Post by Susie on May 22, 2008 22:06:58 GMT 3
Püüan nüüd olla hästi tubli ja alustan uut järjekat, kuigi hetkel on eksamite periood ja värki, siis on muidugi aega vähe. Aga, kuna ma öösiti põhimõtteliselt ainult üleval passingi, siis ehk leiaksin aega selle tegemiseks.
Miskit sissejuhatuseks ka. Ta on üks tüdruk, kes pisut võibolla teisiti mõtleb. Ma arvan, et temast võiks keegi saada. Ta võiks olla keegi hea ja tore, keda majja oodatakse või keegi halb ja paha keda vihatakse. Ma võin väga segast juttu ajada, aga ma loodan, et te saate aru. Pole ju olemas halba ilma heata ja head ilma halvata. Tüdrukul on hinges trots ja pisut valugi. Ma räägin tüdrukust, kes ehk surma saab. Ta teab, et surm on peagi tulemas. Mis sa teeksid, kui sa teaksid?
Palun ikka öelge kah, kas on mõttet teha või mitte.
---
Tere, sa tead mind. Mina olen see tüdruk, kes vahest mööda seinu ringi käib ja sind oma pilguga riivab. Mul on sõbrad, aga neid on vähe, kuid nad on teemantid minu elus. Nende nimel ma nutaks, naeraks, sureks ja kannaks nende patte, kui vajadus oleks. Ma vihkan õppimist, mul on neljad-viied ja mõni kolm, kuid ma olen laisk ning istun enamuse aja kodus. Ma ei ole väga suhtleja tüüp, pigem suhtlen kindlate inimestega, keda ma usaldama olen õppinud. Uus ja huvitav ei ole adrenaliin minu jaoks. Vihkan. Kohaneja tüüp pole ammugi, rääkimata orgunnimisest või õpetamisest. Ma olen täiesti etteaimamatu ja otsustusvõimetu. Andke andeks, aga see lihtsalt pean olema mina, kes tahab olla hall hiireke ning joosta mööda tallatuid radu. Kõrbes lähed ikka seda rada, mida teised teinud on, sest uue raja tekitamine oleks riskantne, kuid mis juhtuks siis, kui sa selle saavutad? Uue raja, mis meeldib sulle niii väga, et sa ei suuda enam loobuda. Mis saab siis?
" Kallis, tule nüüd alla ja joo oma piimaga tee ära."
Ema jooksis närviliselt mööda kööki ringi ja uskus, et ta jõuab tööle. Seda uskusin ka mina, kuid ma teadsin, et ta hilineb. Lihtsalt, usuga saavutab kõike. Ükskõik ütlen ma selle peale muidugi.
Meie emaga elame kahekesi nüüd. Mul pole enam kedagi, kui kiirustav tööema ja kodu. Minu pisiõed haihtusid, kui neil neli kuud jäi ainult, et siia ilma sündida. Nad olid imeilusad kaksikud. Ma tean, et nad olid. Nii ilusa emaga ei saakski teistsuguseid lapsi sündida.
Mina olen häbiplekk oma ema suguvõsas, kus valitseb ainult piiritu intelligents ja lummav ilu. Veripunased huuled ja veatu meigiõhi isegi siis, kui prügikast on vaja välja viia. Juuksed alati ideaalselt soengus, ühtegi liigset juuksesalku. Kingad alati läikima löödud ning riided ideaalselt sirgeks triigitud ning kõike seda ääristab kallis prantsuse parfüüm. Sellist ema ma mäletan oma elu algusest peale, ma armastasin oma ema olekut ja seda, kui ideaalne võib üks ema olla. Kõik tahtsid teda, absoluutselt kõik mu sõbrannad ihkasid endale minu ema. Ma ei andnud teda, kasvõi korrakski. Ma ei lubanud kunagi emal väljuda toast, ma ei lubanud sõbrannasid kunagi enda liivakasti. Alati olime ohtus kauguses mu emast. Ta oli ingel, kes taevast minule toodi. Ingel oli ta. Ingel.
Palju sellest imelisest naisest nüüd selles pinges ja stressis alles oli jäänud, ma ei tea. Muidugi, ta oli perfektsionist. Minagi tahtsin olla tema, aga seda ei juhtunud. Ealeski mitte.
Minu nimi oleks see, milleks sa mind kutsuda tahaks. Mõned tahaksid mind kutsuda Mari-Liisuks, mõned Kristinaks, mõned hoopis Miisuks või näiteks Emilieks. Ma olen Lucy, selline habras nimi koledale tüdrukule. Mu tuhmblondid juuksekiharad ja sinised silmad tegid selle nime meeldivaks, kuid ülejäänud, see oli lihtsalt vastik. Ükskord panin jalga omale mustad madalate kontste peal lakk-kingad, et tunda ennast nagu meie suguvõsa daam. See oli pigem naruväärsus, mis välja tuli.
Kui Inara George-Mistress laulab, siis ma liigutan oma tukka ja vaatan kaugustesse, sest selline ma lihtsalt olen. Ma ei vihka oma elu, ei . Ma ei armasta seda liialt, aga ta on talutav. Eks te näete seda veel, milline minu suurepärane elu olema saab. Saatus ei saakski mind jätta ilma elust. Te ei saakks eales.
