Post by Pingu on Jun 10, 2007 15:23:01 GMT 3
Minujaoks tõsine saast
Aga ikkagi...
Mu suur ego käskis selle üles panna ;D
“Pole müüa”
Susannah vaatas riiuli juures ringi. Ta pilk langes mitmetelt ja mitmetelt nukukarpidelt. Kõikidelt nukkudelt paistis täpselt sama ilme, kuid riided olid erinevad. Õhinaga leidis ta ühe, mida tal veel ei olnud. Nüüd suundus ta sosistavate müüjate poole. Tema meelest olin kõik müüjad selles poes... imelikud. Miks nad aiva sosistasid? Seda Susannah ei teadnud, et temast räägitakse, aga teda ausalt see ei huvitanud. Kui ta oli uue printsessi eest maksnud ja selle endale kotti toppinud suundus ta ukse juurde. Kerglaselt lükkas ta ukse lahti ja astus väga palava kevadpäikese alla. Enda asjadele mõeldes astus ta sõidutee peale. Kui ta oli rahulikult tee ületanud otsustas ta minna läbi söögipoest. Poe ees oli rida vanamemmi, kes müüsid lilli ja igasuguseid muid posijate asju.
Susannah kõndis neist tikksirgelt mööda ja suundus poodi.
Umbes viieteise minuti pärast ilmus ta uuesti uksele ja hoidis käes suurt pruuni paberkotti. Rahulikult surus neiu päikeseprillid ninale ja hakkas uuesti lillemüüjatest mööduma. Vargsi jälgis ta silmanurgast väikesi lauakesi ja ühe laua pealt hakkasid talle silma kenad käekotid. Julgelt astus Su lähemale ja uuris ilusat maitsekalt pitsi ja litritega kaunistatud teksakotti.
Just sellise ilmega, nagu ta teeks selliseid asju igapäev osutas ta kotile ja küsis muldvanalt müüjalt “Kui palju see maksab?” Eit vaatas hetke mõistatusliku ilmega Susannah’t ja ütles käreda tooniga “Pole müüa!”
Susannah kortsutas kulmu ja küsis “Aga miks see siin on, kui see müüa pole?!” Memm kehitas õlgu ja kordas “Pole müüa!”
Susannah pööritas plikalikult silmi, kuid seda ei olnud tänu suurtele päikeseprillidele näha. Kindlalt seadis ta siis suuna kodu poole.
Tütarlaps oli vaevalt kaks sammu astunud, kui talle kukkus pähe mingi suur ja külm asi. Kõigele lisaks oli see veel vedel kaa! Oiates tõstis Susannah’ käe pea juurde ja katsus juukseid.
Eino tooore! Mõtles ta kui ta nägi enda sõrmede peal valget löga. Ähvardavalt heitis ta pilgu taevasse ja otsis lindu, kellel oli “üllatus” juhtunud, kuid lindu ei olnud. Taevas oli lage. Nina krimpsutades keeras ta end ringi, et poest salvrätikut osta, kuid pidi üllatuma. Ta nägi kuidas kotimüüja oli püsti hüpanud ja sirutas kotti neiu poole. “Saate selle poole hinnaga!” lubas ta ja vaatas õnneliku näoga Susannah’t kes küll eriti õnnelik polnud. “Oi palun oodake palun üks hetk. Ma pean selle korda tegema,” seletas neiu enda peale osutades. Eit noogutas ja jälgis pika pilguga kuidas tüdruk poodi läks.
Kui Susannah umbes poole tunni pärast jälle perfektsena poest väljus võttis ta kohe suuna memme juurde. Tema imestuseks andis eit selle talle ilma rahata. Lihtsalt andis. Susannah kortsutas kulmu ja ütles ärevalt “Olgu siis!”
Vanaeit vaatas Susannah’t nii, nagu oleks tüdruk mingi jumalakingitus. Kui neid lahkus lõi eit endale risti ette, kuid seda Suse ei näinud.
Peagi koju jõudes ladus neiu söögiasjad kotist välja ja pani nuku ja uue koti kõrvuti. Seejärel pidi Susannah käed ära pesema.
Käed pestud ja muud toimetused valmis tahtis ta võtta barbiet karbist välja ja seda teiste nukkude juurde panna, kuid nukku ei olnud enam. Oli karp, mis oli suletud. Seda hoidsid ikka veel kleepsud kinni, karbi sees olid lahti harutamata plastmassist ribad, mis nukku karbis kinni hoidsid. Nukk oli lihtsalt kadunud.
Susannah ei saanud aru mis toimunud oli ja võttis karbi kätte. Rahulikult külma närvi säilitades hakkas ta karpi avama. Kas vanainimene oli selle nii salapäraselt varastanud?
Kui karp oli lahti ei olnud nukku ikka veel kuskil. No mida ma õigupoolest ootasin? Mõtles Susannah, kes oli kindel, et karbi avamisest ei ole nuku leidmiseks mingit tolku. Ärevalt jäi ta lauataha istuma ja mõtlema teooriaid, miks nukku enam ei ole. Ta mõtisklused lõpetas see, kui keegi pani teleka käima. Peaaegu kohe peale seda oli kuulda rõõmsat naerukilget ja parajat müdinat.
Susannah oli kindel, et ta on kodus üksi. Ehmunult ajas ta end püsti ja tõttas elutuppa ise teepeal laualt taignarulli haarates.
Rull löögivalmis hüppas ta elutuppa ja vaatas ringi. Telekast tuli mingi treeningprogramm ja teleka ees hüppas mingi blond tüdruk, kellel oli seljas uhke ballikleit ja peas kroon.
