Stipsuuu ^^
Teise astme kurjuse abiline
Lugupeetud S. P.
Posts: 6
|
Post by Stipsuuu ^^ on May 16, 2008 23:24:27 GMT 3
Et siis minu esimene jutt, mida ma avaldada julgen.. Sorry kirjavigade pärast.. Algus on suht segane, aga loo jooksul saab kõigest aru Ja tõesti sorry, kui ei meeldi.. Minu mõtted tulevad ja lähevad ning see järjekas on kirjutatud enamasti koolis, tundide ajast.____________________________________________________________ 12. VeebruarVahetunni kell helises ja koridor hakkas kiirelt täituma suure jutusumina ning erinevate klasside õpilastega. “Hey Missy!” hõikas üks hääl üle teiste ja pikkade, musta värvi juustega tütarlaps jäi sammupealt seisma ning heitis ühe tüdinud pilgu üle õla. “Ega ometi jälle?” küsis Missy Sindy endalt vaikselt, olles märganud viit poissi, kes kõik reipal sammul, tema poole liikusid. Kergelt silmi pööritades keeras tütarlaps noormeestele selja, manas väikeste raskustega näole naeratuse ning avas siis 68’nda kapi ukse. “Saan ma nüüd selle jaatava vastuse?” küsis hääl Missy seljatagant. Poiste kamp oli lõpuks tema juurde jõudnud ja ümber pöörates avastas tütarlaps, et tal pole muud pääseteed, kui nendega rääkida. “Ma arvan, et ei saa.” vastas Missy lõpuks, pilk kindlalt täpselt enda ees seisva poisi silmadele kinnistunud. “Ei saa?” küsis poiss näideldud imestusega ning vaatas lõbusa naeratusega enda kaaslaste poole. “Ei, ei saa.” lausus Missy taas, ise samal ajal noogutades. “Ja mis põhjusel? “ küsis poiss muiates ja astus seejärel sammukese tütarlapse poole. “Sest vastus on ei.” vastas Missy vaikselt, samal ajal, kui poiss talle veelgi lähenes. “Ei? Sellist sõna minu sõnavaras pole, Missyke.” lausus viimane pahatahtliku naeratusega. “Aga minu omas on see kohe esimene, David.” vastas Missy omapoolse tüdinud naeratuse saatel. “Noo, mõtle nüüd hoolikalt. Ilma sinuta võib valentinipäeva pidu täiesti untsu minna.” rääksi poiss edasi, seistes nüüd peaaegu tütarlaps vastas, ise samas loobumata enda pahatahtlikust naeratusest. Missy pööritas tüdinult silmi: “Kes ütles, et ma ei tule? See, et ma sinna sinuga ei lähe, ei tähenda, et ma minemata jätan.” lausus ta vaikselt ning üritas Davidit enda eest lükata, kuid too ei liikunud paigast. “Kellega sa lähed?” küsis poiss, hääles vaevu tuntav vihanoot. Missy naeratas sunnitult, avades vastamiseks suu … _____________________________________________________________ Vabandust lühikese osa pärast.. Järgmine tuleb kindlalt pikem
|
|
|
Post by lyana on May 17, 2008 11:18:41 GMT 3
Sõnakordusi oli suht palju. Nt. pahatahtlik naeratus. Ja lihtsalt üks grammatika viga. Jutumärkide lõpus ei ole punkti, kui sellele järgneb otsekõne. "Ei, ei saa," lausus Missy taas, ise samal ajal noogutades. Muidu on suhteliselt huvitav jutt.
|
|
|
Post by EmoInTheCorner on May 17, 2008 20:51:33 GMT 3
Kaasakiskuv on küll. Lühike oli osa tõesti. Ma praegu leian, et vist eriti ei loe, kas on siis kaksteist veebruar või mitte? See pole ju päeviku sissekanne. Muidu oli täitsa hea.
|
|
Stipsuuu ^^
Teise astme kurjuse abiline
Lugupeetud S. P.
