Post by Bränduuu. on May 29, 2007 15:59:36 GMT 3
Ma siis nüüd panen selle ülesse. Kuigi jah. Eks näis, kas see ka lõpule jõuab xD
Ja, Hanna. Ma tegin vahepeal päris palju muudatusi
Proloog
Jonathan ja Jennyfer istusid vaikides laua ääres. Jonathan tagus sõrmedega vastu laua äärt ning Jennyfer põrnitses poissi. Kiire käeliigutusega tõstis ta käe ning silmitses seal olevat kella.
„Veel kolm minutit,“ sõnas ta tüdinud häälel kaaslasele. Poiss noogutas kergelt, kuid ei tõstnud sõrmedelt pilku. Jenny pööritas tüdinult silmi ning vaatas uuesti kella. Veel kaks ja pool minutit.
„Jon. Miks me üldse siin peame istuma? Kõik teised juba tegutsevad ja meie istume siin,“ küsis ta poisilt igavuse peletamiseks. Poiss ohkas teatraalselt ning raputas pead, nagu oleks tütarlapse esitatud küsimus kõige mõtetum asi maailmas.
„Jenny,“ sõnas ta kiretult, „Jenny, Jenny, Jenny. Mitu korda ma seda sulle juba öelnud olen? Professor tahtis, et meie oleksime siin kuni kell saab üksteist öösel, mis sest, et teised juba tegutsevad, ja läheme alles siis enda ülesannet täitma.“ Ta raputas uuesti pead, kuid ei vaevunud jällegist tüdrukut enda pilguga austama. Jennifer ajas huuled prunti ning pööras pea küljele. Kuid paistis, et poiss ei olnud tema solvumist tähele pannud. Alla andes toetas Jenny pea käe najale ning vaatas teise käe peal olevat kella.
„Kolmkümend sekundit veel,“ kostis ta vaikselt. Enam ei tõstnud tüdruk kellalt pilku, vaid jälgis sekundiseierit. Iga kord, kui see kaheteistkümnele lähemale jõudis, muutus tütarlaps ärevamaks.
„Kümme, üheksa, kaheksa,“ loendas ta, „seitse, kuus, viis, neli…“ Jonathan tõstis pilgu ning jälgis peale poolt tundi Jennyt tärkava huviga.
„Kolm, kaks, üks,“ lõpetas tütarlaps ning kargas toolilt. Lõpuks oli aeg käes. Ka Jonathan oli püsti ning kõndis juba ukse poole. Jennyfer tormas poisile järele ning tema järel sulgus uks tuhmi mütsatusega.
***
Katharina ja Naima tormasid mööda pimedat metsa aina edasi ja edasi. Täpselt ühe minuti ja kahekümne üheksa sekundi pärast pidid nad olema metsa läbinud. Ähkides jõudsid nad metsa piirini ning ületasid selle. Täpselt üks minut enne „tähtaja“ lõppu.
„Kaheksa viiskümend üheksa,“ komenteeris Naima kiirelt. Katharina noogutas rõhutatult ning kõndis edasi ühe suure hoone poole. Ka Naima järgnes tüdrukule.
Paari minuti pärast jõudsid nad maja valdustesse ning pidid nüüd ettevaatlikud olema. Kathleen vaatas enda taga olevat Naimat ning asetas sõrme suule, andes märku, et tuleb vait olla. Küürakil olles liikusid neiud maja tagaseina juures asuva elupuu poole. Nad peatusid puu taga ning Kathleen vaatas nende vaatevälja ilmunud kahte sõdurit. Mõlemal oli käes tulirelv. Naima heitis kiirelt pilgu kellale, veendudes, et nad olid graafikus kinni. Kathleen noogutas kiirelt ning nad liikusid maja seinani. Valvurid olid kadunud. Nüüdsest hetkest oli neil täpselt kolmkümend sekundit majja sisse saamiseks. Kathleen haaras enda vöölt vajalikud tööriistad ning asus neile avaust tegema. Samal ajal jälgis Naima ümberringi toimuvat. Talle ei jäänud ükski liikumine tähelepanemata. Täpselt kahekümne viie sekundi pärast oli avaus tekitatud ning Kathleen ronis sealt sisse. Naima tegi silmadega veel viimase tiiru ümbrusele ning sisenes samuti. Nad olid majas sees.
