|
Post by CherRy. on Jun 9, 2008 21:45:14 GMT 3
Minu esimene jutt. Jagage minuga kriitikat ja kõike muud. ______________________________
Kes ma olen? Ma olen tüdruk. Täiesti tavaline tüdruk. Mul on nimi nagu kõikidel teistel. Minu nimi on...Mis on minu nimi? Ei, ma pole nimetu, mul on nimi. Aga mis see on, seda ma ei tea. Ma tean kus ma olen. Ma olen haiglas. Haigla lõhn on ju kõigile tuttav. Miks ma siin oled? Mina ei tea. Kindlasti midagi juhtus. Mis juhtus? Mis minuga juhtus? Kus ma elan? Ei tea. Ma ei mäleta.
"Hei Sanett, kuidas sul läheb?" küsis palatisse sisenenud tüdruk. Väike tüdruk. Vanuseks ütleks kuus-seitse aastat. Temaga oli kaasas umbes neljakümne aastane naine punases.
Kindlasti tema ema. Aga mida teevad nad siin minu juures? Miks see väike tüdruk mulle Sanett ütles? On see minu nimi? Küllap vist. "Tere." laususin vaevukuuldavalt. Mul oli raske rääkida. "Kuidas läheb?" kordas naine tüdruku küsimust.
Kuidas mul läheb? Hästi ei lähe-ma olen ju haiglas. Samas ei saa ka kurta-halvasti mul ju ka ei lähe.
Vaatasin tüdruku sinistesse silmadesse ning avasin suu:"Ma ei tea." Naine naeratas. Ma ei tea miks. Palatisse sisenes mingi poiss. Kes ta on? "Tule, Marett, jätame nad omavahele." lausus naine tüdrukule.
"Hei Susan." tervitas poiss.
Susan? Kumb ma siis olen? Sanett või Susan?
"Kes sa oled" pärisin. Poiss jäi mulle kohkunult otsa vaatama. "Kas sul on...mälukaotus? Anna mulle andeks." Poisil hakkasid pisarad voolama:"Kullake, anna mulle andeks." "Mille eest?" ei saanud ma aru. "Kõige eest," vastas ta, "kõige selle eest, mille tagajärjel sa siin oled."
Ikkagi ei mõistnud ma midagi. Otsustasin selle sinnapaika jätta.
"Kes olen mina? Mis on minu nimi? Mis on sinu nimi? Kes sa oled?" pommitasin poissi küsimustega. "Sinu nimi on Susan. Susan-Anett. Sõpradele Sanett. Minu nimi on Karel. Me olime paar." rääkis ta. "Olime?" "Jah, olime." "Mis juhtus? Miks ma siin olen? Miks me enam paar ei ole?" Poiss kõhkles hetke, kuid siis otsustas ta kõik ära rääkida. ___________________________________________________ Jätkan?
|
|
|
Post by cipzu on Jun 9, 2008 21:56:20 GMT 3
Ilgelt nõme on teha midagi, mida ma pole vist mitte kunagi teinud. Aga kunagi on ikka esimene kord. *kisab* UUUUT!!! UUUUT! UUUUT! Jah. Ma ei ole kunagi juubeldanud niimoodi. Aga tõesti väga,väga hea algus. Ma loodan, et edasipidine jutt ka
|
|
|
Post by CherRy. on Jun 10, 2008 15:13:37 GMT 3
Teine osa siis. Ei tulnud just kõigeparem. Aitäh cipzule __________________________________
"See kõik algas paar aastat tagasi kui me kohtusime. Mõne nädalaga saime väga lähedasteks. Tõin sulle lilli ja komme. Püüdsin sinu vastu hooliv olla. Tegin sinu jaoks kõike, olin valmis kuu ja tähed taevast tooma. Sina ütlesid, et pole vaja. Aga ma ikkagi tahtsin. Tahtsin näidata kui kõva mees ma olen. Kukkus haledalt välja. Sellegipoolest sa armusid minusse. Paari kuu pärast olime ametlikult paar. Kõik meie sõbrad kadestasid meid. Me olime imeline paar. Olime küll alles viieteistaastased, kuid see ei takistanud meil koos öid veeta. Alguses oli kõik hästi. Mitte miski polnud valesti. Ühel päeval aga-tänasest viis kuud tagasi tein ma vea. Suure vea."
