Post by Sands on May 31, 2008 11:03:36 GMT 3
Päev tagasi sellest ajast, mil meie seiklus alguse saab, oli olnud suurimaid torme mitmete aastate jooksul. Crumbi linna ümbritses mets, nagu enamikke kohti Midali maailmas ning see oli ka põhjuseks, miks kahjustused suuremad olid, kui ilma selleta oleks võinud. Mitmed puud, nende hulgas ka suured kuused, mida miski murda ei ähvardanud, olid majadele vajunud, teid tõkestanud ning ka inimesi vigastanud.
See oligi märk kõigile Crumbi elanikele, et oli algamas mingi kummaline ajajärk, mis võis üsna halvasti lõppeda. Kõigile oli teada, et Tumehaldjate riigis, metsasügavustes, oli ka mõni hea haldjas, kes hoolitses selle eest, et inimesed kannatama ei peaks. Ning kõik vähegi haritud inimesed teadsid, et torm tähistas Tumehaldjate võitu ühe või rohkema hea haldja üle.
Isegi Crumbi mõisaprouat, Carlos de Warumi ema, tegi selline asjaolu murelikuks. Naine sammus kiirelt oma poja toa poole ning koputas selle uksele. Koputamine oli lihtsalt viisakusest, kuna vastust ta ootama ei jäänud, vaid avas kohe ukse. "Carlos, mu poeg. Kuna ma olen kuulnud, et sa saad siinsete linnaelanikega läbi, siis kas sa palun läheksid mõnelt haritumalt inimeselt uurima, mis - taeva pärast - toimumas on?" Proua Yvonnele ei meelinud selliseid palveid esitada, kuna ta suhtus oma esivanemate kombe kohaselt endast madalamatesse inimestesse põlgusega, kuid temagi kõrva olid jõudnud kuulujutud, et Crumbis elab vähemalt üks, kes märke mõistis - Guland.
Väljas keerutas tuul endiselt ringi, olles otsekui järelkaja tormile ning pilvedele, mis linna kohalt alles paar tundi tagasi minema libisesid, mitte kriipsu võrragi heledamana kui varem. Just see oligi põhjuseks, miks samal ajal Carlosega asutasid jutuvestja juurde minekule end ka Lisanne ning Lile - viimasest poleks seda küll eriti oodanud, kuid sel korral oli temagi tormist kahju kannatanud.
See oligi märk kõigile Crumbi elanikele, et oli algamas mingi kummaline ajajärk, mis võis üsna halvasti lõppeda. Kõigile oli teada, et Tumehaldjate riigis, metsasügavustes, oli ka mõni hea haldjas, kes hoolitses selle eest, et inimesed kannatama ei peaks. Ning kõik vähegi haritud inimesed teadsid, et torm tähistas Tumehaldjate võitu ühe või rohkema hea haldja üle.
Isegi Crumbi mõisaprouat, Carlos de Warumi ema, tegi selline asjaolu murelikuks. Naine sammus kiirelt oma poja toa poole ning koputas selle uksele. Koputamine oli lihtsalt viisakusest, kuna vastust ta ootama ei jäänud, vaid avas kohe ukse. "Carlos, mu poeg. Kuna ma olen kuulnud, et sa saad siinsete linnaelanikega läbi, siis kas sa palun läheksid mõnelt haritumalt inimeselt uurima, mis - taeva pärast - toimumas on?" Proua Yvonnele ei meelinud selliseid palveid esitada, kuna ta suhtus oma esivanemate kombe kohaselt endast madalamatesse inimestesse põlgusega, kuid temagi kõrva olid jõudnud kuulujutud, et Crumbis elab vähemalt üks, kes märke mõistis - Guland.
***
Väljas keerutas tuul endiselt ringi, olles otsekui järelkaja tormile ning pilvedele, mis linna kohalt alles paar tundi tagasi minema libisesid, mitte kriipsu võrragi heledamana kui varem. Just see oligi põhjuseks, miks samal ajal Carlosega asutasid jutuvestja juurde minekule end ka Lisanne ning Lile - viimasest poleks seda küll eriti oodanud, kuid sel korral oli temagi tormist kahju kannatanud.