Posts: 6
|
Post by Stipsuuu ^^ on May 17, 2008 22:30:17 GMT 3
to lyana: umn.. harjumus selline lihtsalt (: to EmoInTheCorner: kuupäev oli sellepärast pandud, et oleks lihtsam arvastada.. nimelt toimub valentinipäeva pidu 14. veebruaril.. aga jamh.. tegelikkuses see tõesti eriti ei loe
Umn.. Aga nüüd siis uus osa.______________________________________________________________ Missy naeratas sunnitult, avades vastamiseks suu, kui enne, kui ta midagi öelda jõudis, koputas keegi Davidi õlale ning viimane vaatas vihaselt üle õla. "Vabandust, aga ma sooviksin oma kapi juurde." lausus noormees, kes endateadmata Missyt just aidanud oli. David ja tema kaaslased muigasid: "Soovid...?" alustas David, kuid oli sunnitud kohe lõpetama, kui paar õpetajat, nende lähedal, ühest klassist välja tulid ning koridoris seistes lobisesid. "Lähme!" ütles poiss napilt, heites korraks ühe vihase pilgu noormehele, kes nüüd enda kapi lukuga tegeles, ning sammus siis koos oma nelja kaaslasega minema. Missy jälgis õrna naeratusega, kuidas David ning tolle kamp eemaldus ja astus siis noormehe juurde. "Aitäh!" lausus ta rõõmsalt. Noormees kergitas õrnalt kulme, "Mille eest?" küsis ta, vaadates mõistmatul ilmel tütarlapse poole. "Nooh.. Tänu teile läksid need lollakad minema." vastas Missy Sindy lihtsalt, ise samal ajal kergelt õlgu kehitades. "Aah see.. Noh, nad olid ju ikkagi ees.." lausus noormees lõbusalt, oma kapi poole viibates, "Muideks, Rogher olen." lisas ta enda tutvustuseks, just kui oleks talle selline asi alles nüüd meelde tulnud. "Missy Sindy." vastas Missy omapoolse tutvustusega, "Uus siin?" küsis tütarlaps õigepea edasi, kuna ta polnud varem poissi näinud. "Jaa.. Nädal tagasi kolisin siia kanti.." lausus Rogher noogutades. "Aga mida David sinust üldse tahtis?" küsis poiss uudishimulikult. "Valentinipäeva pidu." vastas Missy lihtsalt, samal ajal, kui naeratus ta näolt kustus. "Ja sina ei olnud nõus temaga minema? Kas ta polnud mitte koolis üks populaarsemaid.. Nagu sinagi?" küsis Rogher imestusega. "Muidugi ei olnud ma nõus.. Kes ikka tahaks temaga koos sinna minna? Mis sellest, et ta popp on. Ja see, et mina ka popp olen mind ei huvita. See teeb niikuinii ainult elu vastikumaks." sõnas Missy külmalt, ise samal ajal pilku eemal jutustavatele õpetajatele pöörates. "Vabanda.. Ma ei tahtnud solvata." lausus Rogher kiirelt, vabandav pilk tütarlapsele pööratud. "Pole midagi." vastas Missy, uuesti naeratust näole manades, "Aga selle valentinipäeva peoga.." alustas ta kõhklevalt. "Jah?" utsitas Rogher neidist rääkima. "Umn.. Oleksid sa nõus, et lähme sinna koos.. Ma ei taha eriti, et David mind jälle tüütama tuleks." lõpetas Missy, ise samal ajal paluvalt poisi poole vaadates. "Pole küsimus.. Muidugi olen nõus." vastas Rogher kindlalt ning naeratas siis sõbralikult tütarlapsele. "Oh! Siis on tore!" lausus Missy rõõmsalt, otsides kiiruga enda õlakotist välja tüki paberit ning pastaka, ja kirjutas sinna enda lookleva käekirjaga oma telefoni numbri ja msn'i ning ulatas paberitüki Rogherile. "Ma pean nüüd minema.. Jään veel bussist maha. Tsau!" sõnas tütarlaps, ise samal ajal juba välisukse poole sammudes. Rogher vaatas kerge imestusega enda käes olevat paberitükki ning noogutas siis kergelt, "Näeme!" hõikas ta tütarlapsele järgi, kui viimane juba välisuksest väljumas oli. Missy vaatas hetkeks naeratades üle õla, tõstes samal ajal lehvituseks paremakäe ning väljus siis koolimajast. _________________________________________________________________ Asjad juhtuvad vb väheke kiiresti.. sorry selle pärast. Kirjavigu on kaa kindlasti. Ja järgmise osaga peate veidike ootama.. praegult on nädalavahetus ja mind pole homme eestiski
|
|
|
Post by Jessica on May 20, 2008 15:08:49 GMT 3
minumeelest täitsa põnev, st mulle meeldib , aga ma ei saanud aru, miks Missy teietas alguses Rogherit ? pisut imelik oli . ootan uut osa .