"Vabandust noormees, teil on aeg lahkuda. Patsient vajab puhkust." lausus arst. "Jah, eks ma siis lähen. Ma teinekord räägin edasi." Poiss suudles mind veel laubale ja lahkus siis. Uksel vaatas ta vee minu poole...ja siis oligi ta läinud.
Viis kuud tagasi. Mis siis juhtus? Mis vea...Karel tegi? Mis oli tema suureks veaks? Mõjutas see kuidagi mind? Oli see üldse minuga seotud? Vähemalt ühte ma tean-mu nimi on Susan-Anett ja mul on mälukaotus. Kas mul on ajutine st lühiajaline mälukaotus, või pikaajaline? Või igavene? See viimane oleks päris jube. Millega ma tegelesin enne siiasattumist? Mis olid minu hobid? Oli mul üldse hobisi? Olin ma peoloom või rohkem koduspassija? Olin ma popullaarne? Milline ma olin? Kas ma saan kõikidele oma küsimustele vastused?
"Preili, teil oleks aeg magama jääda. Homme tuleb läbivaatamine. Selleks ajaks peate te puhanud olema." ütles arst. Soovis mulle häid unenägusid ja lahkus palatist. Mõne aja pärast olin ma unemaal. _________________________________________________ Jätkan veel?
|
|
|
Post by cipzu on Jun 10, 2008 15:22:50 GMT 3
Loomulikult jätkad !! Pooleli ära küll jäta. Väga lühike osa oli!! Muidu väga hea jutt.. Mulle ikkagi meeldib hullupööra
|
|
|
Post by CherRy. on Jun 14, 2008 17:20:40 GMT 3
Ja siit tuleb kolmas osa. Ikkaveel ootan kriitikat ja kõike muud ka. Aitäh cipzule-tore, et sulle meeldib. __________________________________ Hommikul ärkasin kellegi suure kisa peale. Hääle järgi otsustades arvasin, et tegemist on umbes viie-kuue aastase poisiga. Üritasin küll silmi sulgeda ja uuesti magama jääda-see aga osutus võimatuks. Und mul enam ei tulnud.
Huvitav kas mind tullakse täna ka vaatama? kas ma saan teada kes olid need naine ja laps? Kas ma saan täna teada miks ma haiglasse sattusin?
kell oli vaikselt kümme saanud. Palatisse sisenes arst. "Preili, aeg on sind läbi vaadata." Tõusin haiglavoodilt ja tasakesi järgnesin arstile. Jalad olid pikast lamamisest kanged. Tunne oli, et iga hetk võin kukkuda. Õnneks seda ei juhtunud. Jõudsin ilusti ruumi, kus oli palju masinaid ja muid arstiasju. Kõige selle seltsis ka peegel. Hetkegi kõhklemata sammusin peeglini. Tahtsin teada milline ma olen. Mul polnud oma välimusest õrna aimugi. Ma ei mäletanud sellest midagi. Peeglisse vaadates ma kohkusin. Mu juuksed olid kohutavad. Pruunid ja pikad ning väga rasvased. Peale uuringuid võtan küll duðði. Imestasin, et mu näol ühtegi kriimu ei olnud.
Olen ma tõesti haiglas nii kaua olnud, et mu kriimud on kõik paranenud? Või minu haiglasse sattumise juhtum ei tekitanud mulle kriime? Mis minuga juhtus?
Mul on sinised silmad ja pikad ripsmed. Väike nina ja ilusad huuled. Ma olen ilus.
"Aitab peeglist, oled ilus küll. Tule, mõõdame nüüd vererõhu ära." ütles arst naerusui ja osutas käega ühele toolile, et ma istet võtaksin. Sirutasin käe ette ja arst mõõtis mu vererõhu. "Vererõhul pole küll midagi viga." lausus ta pärast sekundeid kestvat uurimist.