Hääletult liikusid nad edasi. Nende sihtpunktiks oli teine korrus. Kuid pragu asusid tüdrukud kolmandal, sest aken, kust nad olid sisenenud, tõi nad just sellele korrusele. Naima heitis pilgu kellale ning noogutas tuimalt. Täpne ajastus. Viie minuti pärast olid nad teisel korrusel ning seisid ühe ukse ees. Kathleen noogutas kiirelt ning avas ukse. Tüdrukud astusid vaikselt sisse, kuid tundus, et nad ei olnud esimesed.
***
Johannes kõndis närviliselt edasi-tagasi. Ta näris murelikult huult ning silmitses iga paari sekundi tagant seinakella. Veel oli aega, liiga palju.
Thomas saatis poisi liikumist silmadega. Ka temas kasvas iga minutiga tung minna, kuid käsk oli käsk. Ta lamaskles toolil ning saatis samuti paar üksikut pilku seinakellale. Veel oli tervelt kümme minutit nende alustamiseni. Üheksa minutit ja viiskümend üheksa sekundit. Aeg venis nagu näts. Poisid muutusid aina närvilistemaks, kuigi üritasid seda üksteise eest varjata.
„Noh. Mis sa arvad, mis meie ülesandel siis toimub? Läheb kõik hästi?“ alustas Thomas juttu. Paistis, et Johannes ei kuulnudki teda. Alles natukese aja pärast ta peatus ja vaatas mõistmatult kaaslasele otsa.
„Vabanda, küsisid midagi?“ Tom lõi käega. John kehitas õlgu ning tammus edasi, peatudes vahest, et selgemini mõelda. Thomas silmitses kella. Veel kaheksa minutit ja kaksteist sekundit. Aega oli.
Seitsme minuti pärast tõusis Thomas toolilt ning kõndis Johannese juurde. Ta müksas poissi ning noogutas peaga ukse poole. Johannese vastas noogutusega ja mõlemad poisid liikusid ukse juurde. Misioon oli alanud.
***
Jennyfer ja Jonathan jooksid mööda pimedat metsa. Noored varjasid end osavalt iga puu taga, nii et kellelgi ei olnud võimalust neid märgata. Kaheksa ja poole minuti pärast jõudsid nad külani. Nad vahetasid enna külla sisenemist kiire noogutuse ning hiilisid siis edasi. Ikka ühe maja varjust teise. Vahepeal, kui mõni tavainimene lähedusse sattus, rääkisid nad üksteisega elavalt ning naersid, kuid kohe, kui inimesed olid vaateväljast eemal, jätkasid nad edasi hiilimist.