|
|
Stipsuuu ^^
Teise astme kurjuse abiline
Lugupeetud S. P.
Posts: 6
|
Post by Stipsuuu ^^ on May 20, 2008 18:33:26 GMT 3
Nii.. Nüüd on mul siin väike jama.. Teises arvutis on viirus.. ja sinna olid mul mõned osad juba trükkitud.. aga nüüd hakkan siis uuesti
to Jessica: Mulle endale tundus tglt kaah see teietamine imelik, aga Missy lihtsalt on nn viisakas ;D______________________________________________________________ Missy ehmatas võpatades ärkvele. Heites hetkeks pilgu enda käekellale, mille helendavate numbrite järgi oli kell alles pool viis. "Mida paganat ?!" pomises tütarlaps pahuralt, püüdes samal ajal meenutada, miks ta üles oli tõusnud. Just hetkel, kui Missy otsustas uuesti pikali heita, hakkas tema mobiiltelefon helisema. "Keegi on õige lolliks läinud.." sõnas tütarlaps une ning viha seguga, mis muutus õigepea uudishimuks, kui ta märkas, et talle helistab täiesti võõras number. Õrnalt kulme kortsutades võttis neidis telefoni kätte ja vajutas 'vasta' nupule. "Kuuldel." lausus ta kõhkleval toonil. "Hommik Missy! Loodan, et ei ajanud sind üles." kostus telefonis tuttav hääl. "Rogher?" küsis Missy imestuse ja uskumatuse seguga. "Ei, Peata ratsanik! Muidugi olen see mina." kostus Rogheri lõbus vastus kõlarist. "Kas sa tead, mis kell on? Enamus inimesi magavad praegu!" sõnas tütarlaps ärritudes. "Rahu-rahu." lausus Rogher teisel pool telefoni. Tütarlaps hingas sügavalt välja: "Millega ma siis sellise äratuse ära teenisin?" küsis ta lõpuks. "Kõigega." vastas poiss lihtsalt. "Kõigega?" kordas Missy küsivalt. "Jaah.. Aga tule palun välja.. Ma juba tükk aega ootan siin." sõnas Rogher teispool telefoni. "Mida!? Siin?!" küsis tütarlaps segadusega, tormas akna juurde ning piilus läbi kardinate. Otse tema akna all oleval kõnniteel kõndis üks tuttav pikk kuju edasi tagasi. "Jaahh, siin." kostus poisi hääl kõlarist. "Nägin.. Oota, kohe tulen." sõnas Missy väikese lõbususega. Kiirelt pitþaama oma tavapäraste riiete vastu vahetanud, haaras ta nurgast oma õlakoti ning tormas oma toast välja, koridori, kust kohe ka õue. Jõudes Rogheri juurde, säras tütarlapse näol juba lõbus naeratus. "Miks sa tulid?" küsis ta kiirelt. "Tahtsin sind näha." vastas Rogher lihtsalt, ise samal ajal tütarlaps emmates. "Mind näha? Noo, see ei saa ju