Post by Nasicc on Jun 19, 2007 10:18:37 GMT 3
Jälle uus jutt . Eile tuli idee... Ei tahtnud raisku minna lasta... ja kuna see tuli minu arust päris normaalne välja, otsustasin selle siia ka panna ;D.
Loodan, et meeldib .
19. juuni 2007
Noh.. siin ma nüüd siis olen. 17-aastane, pealtnäha normaalne ja terve tüdruk, kuid tegelikult peitub minus midagi hullu. Või nii vähemalt arstid räägivad. Dr. Lepp andis mulle täna, alles paar tundi tagasi analüüside tulemused. Mustvalgel paberilehel kirjas... Aga mis see loeb? Paber kannatab ju kõike. Veel andis ta mulle vähemalt kümme erinevat voldikut, kus kirjeldati muutusi elus ning õiget söömist, pere toetust ja ravivõimalusi. Aga ma ütlesin otse välja, et ma ei taha, et mind torkima hakatakse. Ema läks närvi ja hakkas midagi jahuma sellest, kuidas me peame ikka proovima, aga asi on liiga kaugel. Ma võiksin ju sama hästi rahulikult aega veeta kodus, õues, nii palju, kui jõuan.
Kui kogu see jant paari kuu eest algas, ei osanud ma sellist lõpptulemust nähagi. Arvasin, et kevadväsimus. Narr, eksole? Mis mul siis viga oli? Pidev väsimustunne, peavalud, väike palavik, kerged marrastused, mille eksisteerimise ma olin üldse unustanud... Ning siis järsk kaalulangus, mille kirjutasin oma kehalise aktiivsuse arvele. Ja need mõned arstide juures käigud viisid sellise jahmatava tulemuseni...
Ma tean, et kellegagi peab see juhtuma ja et kõik mõtlevad: see ei juhtu minuga. Üldjuhul see võib ju nii ollagi, aga kellegagi peab siiski juhtuma. Siiski ei suuda ma seda endale siiamaani tunnistada. Ei saa olla, et mina... See on võimatu. Kindlasti on tegemist mõne laboriveaga, kuigi Dr. Lepp kinnitas, et tehti mitu analüüsi ning asi on kindel.
Ma suren ligikaudu kahe kuu pärast. Issand, kui absurdselt see kõlab... ´Ma suren ligikaudu kahe kuu pärast.´ Kuidagi ebamaiselt, justkui räägiks kellestki teisest. Ja kirjutatult... mu enda kirjutatult – see teeb asja kuidagi lõplikuks, kuigi ma seda lauset enam eriti hästi ei näegi... Silmad on udused ja huvitav, kas vesi neist lõpuks ka lõplikult nõrgub? Kindlasti siis, kui ma suren. Ja nüüd ma mõtlen jälle negatiivselt, sest tegelikult ei ole nii. Mul ei ole ALLi. Need sümptomid olid kevadväsimus ja laboritulemused ekslikud. Pealegi, ALL on ju kõige haruldasem leukeemia liik üldse. Ja mina... sadadest tuhandetest. Just mina...
Jõudsin juba oma jutuski kahtlema hakata.
Kuid Dr. Lepp kinnitas ja kinnitab ikka veel ja jääbki kinnitama, et see on tõsi. Mind huvitab... kas ta üldse hoolib? Ta on kõigest arst, kohtab seda iga päev, ta ei saagi kõikidele oma patsientidele kaasa tunda. See oleks palju palutud. Aga selle eest hüsteeritsev ema, kes iga viie sekundi tagant nutuse näoga minu tuppa kiikab ja mind hetke uurib, toob pidevalt süüa... Õunamahla ja igasugu juurvilju. Ajab kohati naermagi, kuigi tegu pole üldse naljaka olukorraga.
Ma hakkasin ajale tagasi mõtlema. Mida ma oma elu jooksul üldse saavutanud olen? Kõigest keskmised hinded, keskmised tulemused spordis, keskmised oskused igal pool. Ma oleks justkui kogu oma elu ära raisanud. Nagu polekski elanud... Aga nüüd on mul tuline soov oma alles jäänud aega maksimaalselt ära kasutada: käia õues, lõbutseda, elu täiel rinnal nautida, kuni mul selleks veel tervist on. Arst ütles ju, et peagi võin ma muutuda nii nõrgaks, et ei suuda lusikatki suu juurde tõsta...
Ja see kõik toob pähe vaid ühe jubeda mõtte: enesetapp. Mida mul kaotada? Kaks piinarikast kuud. Ma pean ju siiski hakkama ravimeid neelama... Äkki võtta üledoos ja pugeda kuhugi nii, et mind ei avastataks enne, kui hilja? Ma olen kuulnud, et süda läheb pahaks... siiski on see vist ainus tee, mille ma julgeksin valida. Sest viimase kuu sündmused – see torkimine ja valu, mul on sellest lihtsalt villand.
