Post by sahhmatt on Jul 27, 2008 11:12:38 GMT 3
„Kairi oli Frediga käinud oma 5 kuud, kui mitte rohkem. Oleksid käinud ka kauem, kuid kusagilt hakkasid liikuma kõlakad, et Fredi ei olegi nii paipoiss, kui välja laseb paista. Kairi tavaliselt ei usu kuulujutte, aga seekord tekkisid tal kahtlused ja kui ta Fredi käest uuris, kas vastab tõele, et Fredi on liini ajanud Lis’i klassiõega, nime ma kahjuks ei tea, hakkas Fred väga veidralt käituma...“
„Lis?“ katkestas Siim teda.
„Lisanna noh...“
„Nii..“ Siim tegi märkmeid, kuigi ka diktofon töötas.“..jätka palun.“
„Rohkem ei olegi vist midagi,“ Margus jäi mõttesse. „Või siiski...Viimasel ajal oli Kairi mingi tüübiga väljas käima hakanud, kes kuidagi väga järsku meie seltskonda ilmus.“
„Tema?“ küsis Siim näidates poisile fotot, mille ta oli albumist leidnud.
Margus noogutas, kuid ei öelnud midagi. Pikalt pilti põrnitsenud tõusis ta püsti ja teatas, et tal on aeg minna. Siim noogutas ja lülitas diktofoni välja. Mõne hetke pärast saabus Siimu kabinetti ka Karl.
„Kuidas läks?“ küsis ta ootusärevalt.
„Poiss teab rohkem, kui välja paistab. Kuid noh, eks ma olen seda kõigi kohta öelnud.“
„Arvad, et kutt peidab õde oma vannitoas?“ irvitas Karl, kuid jäi siis vait, kuna tegemist oli siiski ülemusega.
Siim ei vastanud midagi. Tõepoolest, perekonda nad ei olnudki veel kahtlustama hakanud. Ehk Kairi ikkagi jõudis Tallinna, õde koksas ta maha ja helistas emale, et Kairi pole linna jõudnudki? Või Margus ei läinud alles siis Fredi juurde, kui Kairi lahkunud oli? Võib-olla poisid peidavad teda kusagil?
„Kose! Sinu juurde!“ kostus hääl sisetelefonist.
„Saada sisse!“ lausus Siim ja jäi ootama vastuseid küsimustele.
Vastuste asemel teatati talle, et oleks raha vaja.
„Kas ma ei ole öelnud, et sa ei tuleks mu töö juurde?“ kortsutas Siim kulmu.
„No jaaah, aga mul oleks tõesti raha vaja,“ vastas poisi hääl üleolevalt.
Karl muigas, mõeldes kui hea on, et tal veel lapsi ei ole. Siim ulatas sajase, teatades et ülejäänud võib emalt küsida. Marten turtsatas kuid ei öelnud midagi, sest ta pilk oli jäänud peatuma fotol, mis endiselt laual oli.
„Mida Mike tegi?“ küsis ta ettevaatlikult, teades, et isa ei tohi kõrvaliste isikutega tööst rääkida.
„Mike?“ küsis Siim naeratades. „Tead teda?“
„Suht. Ta käib skeidis aegajalt. Mingil tsikil järel. Paar korda on räägitud ja koos linnas käidud. Mingi ilueedi on.“
Siim naeratas uuesti, tänas poega ja ulatas nagu muuseas teise sajalise. Ka Marten naeratas. „Üks koidula veel ja ma võin öelda kus ta elab!“
Mõlemad mehed naersid, kuid Siim siiski ulatas sajase, teatades, et tema pojast on saanud väljapressija. Marten andis neile Mike’i aadressi, nimetas paar kohta, kus poiss kõige tihedamini käib ja lahkus rõõmsana jaoskonnast.
„Lis?“ katkestas Siim teda.
„Lisanna noh...“
„Nii..“ Siim tegi märkmeid, kuigi ka diktofon töötas.“..jätka palun.“
„Rohkem ei olegi vist midagi,“ Margus jäi mõttesse. „Või siiski...Viimasel ajal oli Kairi mingi tüübiga väljas käima hakanud, kes kuidagi väga järsku meie seltskonda ilmus.“
„Tema?“ küsis Siim näidates poisile fotot, mille ta oli albumist leidnud.
Margus noogutas, kuid ei öelnud midagi. Pikalt pilti põrnitsenud tõusis ta püsti ja teatas, et tal on aeg minna. Siim noogutas ja lülitas diktofoni välja. Mõne hetke pärast saabus Siimu kabinetti ka Karl.
„Kuidas läks?“ küsis ta ootusärevalt.
„Poiss teab rohkem, kui välja paistab. Kuid noh, eks ma olen seda kõigi kohta öelnud.“
„Arvad, et kutt peidab õde oma vannitoas?“ irvitas Karl, kuid jäi siis vait, kuna tegemist oli siiski ülemusega.
Siim ei vastanud midagi. Tõepoolest, perekonda nad ei olnudki veel kahtlustama hakanud. Ehk Kairi ikkagi jõudis Tallinna, õde koksas ta maha ja helistas emale, et Kairi pole linna jõudnudki? Või Margus ei läinud alles siis Fredi juurde, kui Kairi lahkunud oli? Võib-olla poisid peidavad teda kusagil?
„Kose! Sinu juurde!“ kostus hääl sisetelefonist.
„Saada sisse!“ lausus Siim ja jäi ootama vastuseid küsimustele.
Vastuste asemel teatati talle, et oleks raha vaja.
„Kas ma ei ole öelnud, et sa ei tuleks mu töö juurde?“ kortsutas Siim kulmu.
„No jaaah, aga mul oleks tõesti raha vaja,“ vastas poisi hääl üleolevalt.
Karl muigas, mõeldes kui hea on, et tal veel lapsi ei ole. Siim ulatas sajase, teatades et ülejäänud võib emalt küsida. Marten turtsatas kuid ei öelnud midagi, sest ta pilk oli jäänud peatuma fotol, mis endiselt laual oli.
„Mida Mike tegi?“ küsis ta ettevaatlikult, teades, et isa ei tohi kõrvaliste isikutega tööst rääkida.
„Mike?“ küsis Siim naeratades. „Tead teda?“
„Suht. Ta käib skeidis aegajalt. Mingil tsikil järel. Paar korda on räägitud ja koos linnas käidud. Mingi ilueedi on.“
Siim naeratas uuesti, tänas poega ja ulatas nagu muuseas teise sajalise. Ka Marten naeratas. „Üks koidula veel ja ma võin öelda kus ta elab!“
Mõlemad mehed naersid, kuid Siim siiski ulatas sajase, teatades, et tema pojast on saanud väljapressija. Marten andis neile Mike’i aadressi, nimetas paar kohta, kus poiss kõige tihedamini käib ja lahkus rõõmsana jaoskonnast.