ainus põhjus olla.. Kell pole veel viiski.." vaidles Missy vastu, olles veidi kohkunud, kuid samas ka rõõmus, poisi kallistuse peale. "Olen ma tõesti nii läbi nähtav? Olgu.. Tegelikkuses oligi üks jutt.." venitas Rogher pikalt. "Jutt? Noo, ma olen üks suur kõrv." sõnas tütarlaps naeratades. "Umn.. See tundub väheke kummaline vahest.. Tegelikult vägagi kummaline.. Aga.. Noh, sa meeldid mulle." lausus noormees vaikselt. Naeratus Missy näolt kadus, kui ta oma suurte roheliste silmadega Rogherile otsa vaatas, "Lugu on veel kummalisem, kui sa arvata oskad.." sõnas tütarlaps vaikselt, pilku poisi hallidelt silmadelt pööramata. "Kuidas?" küsis noormees kulme kortsutades. "Sedasi..." vastas Missy lühidalt, tõusis veidikene kikivarvukile ning vajutas siis poisi huultele õrna suudluse. Kui Rogher oligi tütarlapse käitumise peale ehmunud, ei näidanud ta seda välja, vaid vastas oma poolse suudlusega. Peale paari hetke astus Missy sammukese taha poole, õrn naeratus taas näol ning rohelistes silmades säramas rõõmus tuluke. "Sa teed nalja, eks?" küsis Rogher lõpuks uurivalt. "Ei, ei tee.. See on tõsi.." vastas tütarlaps vaikselt, sisimas lootes, et poiss ikka mõistab, mida ta selle all mõtleb. Rogher vaatas Missy sügavrohelistesse silmadesse ja naeratas siis. Natuke aega sedasi vaikuses seistes, astus tütarlaps lõpuks sammukese poisi poole ja embas teda, "Lähme.." sõnas ta vaikselt, ise samal ajal Rogheri käest kinni võttes, ning hakkas siis rahulikul sammul bussipeatuse poole kõndima, kuigi koolibussi tulekuni oli veel küllaga aega.. ______________________________________________________________ Vabandan taas kirjavigade pärast.
Kriitikat ?
|
|
|
Post by Jessica on May 20, 2008 22:30:30 GMT 3
kuidagi kahtlaselt ruttu on kõik, lihtsalt Missy nägi ühe korra ainult Rogherit ja juba too talle nii hullult meeldib. ma ei tea, minu jaoks toimus kõik kuidagi liiiga ruttu ja äkitselt, kuigi huvitav siiski. Kui sa järgmises osas kirjutaksid mingit põnevat sündmust, siis oleks hea . Praegugi oli põnev- eriti II osa algus , lõpus oli aga liiga happy end . aga eks igaühele meeldivad erinevad asjad. ootan uut osa .
|
|
|
Post by xXxBlackAngelxXx on May 22, 2008 18:03:31 GMT 3
nunnnu ^
|
|
Stipsuuu ^^
Teise astme kurjuse abiline
Lugupeetud S. P.