Nad jõudsid väljakule, mille keskel oli suur kivist kaev. Mõlemad lükkasid endale tumeda klaasiga prillid ette ning vajutasid raamidel olevat lohku. Mõlema silme-ees kerkisid rohelised jooned. Jennyfer vaatas ühte maja ning nägi seal sees askeldat perekonda. Nende prillidega nägid nad läbi kivi, klaasi, puude ja muudest sellistest asjadest. Jonathan kääris musta käise üles ning võttis seal olevast taskust musta palli. Poiss vajutas pallil olevat nuppu ning viskas selle kaevu. Käis summutatud mütsatus. Jon jooksis kaevuni ning libistas pilgu selle sisemusse. Kõik oli korras. Tagasi vaatamata viipas ta Jennyle. Tütarlaps seadis samuti sammud kaevu poole. Kohale jõudes võttis ta musta vöö küljest köie ning kinnitas selle kleepuva otsa kivi külge. Jonathan tegi sama. Koos ronisid nad kaevuäärele ja hüpasid sealt alla – otse kaevu. Paarikümne sekundi pärast jõudsid nad kaevu põhja. Mõlemad noored tõmbasid köit järsult ja lasid sellel enda järel alla kukkuda. Nad panid kiirelt köie vööle ning lülitasid sisse põlvedel olevad lambid. Need valgustasid nende ees olevat kivist seina. Jonathan võttis seekord väiksema musta palli ning aktiveeris selle. Ta viskas palli seina juurde ning põgenes koos Jennyga nii kaugele, kui võimalik. Käis järjekordne summutatud mütsatus. Seinas laius auk ning sealt edasi läks juba varem kaevatud tunnel. Lampide valguses liikusid nad edasi.
Kümne minuti pärast jõudsid nad välja ühte keldrisse. Üheaegselt kustutasid noored jalgade küljes olevad lambid ning hiilisid vaikselt edasi. Nad vaatasid igasse võimalikku suunda ning kontrollisid, ega kedagi vaenlastest kohal pole. Kiirelt suundusid nad keldritrepist üles ning peatusid ukse ees, mille kaudu pidi majja sisse saama. Jonathan jälgis tähelepanelikult ukseesist. Ta ootas võimalust. Varsti võimalus tuligi. Kaks noorukit möödusid uksest. Jonathan ja Jennyfer reageerisid kiirelt. Nad avasid hääletult ukse ning kargasid vaenlastele kallale. Paari sekundiga olid vastased tugevalt uimastatud.
„Enne koitu nad ei virgu,“ pomises Jenny rõõmsalt. Jon noogutas kiirelt ja haaras poisi üleriided. Jennyfer käitus tüdrukuga samamoodi. Kui nad olid valmis, vedasid nad uimastatud kogud keldrisse ning liikusid siis edasi – selles suunas, kuhu teised noorukid olid minekul.
Kümne minuti pärast jõudsid nad teisele korrusele. Nüüd oli aeg tegutseda. Jonathan osutas peaga ustele ning Jennyfer noogutas märkamatult. Esimene, teine, kolmas, luges Jennyfer mõttes. Ta kükitas maha ja hakkas teeseldult kingapaela siduma. Jonathan noogutas jälle ja heitis pilgu nende kõrval olevale uksele. Ta pani prillid uuesti ette, kuid nendest ei olnud kasu. Tuba oli kindlustatud igasuguste abivahendite vastu. Nad olid jõudnud maja keskmesse. Vaikselt haaras Jonathan ukse käepidemest ning avas selle. Kuid sisse astudes ootas neid üllatus. Uks nende taga langes kinni ning terve ruum oli täidetud valvuritest. Kaks tükki haarasid Jonathanist ja Jennyferist kinni ning lohistasid nad Naima ja Kathleeni juurde. Noored vahetasid kahetseva pilgu. Neil ei olnud mingit võimalust pääseda.
„Tore, et otsustasite meie koosviibimisest osa võtta,“ kuulutas irvitav hääl ning rahvamassist astus välja neile juba tuttav härra Crafty. Tal oli kiilanev pea ning ta oli tüsedamat sorti. Tema nina all ilutsesid mustad vuntsid.
„Kahju, et ma teid millegagi kostitada ei saa,“ sõnas ta ning raputas kahetsevalt pead. Jonathan saatis mehele vihase pilgu, kuid ei hakanud vastama. Crafty vaid irvitas õelalt. Ta tegi käega kindla zesti ja arvutite juures askeldavad sõdurid noogutasid. Klahvide klõbin hakkas vaikselt kostuma. Kahekümne sekundipärast pöördus Crafty teismeliste poole. „Teil on üks minut.“ Crafty pilgutas laia irve saatel silma ning lahkus koos sõduritega. Aeg hakkas vaikselt jooksma.