Mind veel kraaditi, kontrolliti kuulmist ja nägemist. Kaaluti ja mõõdeti. Kui kõigega ühele poole saadi, teatas arst:"Oled kenasti knormis. Paari päeva pärast saad välja." Ma ei teadnud kas rõõmustada või mitte. Oma kodust ei teadnud ma ju midagi. Oma peretki ma ei mäletanud. Sõpradest rääkimata. ___________________________________________________ Muhaha, igavigav osa tuli. Ja pikki osasi ma ka kirjutada ei oska. Jätkan?
|
|
|
Post by swessu on Jun 14, 2008 19:31:48 GMT 3
oh heaa, jätka ikka.
|
|
|
Post by Padjanägu :pp on Jun 14, 2008 21:44:46 GMT 3
kindlasti jätka. hea on (Y)
|
|
|
Post by CherRy. on Jun 14, 2008 22:37:45 GMT 3
Neljas siis. Jätkuvalt ootan kriitikat, mida ma siiani saanud pole. Aitäh swessu Aitäh ka Inešš . ^^ | (: ___________________ Mind lubati palatisse. Igavus oli tappev. Keegigi võiks külastama tulla. Mulle meenus minu peegelpilt. Jalgu järel vedades liikusin palatist välja, et leida arst. Arsti leidsin kiirelt.
"Vabandage, kas ma pesema tohin minna?" küsisin ettevaatlikult, tagasihoidlikult. Arst käskis pisut oodata. Ta lahkus mu juurest. Püsisin paigal. Paari minuti pärast oli ta minu juures tagasi. Ulatas mulle rätiku, shamthingyi ja dušigeeli ning juhatas mind pesuruumi. Tänasin arsti, kes koheselt lahkus. Libistasin riided seljast ja astusin duðikabiini. Reguleerisin vee parajale temperatuurile ja nautisin. Poole tunni pärast väljusin pesuruumist puhtana ja rahulolevana. Justkui teine mina. Otsisin jällegi arsti üles. Ulatasin kogu kraami talle tagasi nind jalutasin oma palatisse.
Mõne aja pärast sisenes minu palatisse arst, kes mulle kammi ulatas. Just seda mul vaja oligi. Kammimine tegi pisut haiget, aga ma ei teinud sellest välja. Asetasin kammi kapi peale ja istusin voodisse.
Äkitselt avanes palatiuks. Sisse astus too punases naine, kes eelmisel päeval, seekord riietatult rohelisse. Ka see väike tüdruk oli temaga. "Tere taas, tütreke." teretas naine.
Tütreke?Olen ma ta tütar? Kas see väike tüdruk on minu õde?
"Tere, sa oled minu ema?" Ma ei saanud seda küsimata jätta. "Jah, vastas ta. "Aga isa? Miks tema mind vaatamas pole käinud?" küsisin. "Isa ei tea sinu siinolekust midagi. Me elame lahus juba viis aastat, milleks on talle vaja teatada sinu siinolekust? Ta isegi ei armasta sind." rääkis naine, kes pidavat olema minu ema. "pole tõsi," lausus mees uksel.
Kaua see mees seal seisnud on? Kuidas ma teda ei märganud? Ja ukse häält ma ka ei kuulnud. Imelik.
"Meie sinu emaga pole lahus. Ta lihtsalt väldib mind ega lase mind sinu lähedusse. Mare-Anett´iga on sama lugu. Viis kuud tagasi viskas su ema sind kodust välja kui sinu lollusest kuulis. Sinu ema on see, kes sinust ei hooli." _______________________________________ Nonii, veel üks mittemidagi ütlev osa. Jätkan veel või on teil juba siiber?
|
|
|
Post by Black,. on Jun 14, 2008 22:43:25 GMT 3
ooh.. Huvitav uut.. täna äkki?
|
|
|
Post by swessu on Jun 14, 2008 22:44:31 GMT 3
Vääga hea. Mulle meeldib..
|
|
|
Post by cipzu on Jun 15, 2008 13:17:20 GMT 3
kriikat sa ei saa *näitab keelt * Väga väga hea jutt Ma lausa ootan seda, et ta haiglast välja saaks. Raudselt keegi hakkab ära kasutama seda, et ta midagi ei mäleta Aga ikkagi jutt on hea!!