Posts: 6
|
Post by Stipsuuu ^^ on Jun 1, 2008 16:01:21 GMT 3
to Jessica: Umn. Ma vabandasin juba teise osa lõpus asjade kiire arengu pärast.. Jaam põnevat sündmust.. Ma arvan, et selles osas mitte, aga õigee pea.. Järgmises osas peaks see valentinipäeva pidu olema. Aga järgmise osaga läheb aega. Õpside arust olen ma mingi masin :S______________________________ Natuke aega sedasi vaikuses seistes, astus tütarlaps lõpuks sammukese poisi poole ja embas teda, "Lähme.." sõnas ta vaikselt, ise samal ajal Rogheri käest kinni võttes, ning hakkas siis rahulikul sammul bussipeatuse poole kõndima, kuigi koolibussi tulekuni oli veel küllaga aega.. Imepisike ajarännak. 8. klassi 6. tundMissy vaatas nõutult enda matemaatika kontrolltöö lehte. 'Kõik, mis sai juba eelmisel ja üleeelmisel aastal selgeks õpitud.. Kolmnurga pindala..' kordas ta endale mõttes, kuigi tema pea oli tühi.. Võimatu oli midagi meenutada. Koolikell helises vahetundi ning Missy tõusis pead raputades püsti ja viis peaaegu tühja lehe õpetaja lauale. Peale seda, kui kell oli esimesse tundi helisenud, polnud ta Rogherit isegi mitte vilksamisi koridori peal näinud. Sama käis ka Davidi ning tolle kamba kohta. Veidikene mornil ilmel suundus Missy enda kapi juurde, et õpikud sinna pana. Kodus poleks tal nendega niikuinii midagi teha ja pealegi oli matemaatika kaheksandal klassil täna viimane olnud. Ohates avas tütarlaps oma kapi ukse ning alustas õlakoti tühjendamisega, kuid sellega ei saanud ta just eriti kaua tegeleda, kui juba kellegi tuttavalt soojad käed teda embasid. "Kus pagana kohas sa kolasid?" küsis Missy vaiksel häälel, ise samal ajal ümber pöörates ning Rogherile otsa vaadates. "Meil oli klassiga mingi väike väljasõit.. Ja see oli mõeldud kümnendikele üllatusena." vastas noormees vabandavalt, samas tütarlapse rohelistesse silmadesse vaadates. "Selge.." sõnas Missy lühidalt, näol õrn naeratus, mis kustus sealt aga pea kohe, kui ta üle Rogheri õla vaadates eemalt Davidit lähenemas nägi. Muidugi koos oma 'sõpradega'. "Kobi eest Roghie.. Mul on vaja M i s s y k e s e g a paar sõna rääkida." sõnas David ning tõukas see järel Rogheri eemale ning astus siis Missy ette. "Ära kutsu mind nii! Ja pealegi. Oma arust ütlesin ma sulle eile kõik ära. Ma ei tule sinuga ja kõik." lausus tütarlaps vihaselt, samal ajal, kui Rogher tema kõrvale astus ning oma käe ümber ta piha asetas. "Ei öelnud.. Ma ei ole endiselt enda viimasele küsimusele vastust saanud. Kelle kuradiga sa sinna lähed?" küsis David, silmis vägagi silmatorkav vihatuluke, kui ta märkas, kuidas tema klassivend oma käe ümber kaheksandiku piha asetas. Missy avas vastamiseks suu, kuid nagu ka eilegi, polnud tal võimalust vastata, "Ta tuleb minuga." sõnas Rogher kiirelt ning Missy tundis, kuidas poisi käsi, mis ümber tema asetses, teda veel tugevamini enda vastu tõmbas. "Mi.. Sinuga?!" küsis David vihaselt, ise samal ajal kätt rusikasse surudes. Missy teadis juba, mida nüüd oodata on ning kiire liigutusega astus ta Rogheri ja Davidi vahele. Järgmisel hetkel astus tütarlaps juba vankudes sammukese taha poole, käed risti kõhule asetatud, täpselt sinna, kuhu hetk tagasi oli teda Davidi löök tabanud. Rogher vahtis vihaselt Davidi poole, kes ise täieliku segadusega enda rusikat vahtis. "Pole mõtet.." lausus Missy vaikselt, ise samal ajal vankudes Rogheri kõrval seistes. Tütarlaps arvas ennast liigagi hästi teadvat, mis noormehel