[/color]
Ja, Hanna. Ma tegin vahepeal päris palju muudatusi
Proloog
Jonathan ja Jennyfer istusid vaikides laua ääres. Jonathan tagus sõrmedega vastu laua äärt ning Jennyfer põrnitses poissi. Kiire käeliigutusega tõstis ta käe ning silmitses seal olevat kella.
„Veel kolm minutit,“ sõnas ta tüdinud häälel kaaslasele. Poiss noogutas kergelt, kuid ei tõstnud sõrmedelt pilku. Jenny pööritas tüdinult silmi ning vaatas uuesti kella. Veel kaks ja pool minutit.
„Jon. Miks me üldse siin peame istuma? Kõik teised juba tegutsevad ja meie istume siin,“ küsis ta poisilt igavuse peletamiseks. Poiss ohkas teatraalselt ning raputas pead, nagu oleks tütarlapse esitatud küsimus kõige mõtetum asi maailmas.
„Jenny,“ sõnas ta kiretult, „Jenny, Jenny, Jenny. Mitu korda ma seda sulle juba öelnud olen? Professor tahtis, et meie oleksime siin kuni kell saab üksteist öösel, mis sest, et teised juba tegutsevad, ja läheme alles siis enda ülesannet täitma.“ Ta raputas uuesti pead, kuid ei vaevunud jällegist tüdrukut enda pilguga austama. Jennifer ajas huuled prunti ning pööras pea küljele. Kuid paistis, et poiss ei olnud tema solvumist tähele pannud. Alla andes toetas Jenny pea käe najale ning vaatas teise käe peal olevat kella.
„Kolmkümend sekundit veel,“ kostis ta vaikselt. Enam ei tõstnud tüdruk kellalt pilku, vaid jälgis sekundiseierit. Iga kord, kui see kaheteistkümnele lähemale jõudis, muutus tütarlaps ärevamaks.
„Kümme, üheksa, kaheksa,“ loendas ta, „seitse, kuus, viis, neli…“ Jonathan tõstis pilgu ning jälgis peale poolt tundi Jennyt tärkava huviga.
„Kolm, kaks, üks,“ lõpetas tütarlaps ning kargas toolilt. Lõpuks oli aeg käes. Ka Jonathan oli püsti ning kõndis juba ukse poole. Jennyfer tormas poisile järele ning tema järel sulgus uks tuhmi mütsatusega.
***
Katharina ja Naima tormasid mööda pimedat metsa aina edasi ja edasi. Täpselt ühe minuti ja kahekümne üheksa sekundi pärast pidid nad olema metsa läbinud. Ähkides jõudsid nad metsa piirini ning ületasid selle. Täpselt üks minut enne „tähtaja“ lõppu.
„Kaheksa viiskümend üheksa,“ komenteeris Naima kiirelt. Katharina noogutas rõhutatult ning kõndis edasi ühe suure hoone poole. Ka Naima järgnes tüdrukule.
Paari minuti pärast jõudsid nad maja valdustesse ning pidid nüüd ettevaatlikud olema. Kathleen vaatas enda taga olevat Naimat ning asetas sõrme suule, andes märku, et tuleb vait olla. Küürakil olles liikusid neiud maja tagaseina juures asuva elupuu poole. Nad peatusid puu taga ning Kathleen vaatas nende vaatevälja ilmunud kahte sõdurit. Mõlemal oli käes tulirelv. Naima heitis kiirelt pilgu kellale, veendudes, et nad olid graafikus kinni. Kathleen noogutas kiirelt ning nad liikusid maja seinani. Valvurid olid kadunud. Nüüdsest hetkest oli neil täpselt kolmkümend sekundit majja sisse saamiseks. Kathleen haaras enda vöölt vajalikud tööriistad ning asus neile avaust tegema. Samal ajal jälgis Naima ümberringi toimuvat. Talle ei jäänud ükski liikumine tähelepanemata. Täpselt kahekümne viie sekundi pärast oli avaus tekitatud ning Kathleen ronis sealt sisse. Naima tegi silmadega veel viimase tiiru ümbrusele ning sisenes samuti. Nad olid majas sees.