Aga ikkagi...
Mu suur ego käskis selle üles panna ;D
“Pole müüa”
Susannah vaatas riiuli juures ringi. Ta pilk langes mitmetelt ja mitmetelt nukukarpidelt. Kõikidelt nukkudelt paistis täpselt sama ilme, kuid riided olid erinevad. Õhinaga leidis ta ühe, mida tal veel ei olnud. Nüüd suundus ta sosistavate müüjate poole. Tema meelest olin kõik müüjad selles poes... imelikud. Miks nad aiva sosistasid? Seda Susannah ei teadnud, et temast räägitakse, aga teda ausalt see ei huvitanud. Kui ta oli uue printsessi eest maksnud ja selle endale kotti toppinud suundus ta ukse juurde. Kerglaselt lükkas ta ukse lahti ja astus väga palava kevadpäikese alla. Enda asjadele mõeldes astus ta sõidutee peale. Kui ta oli rahulikult tee ületanud otsustas ta minna läbi söögipoest. Poe ees oli rida vanamemmi, kes müüsid lilli ja igasuguseid muid posijate asju.
Susannah kõndis neist tikksirgelt mööda ja suundus poodi.
Umbes viieteise minuti pärast ilmus ta uuesti uksele ja hoidis käes suurt pruuni paberkotti. Rahulikult surus neiu päikeseprillid ninale ja hakkas uuesti lillemüüjatest mööduma. Vargsi jälgis ta silmanurgast väikesi lauakesi ja ühe laua pealt hakkasid talle silma kenad käekotid. Julgelt astus Su lähemale ja uuris ilusat maitsekalt pitsi ja litritega kaunistatud teksakotti.
Just sellise ilmega, nagu ta teeks selliseid asju igapäev osutas ta kotile ja küsis muldvanalt müüjalt “Kui palju see maksab?” Eit vaatas hetke mõistatusliku ilmega Susannah’t ja ütles käreda tooniga “Pole müüa!”
Susannah kortsutas kulmu ja küsis “Aga miks see siin on, kui see müüa pole?!” Memm kehitas õlgu ja kordas “Pole müüa!”
Susannah pööritas plikalikult silmi, kuid seda ei olnud tänu suurtele päikeseprillidele näha. Kindlalt seadis ta siis suuna kodu poole.
Tütarlaps oli vaevalt kaks sammu astunud, kui talle kukkus pähe mingi suur ja külm asi. Kõigele lisaks oli see veel vedel kaa! Oiates tõstis Susannah’ käe pea juurde ja katsus juukseid.
Eino tooore! Mõtles ta kui ta nägi enda sõrmede peal valget löga. Ähvardavalt heitis ta pilgu taevasse ja otsis lindu, kellel oli “üllatus” juhtunud, kuid lindu ei olnud. Taevas oli lage. Nina krimpsutades keeras ta end ringi, et poest salvrätikut osta, kuid pidi üllatuma. Ta nägi kuidas kotimüüja oli püsti hüpanud ja sirutas kotti neiu poole. “Saate selle poole hinnaga!” lubas ta ja vaatas õnneliku näoga Susannah’t kes küll eriti õnnelik polnud. “Oi palun oodake palun üks hetk. Ma pean selle korda tegema,” seletas neiu enda peale osutades. Eit noogutas ja jälgis pika pilguga kuidas tüdruk poodi läks.
Kui Susannah umbes poole tunni pärast jälle perfektsena poest väljus võttis ta kohe suuna memme juurde. Tema imestuseks andis eit selle talle ilma rahata. Lihtsalt andis. Susannah kortsutas kulmu ja ütles ärevalt “Olgu siis!”
Vanaeit vaatas Susannah’t nii, nagu oleks tüdruk mingi jumalakingitus. Kui neid lahkus lõi eit endale risti ette, kuid seda Suse ei näinud.
Peagi koju jõudes ladus neiu söögiasjad kotist välja ja pani nuku ja uue koti kõrvuti. Seejärel pidi Susannah käed ära pesema.
Käed pestud ja muud toimetused valmis tahtis ta võtta barbiet karbist välja ja seda teiste nukkude juurde panna, kuid nukku ei olnud enam. Oli karp, mis oli suletud. Seda hoidsid ikka veel kleepsud kinni, karbi sees olid lahti harutamata plastmassist ribad, mis nukku karbis kinni hoidsid. Nukk oli lihtsalt kadunud.
Susannah ei saanud aru mis toimunud oli ja võttis karbi kätte. Rahulikult külma närvi säilitades hakkas ta karpi avama. Kas vanainimene oli selle nii salapäraselt varastanud?
Kui karp oli lahti ei olnud nukku ikka veel kuskil. No mida ma õigupoolest ootasin? Mõtles Susannah, kes oli kindel, et karbi avamisest ei ole nuku leidmiseks mingit tolku. Ärevalt jäi ta lauataha istuma ja mõtlema teooriaid, miks nukku enam ei ole. Ta mõtisklused lõpetas see, kui keegi pani teleka käima. Peaaegu kohe peale seda oli kuulda rõõmsat naerukilget ja parajat müdinat.
Susannah oli kindel, et ta on kodus üksi. Ehmunult ajas ta end püsti ja tõttas elutuppa ise teepeal laualt taignarulli haarates.
Rull löögivalmis hüppas ta elutuppa ja vaatas ringi. Telekast tuli mingi treeningprogramm ja teleka ees hüppas mingi blond tüdruk, kellel oli seljas uhke ballikleit ja peas kroon.