mõttes on, kuid ta ei tahtnud, et siin samas kähmluseks läheks. Rogher viis enda pilgu kiirelt Missyle, olles kuulnud, kui nõrk viimase hääl on. Hella ja kiire liigutusega asetas ta oma käe ümber tütarlapse, aidates sel viisil tal püsti seista ning vaatas siis korraks uuesti Davidi poole. Või vähemalt sinna, kus to seisnud oli. "Idikas lasi jalga!" sõnas noormees vihaselt ja vaatas siis taas murelikult Missy poole, kes endiselt enda kätega oma kõhtu kinni hoidis. "Parem ongi.." sõnas tütarlaps nõrgal häälel, silmad voolamata pisaratest udused. Tema näo toon oli üpriski kiiresti tooni võrra heledamaks muutunud ja näol polnud enam tavapärase naeratuse varjugi. "Temale jah." lausus Rogher, hääletoon endiselt vihane, kuid vahest mitte nii vihane, kui varem. "Tule." sõnas ta vaikselt Missyle ning astus viimast toetades paar sammu edasi. "Kuhu? Medõe juurde? Ma olen täiesti kombes." vaidles tütarlaps vastu, üritades ise samal ajal ennast Rogheri haardest lahti rebida. Missyl ei olnud mitte mingisugust vajadust sinna minna. Vähemalt tema enda arust. "Ei ole sa midagi nii kombes." lausus Rogher lihtsalt ning liikus järeleandmatult edasi. "Ta vaatab su lihtsalt läbi ja ütleb, kas juhtus midagi tõsisemat või ei." lisas noormees, ise samal ajal ühele valgele uksele koputades ja seda ka mõni hetk hiljem avades. ________________________________ Umn.. Imelik osa siis, aga selles tuleb süüdistada vaid diret, kelle arvates on ülihea mõte, et ma aktusel "avakõne" peaksin (misiganes).. Niiet mul pole hetkel põhimõtteliselt üldse vabaaega, kuna peale selle aktuse jama on veel mingid sünnipäeva peod ja võistlused
|
|
|
Post by Black,. on Jun 1, 2008 16:40:31 GMT 3
Minumeelest oli see III osa ebareaalne.. Aga nh.. Eks neid ebareaalseid jutte tuleb ikka ette.. Viimane osa oli nunnu
uut kindlasti..
|
|
|
Post by xXxBlackAngelxXx on Jun 2, 2008 22:28:32 GMT 3
way , tee edasi tegelt Vahel on mnjahm , suht segane , aga muidu suht kombes :
|
|
|
Post by mammurr on Jun 3, 2008 10:29:07 GMT 3
Täitsa hea järjekas Suht loetav ja minu arvates ei lähe siin midagi liiiga kiiresti ja üldse igaühe oma asi kui ei meeldi.
|
|
|
Post by ssunday on Jun 17, 2008 23:43:19 GMT 3
väga heaa . (:
|
|
Stipsuuu ^^
Teise astme kurjuse abiline
Lugupeetud S. P.
Posts: 6
|
Post by Stipsuuu ^^ on Jul 20, 2008 2:07:36 GMT 3
Andke andeks mulle see hiiglaslik vahe, mis nüüd oli.. Mu suvi on lihtsalt katastroof Samuti siis taas vabandused kirjavigade ning muu teile ebasobiliku pärast (aa) PS: Väike muudatus siis.. Selles osas ei tulnudki pidu ____________________________________________________________________ "Ma ju ütlesin, et midagi hullu pole," lausus Missy õrna naeratuse saatel, kui ta koos Rogheriga medõe kabinetist väljus. "Selle idioodi õnneks!" sõnas noormees, hääles taas pulbitsemas vihaleek. Missy seisatas järsult ning vaatas karmilt enda kõrval seisvale poisile otsa, "Unustame lihtsalt selle pisikese vahejuhtumi ning elame edasi?" küsis neidis vaikselt, samal ajal kui tema käsi noormehe peopessa libises. "Nooh.." pomises Rogher mõtlikult, "Hea küll.. Sinu rõõmuks," vastas ta lõpuks. "Vat see oli mõistlik." sõnas Missy naeratades. Nad olid nüüd juba jõudnud kooli väljapääsuni. Nähes, milline ilm väljas on, vajus neidisel süda saapasäärde. Väljas valitses tugev tuisk ning lumesadu ja tütarlaps teadis, juba ette, kui kaua tal koju jõudmine aega võtab. Rogher naeratas