Pean praeguseks lõpetama.
TTYL, Anete.
Loodan, et meeldib .
19. juuni 2007
Noh.. siin ma nüüd siis olen. 17-aastane, pealtnäha normaalne ja terve tüdruk, kuid tegelikult peitub minus midagi hullu. Või nii vähemalt arstid räägivad. Dr. Lepp andis mulle täna, alles paar tundi tagasi analüüside tulemused. Mustvalgel paberilehel kirjas... Aga mis see loeb? Paber kannatab ju kõike. Veel andis ta mulle vähemalt kümme erinevat voldikut, kus kirjeldati muutusi elus ning õiget söömist, pere toetust ja ravivõimalusi. Aga ma ütlesin otse välja, et ma ei taha, et mind torkima hakatakse. Ema läks närvi ja hakkas midagi jahuma sellest, kuidas me peame ikka proovima, aga asi on liiga kaugel. Ma võiksin ju sama hästi rahulikult aega veeta kodus, õues, nii palju, kui jõuan.
Kui kogu see jant paari kuu eest algas, ei osanud ma sellist lõpptulemust nähagi. Arvasin, et kevadväsimus. Narr, eksole? Mis mul siis viga oli? Pidev väsimustunne, peavalud, väike palavik, kerged marrastused, mille eksisteerimise ma olin üldse unustanud... Ning siis järsk kaalulangus, mille kirjutasin oma kehalise aktiivsuse arvele. Ja need mõned arstide juures käigud viisid sellise jahmatava tulemuseni...
Ma tean, et kellegagi peab see juhtuma ja et kõik mõtlevad: see ei juhtu minuga. Üldjuhul see võib ju nii ollagi, aga kellegagi peab siiski juhtuma. Siiski ei suuda ma seda endale siiamaani tunnistada. Ei saa olla, et mina... See on võimatu. Kindlasti on tegemist mõne laboriveaga, kuigi Dr. Lepp kinnitas, et tehti mitu analüüsi ning asi on kindel.
Ma suren ligikaudu kahe kuu pärast. Issand, kui absurdselt see kõlab... ´Ma suren ligikaudu kahe kuu pärast.´ Kuidagi ebamaiselt, justkui räägiks kellestki teisest. Ja kirjutatult... mu enda kirjutatult – see teeb asja kuidagi lõplikuks, kuigi ma seda lauset enam eriti hästi ei näegi... Silmad on udused ja huvitav, kas vesi neist lõpuks ka lõplikult nõrgub? Kindlasti siis, kui ma suren. Ja nüüd ma mõtlen jälle negatiivselt, sest tegelikult ei ole nii. Mul ei ole ALLi. Need sümptomid olid kevadväsimus ja laboritulemused ekslikud. Pealegi, ALL on ju kõige haruldasem leukeemia liik üldse. Ja mina... sadadest tuhandetest. Just mina...
Jõudsin juba oma jutuski kahtlema hakata.
Kuid Dr. Lepp kinnitas ja kinnitab ikka veel ja jääbki kinnitama, et see on tõsi. Mind huvitab... kas ta üldse hoolib? Ta on kõigest arst, kohtab seda iga päev, ta ei saagi kõikidele oma patsientidele kaasa tunda. See oleks palju palutud. Aga selle eest hüsteeritsev ema, kes iga viie sekundi tagant nutuse näoga minu tuppa kiikab ja mind hetke uurib, toob pidevalt süüa... Õunamahla ja igasugu juurvilju. Ajab kohati naermagi, kuigi tegu pole üldse naljaka olukorraga.
Ma hakkasin ajale tagasi mõtlema. Mida ma oma elu jooksul üldse saavutanud olen? Kõigest keskmised hinded, keskmised tulemused spordis, keskmised oskused igal pool. Ma oleks justkui kogu oma elu ära raisanud. Nagu polekski elanud... Aga nüüd on mul tuline soov oma alles jäänud aega maksimaalselt ära kasutada: käia õues, lõbutseda, elu täiel rinnal nautida, kuni mul selleks veel tervist on. Arst ütles ju, et peagi võin ma muutuda nii nõrgaks, et ei suuda lusikatki suu juurde tõsta...
Ja see kõik toob pähe vaid ühe jubeda mõtte: enesetapp. Mida mul kaotada? Kaks piinarikast kuud. Ma pean ju siiski hakkama ravimeid neelama... Äkki võtta üledoos ja pugeda kuhugi nii, et mind ei avastataks enne, kui hilja? Ma olen kuulnud, et süda läheb pahaks... siiski on see vist ainus tee, mille ma julgeksin valida. Sest viimase kuu sündmused – see torkimine ja valu, mul on sellest lihtsalt villand.
Pean praeguseks lõpetama.
TTYL, Anete.