|
|
|
Post by CherRy. on Jun 15, 2008 16:28:13 GMT 3
Viies siis. Miks te kriitikaga nii kitsid olete? Jätkuvalt ootan seda. Aitäh Black,. Aitäh swessu Aitäh cipzuMulle siiani meeldib, et teile meeldib. _____________________________ "Kaduge siit mõlemad."käratasin kus jaksasin. Vanemad jäid mulle imestunult otsa vaatama. "Tehke mis ma palusin." laususin nüüd juba vaiksemalt. "Aga..." alustas isa. "Minge." ei lasknud ma isal lauset lõpetada. Vanemad lahkusid. Nendega koos lahkus ma Marett. Mare-Anett. Mul on õde. Kui vana ta on? Kui vana ma ise olen? Mis minu vanemate vahel toimub? Mis minu ja vanemate vahel toimub? Koputus palatiuksele. Karel. Kas ma saan nüüd kõik teada? "Hei. Kuidas sa end täna tunned?" küsis poiss. "Ma ei tea," vastasin. Tekkis vaikus. Vaikus enne tormi. Kas tema oskaks mulle midagi mu vanematest rääkida? Või peaksin ma kõigepealt tal poolelioleva jutu ära rääkida laskma? Paar päeva ja siis olen ma siit läinud. Koju, millest ei tea ma midagi. Vaikus muutus aina ebameeldivamaks. Karel vaatas mu silmadesse. Minu sinistesse silmadesse. Kareli silmad on pruunid. Kastanpruunid. "Karel," ütlesin ebalevalt. Poiss vaatas mind küsivalt. "Kas sa räägiksid mulle minu perest, kodust?" Karel noogutas ja alustas siis:" Sul on ema, isa, õde ja koer." "Mis on nende nimed?" küsisin. "Ema nimi on Monika, isa on Markus ja õe nimi on Mare-Anett. Sa ei ela nendega koos ühes majas. Minu süü läbi. Minu viis kuud tagasi tehtud vea pärast. Nüüd elad sa koos oma koera, Muffiniga, oma vanaisa juures. Vanaisa hoolib sinust tohutult palju, nagu minagi. Ema ei hooli sinust. Ta poleks sind muidu majast välja visanud. Isa püüdis emale vastu hakata, et ta lubaks sul seal majas edasi elada. Asjatult. Su ema oli oma otsuses kindel. Su ema ei lubanud su isal sind vaatamas ka käia. Ei vanaisa juures ega ka siin, haiglas." "Ta käis täna. Hetk enne sinu saabumist viskasin nad välja. Nad hakkasid vaidlema. See pani mu pea valutama." katkestasin Karelit. "Oma isa sa võid usaldada. Ja oma õde ka. Õega olid sa pidevalt koos. Tema usaldas sind ja sina teda. Ta rääkis sulle kõigest, mis ema ja isa vahel toimus. Sina rääkisid sellest mulle. Ka meie usaldus oli tugev." __________________________ Aga nüüd ma lähen vanaema juurde ja tulen alles pühapäeva õhtul tagasi. Ma üritan seal ka kirjutada, aga kuna seal pole internetti, siis selle nädala jooksul osa ei saa. Siiamaani olete tahtnud, et ma jätkan. Tahate te ikkaveel nii? Teie abi kuluks ka mulle ära. Nagu näete on see ikkaveel pealkirjata. Aidake mõelda.
|
|
|
Post by Padjanägu :pp on Jun 15, 2008 16:38:40 GMT 3
edasiiii ((: kiiresti . mai oska kriitikat öelda. osad on natuke liiga lühikesed aint ja vastuseid tahaks juba
|
|
|
Post by Black,. on Jun 15, 2008 16:46:18 GMT 3
Uut kindlasti ja osad võiksid jah pikemad olla..
|
|
|
Post by swessu on Jun 15, 2008 18:07:30 GMT 3
Heaa. Edasi ikka. Kriitikat... seda ei ole lihtsalt. Osad võiksid tõesti natuke pikemad olla, aga pole hullu.
|
|