Hääletult liikusid nad edasi. Nende sihtpunktiks oli teine korrus. Kuid pragu asusid tüdrukud kolmandal, sest aken, kust nad olid sisenenud, tõi nad just sellele korrusele. Naima heitis pilgu kellale ning noogutas tuimalt. Täpne ajastus. Viie minuti pärast olid nad teisel korrusel ning seisid ühe ukse ees. Kathleen noogutas kiirelt ning avas ukse. Tüdrukud astusid vaikselt sisse, kuid tundus, et nad ei olnud esimesed.
***
Johannes kõndis närviliselt edasi-tagasi. Ta näris murelikult huult ning silmitses iga paari sekundi tagant seinakella. Veel oli aega, liiga palju.
Thomas saatis poisi liikumist silmadega. Ka temas kasvas iga minutiga tung minna, kuid käsk oli käsk. Ta lamaskles toolil ning saatis samuti paar üksikut pilku seinakellale. Veel oli tervelt kümme minutit nende alustamiseni. Üheksa minutit ja viiskümend üheksa sekundit. Aeg venis nagu näts. Poisid muutusid aina närvilistemaks, kuigi üritasid seda üksteise eest varjata.
„Noh. Mis sa arvad, mis meie ülesandel siis toimub? Läheb kõik hästi?“ alustas Thomas juttu. Paistis, et Johannes ei kuulnudki teda. Alles natukese aja pärast ta peatus ja vaatas mõistmatult kaaslasele otsa.
„Vabanda, küsisid midagi?“ Tom lõi käega. John kehitas õlgu ning tammus edasi, peatudes vahest, et selgemini mõelda. Thomas silmitses kella. Veel kaheksa minutit ja kaksteist sekundit. Aega oli.
Seitsme minuti pärast tõusis Thomas toolilt ning kõndis Johannese juurde. Ta müksas poissi ning noogutas peaga ukse poole. Johannese vastas noogutusega ja mõlemad poisid liikusid ukse juurde. Misioon oli alanud.
***
Jennyfer ja Jonathan jooksid mööda pimedat metsa. Noored varjasid end osavalt iga puu taga, nii et kellelgi ei olnud võimalust neid märgata. Kaheksa ja poole minuti pärast jõudsid nad külani. Nad vahetasid enna külla sisenemist kiire noogutuse ning hiilisid siis edasi. Ikka ühe maja varjust teise. Vahepeal, kui mõni tavainimene lähedusse sattus, rääkisid nad üksteisega elavalt ning naersid, kuid kohe, kui inimesed olid vaateväljast eemal, jätkasid nad edasi hiilimist.
Nad jõudsid väljakule, mille keskel oli suur kivist kaev. Mõlemad lükkasid endale tumeda klaasiga prillid ette ning vajutasid raamidel olevat lohku. Mõlema silme-ees kerkisid rohelised jooned. Jennyfer vaatas ühte maja ning nägi seal sees askeldat perekonda. Nende prillidega nägid nad läbi kivi, klaasi, puude ja muudest sellistest asjadest. Jonathan kääris musta käise üles ning võttis seal olevast taskust musta palli. Poiss vajutas pallil olevat nuppu ning viskas selle kaevu. Käis summutatud mütsatus. Jon jooksis kaevuni ning libistas pilgu selle sisemusse. Kõik oli korras. Tagasi vaatamata viipas ta Jennyle. Tütarlaps seadis samuti sammud kaevu poole. Kohale jõudes võttis ta musta vöö küljest köie ning kinnitas selle kleepuva otsa kivi külge. Jonathan tegi sama. Koos ronisid nad kaevuäärele ja hüpasid sealt alla – otse kaevu. Paarikümne sekundi pärast jõudsid nad kaevu põhja. Mõlemad noored tõmbasid köit järsult ja lasid sellel enda järel alla kukkuda. Nad panid kiirelt köie vööle ning lülitasid sisse põlvedel olevad lambid. Need valgustasid nende ees olevat kivist seina. Jonathan võttis seekord väiksema musta palli ning aktiveeris selle. Ta viskas palli seina juurde ning põgenes koos Jennyga nii kaugele, kui võimalik. Käis järjekordne summutatud mütsatus. Seinas laius auk ning sealt edasi läks juba varem kaevatud tunnel. Lampide valguses liikusid nad edasi.
