsliga käevõru.
Rahuliku näoga, nagu oleks äsja juhtunu tavaline, haaras Fanach maast võru ning libistas selle endale kätte.
Järjekordse sähvatuse saatel ilmus tema kõrvale seal juba seisnud veeanuma sisse mullatükk.
„Perfektne,” sosistas Fanach õela naeratuse saatel.
„Perfektne!” ning järgmine, mida vaikses metsas kuuldi, oli lihast ja luust läbilõikav naer.
Inimese suust.