" No kuule tüdruk, kas sa tuled juba autosse või mitte!!?"
" Jah, ema, Jah!"
---
Ei viitsi rohkem.
Miskit sissejuhatuseks ka. Ta on üks tüdruk, kes pisut võibolla teisiti mõtleb. Ma arvan, et temast võiks keegi saada. Ta võiks olla keegi hea ja tore, keda majja oodatakse või keegi halb ja paha keda vihatakse. Ma võin väga segast juttu ajada, aga ma loodan, et te saate aru. Pole ju olemas halba ilma heata ja head ilma halvata. Tüdrukul on hinges trots ja pisut valugi. Ma räägin tüdrukust, kes ehk surma saab. Ta teab, et surm on peagi tulemas. Mis sa teeksid, kui sa teaksid?
Palun ikka öelge kah, kas on mõttet teha või mitte.
---
Tere, sa tead mind. Mina olen see tüdruk, kes vahest mööda seinu ringi käib ja sind oma pilguga riivab. Mul on sõbrad, aga neid on vähe, kuid nad on teemantid minu elus. Nende nimel ma nutaks, naeraks, sureks ja kannaks nende patte, kui vajadus oleks. Ma vihkan õppimist, mul on neljad-viied ja mõni kolm, kuid ma olen laisk ning istun enamuse aja kodus. Ma ei ole väga suhtleja tüüp, pigem suhtlen kindlate inimestega, keda ma usaldama olen õppinud. Uus ja huvitav ei ole adrenaliin minu jaoks. Vihkan. Kohaneja tüüp pole ammugi, rääkimata orgunnimisest või õpetamisest. Ma olen täiesti etteaimamatu ja otsustusvõimetu. Andke andeks, aga see lihtsalt pean olema mina, kes tahab olla hall hiireke ning joosta mööda tallatuid radu. Kõrbes lähed ikka seda rada, mida teised teinud on, sest uue raja tekitamine oleks riskantne, kuid mis juhtuks siis, kui sa selle saavutad? Uue raja, mis meeldib sulle niii väga, et sa ei suuda enam loobuda. Mis saab siis?
" Kallis, tule nüüd alla ja joo oma piimaga tee ära."
Ema jooksis närviliselt mööda kööki ringi ja uskus, et ta jõuab tööle. Seda uskusin ka mina, kuid ma teadsin, et ta hilineb. Lihtsalt, usuga saavutab kõike. Ükskõik ütlen ma selle peale muidugi.
Meie emaga elame kahekesi nüüd. Mul pole enam kedagi, kui kiirustav tööema ja kodu. Minu pisiõed haihtusid, kui neil neli kuud jäi ainult, et siia ilma sündida. Nad olid imeilusad kaksikud. Ma tean, et nad olid. Nii ilusa emaga ei saakski teistsuguseid lapsi sündida.
Mina olen häbiplekk oma ema suguvõsas, kus valitseb ainult piiritu intelligents ja lummav ilu. Veripunased huuled ja veatu meigiõhi isegi siis, kui prügikast on vaja välja viia. Juuksed alati ideaalselt soengus, ühtegi liigset juuksesalku. Kingad alati läikima löödud ning riided ideaalselt sirgeks triigitud ning kõike seda ääristab kallis prantsuse parfüüm. Sellist ema ma mäletan oma elu algusest peale, ma armastasin oma ema olekut ja seda, kui ideaalne võib üks ema olla. Kõik tahtsid teda, absoluutselt kõik mu sõbrannad ihkasid endale minu ema. Ma ei andnud teda, kasvõi korrakski. Ma ei lubanud kunagi emal väljuda toast, ma ei lubanud sõbrannasid kunagi enda liivakasti. Alati olime ohtus kauguses mu emast. Ta oli ingel, kes taevast minule toodi. Ingel oli ta. Ingel.
Palju sellest imelisest naisest nüüd selles pinges ja stressis alles oli jäänud, ma ei tea. Muidugi, ta oli perfektsionist. Minagi tahtsin olla tema, aga seda ei juhtunud. Ealeski mitte.
Minu nimi oleks see, milleks sa mind kutsuda tahaks. Mõned tahaksid mind kutsuda Mari-Liisuks, mõned Kristinaks, mõned hoopis Miisuks või näiteks Emilieks. Ma olen Lucy, selline habras nimi koledale tüdrukule. Mu tuhmblondid juuksekiharad ja sinised silmad tegid selle nime meeldivaks, kuid ülejäänud, see oli lihtsalt vastik. Ükskord panin jalga omale mustad madalate kontste peal lakk-kingad, et tunda ennast nagu meie suguvõsa daam. See oli pigem naruväärsus, mis välja tuli.
Kui Inara George-Mistress laulab, siis ma liigutan oma tukka ja vaatan kaugustesse, sest selline ma lihtsalt olen. Ma ei vihka oma elu, ei . Ma ei armasta seda liialt, aga ta on talutav. Eks te näete seda veel, milline minu suurepärane elu olema saab. Saatus ei saakski mind jätta ilma elust. Te ei saakks eales.
" No kuule tüdruk, kas sa tuled juba autosse või mitte!!?"
" Jah, ema, Jah!"
---
Ei viitsi rohkem.