Kümne minuti pärast jõudsid nad välja ühte keldrisse. Üheaegselt kustutasid noored jalgade küljes olevad lambid ning hiilisid vaikselt edasi. Nad vaatasid igasse võimalikku suunda ning kontrollisid, ega kedagi vaenlastest kohal pole. Kiirelt suundusid nad keldritrepist üles ning peatusid ukse ees, mille kaudu pidi majja sisse saama. Jonathan jälgis tähelepanelikult ukseesist. Ta ootas võimalust. Varsti võimalus tuligi. Kaks noorukit möödusid uksest. Jonathan ja Jennyfer reageerisid kiirelt. Nad avasid hääletult ukse ning kargasid vaenlastele kallale. Paari sekundiga olid vastased tugevalt uimastatud.
„Enne koitu nad ei virgu,“ pomises Jenny rõõmsalt. Jon noogutas kiirelt ja haaras poisi üleriided. Jennyfer käitus tüdrukuga samamoodi. Kui nad olid valmis, vedasid nad uimastatud kogud keldrisse ning liikusid siis edasi – selles suunas, kuhu teised noorukid olid minekul.
Kümne minuti pärast jõudsid nad teisele korrusele. Nüüd oli aeg tegutseda. Jonathan osutas peaga ustele ning Jennyfer noogutas märkamatult. Esimene, teine, kolmas, luges Jennyfer mõttes. Ta kükitas maha ja hakkas teeseldult kingapaela siduma. Jonathan noogutas jälle ja heitis pilgu nende kõrval olevale uksele. Ta pani prillid uuesti ette, kuid nendest ei olnud kasu. Tuba oli kindlustatud igasuguste abivahendite vastu. Nad olid jõudnud maja keskmesse. Vaikselt haaras Jonathan ukse käepidemest ning avas selle. Kuid sisse astudes ootas neid üllatus. Uks nende taga langes kinni ning terve ruum oli täidetud valvuritest. Kaks tükki haarasid Jonathanist ja Jennyferist kinni ning lohistasid nad Naima ja Kathleeni juurde. Noored vahetasid kahetseva pilgu. Neil ei olnud mingit võimalust pääseda.
„Tore, et otsustasite meie koosviibimisest osa võtta,“ kuulutas irvitav hääl ning rahvamassist astus välja neile juba tuttav härra Crafty. Tal oli kiilanev pea ning ta oli tüsedamat sorti. Tema nina all ilutsesid mustad vuntsid.
„Kahju, et ma teid millegagi kostitada ei saa,“ sõnas ta ning raputas kahetsevalt pead. Jonathan saatis mehele vihase pilgu, kuid ei hakanud vastama. Crafty vaid irvitas õelalt. Ta tegi käega kindla zesti ja arvutite juures askeldavad sõdurid noogutasid. Klahvide klõbin hakkas vaikselt kostuma. Kahekümne sekundipärast pöördus Crafty teismeliste poole. „Teil on üks minut.“ Crafty pilgutas laia irve saatel silma ning lahkus koos sõduritega. Aeg hakkas vaikselt jooksma.
[/color]