kergelt, käsi taas ümber Missy piha, "Ma arvan, et lähme minu poole. Ma elan lähemal." pakkus ta, "Aga muidugi siis, kui sulle sobib." lisas noormees kiirelt. Missy naeratas tänulikult, "See oleks väga tore.." sõnas ta lihtsalt, ise samal ajal salli ümber oma kaela mässides ning jope kapuutsi pähe tõmmates ja käpikuid kätte toppides. Rogheri näole ilmus kerge naeratus, olles kuulnud neidise nõustumist. Kerge liigutusega tõmbas ta lõpuks kooli ukse lahti ning astus eest, et tütarlaps esimesena välja lasta. Missy naeratas kergelt, kuigi see naeratus jäi vaid tema enda teada, kuna nüüd juba kattis tema suud sall, mille ta oli ninani üles sikutanud. Astunud kiirelt uksest välja, kahetses ta seda kohe, kuna ilm oli tõesti vastik. Hetk hiljem võttis keegi tama ümbert kinni ning juba puhtalt sellest puudutusest teadis Missy, et Rogher oli kohe peale teda väljunud ning juhatas teda nüüd kõnniteele. Mõni aeg vaikuses ning jubedas külmas kõndinud, seisatas noormees lõpuks. Noored olid jõudnud suure valge (vähemalt hetkel) majani, mida ümbritses üpriski vanamoodne aed. Rogher lükkas kiirelt värava lahti ja juhtis Missy ukseni, mille ta ka kohe ka lahti lükkas. "Lõpuks!" lausus neidis õnnelikusega, ise samal ajal salli kaela ümbert lahti kerides. Noormees noogutas nõustuvalt, kui ta oma jopet nagisse riputas, "Mine siit trepist üles, koridori lõppu. Vasakut kätt on minu tuba." sõnas ta peaga trepi poole viibates, "Ma tulen kohe järgi."Missy noogutas kergelt. Kaks astet korraga võttes, liikus ta kiirelt trepist üles. Jõudnud ette juhatatud ukseni, avas tütarlaps selle ning jäi imestusega ukse peal seisma. Sellist tuba ei oleks ta osanud iialgi ettekujutada. Kõik need rohelised ja valged toonid.. Need lõid neidise lihtsalt tummaks. Kuid mis kõige rohkem teda imestas, oli puhtus. Tuba oli niivõrd korras, et ta ei uskunud, et ta võiks sealt kasvõi üht tolmukübet leida. "Juhtus midagi?" küsis järsku hääl Missy seljatagant. Neidis vahtis endiselt tuba ning raputas siis aegamisi pead, "Ei.. Kõik on korras," vastas ta ja viis siis enda pilgu, taas naeratust näole manades Rogherile, kes tema seljataga seisis, kummagis käest tass aurava vedelikuga. Noormees naeratas lõbustatult ja ulatas seejärel ühe tassidest Missyle, kes kohe uudishimulikult kruusist prooviks lonksu võttis. "Aii!" sõnas ta kiirelt, olles suutnud just enda keele ära kõrvetada. "Sorry.. Ma unustasin mainida, et see on kuum," pomises Rogher endiselt naeratades ning juhatas siis Missy lõpuks toa uksest sisse, kuna paistis, et neidis ise sisse astuda ei kavatse. Tütarlaps krimpsutas pahuralt nina, kuid mõistis siis noormehe tegevusest, et ta oli uksele seisma jäänud. Õrnalt enda tegevuse üle naeratades, liikus ta seina ääres oleva voodini ning võttis seal istet, ise samal ajal teetassi voodi kõrval olevale kummutile asetades. "Kuidas sa suudad siin sellist puhtust hoida?" küsis neidis, tähelepanu jälle toale pööratud. Rogher kehitas kergelt õlgu, ise samal ajal Missy kõrval istet võttes. "Ma vahel imestan isegi selle üle." tunnistas ta naerdes. Missy muigas lõbusalt ning viis pilgu noormehele. "Huvitav," arvas ta, näol õrn naeratus. Nüüd oli Rogheri kord muiata, "Peabki olema.. Muidu oleks ikka päris igav." nentis ta lõpuks. Neidis naeratas endiselt, pilk enda kõrval istuva noormehe näole kinnitunud. Lõpuks suutmata ennast tagasi hoida, kinkis ta viimasele pikka ning kirgliku suudluse. Mõned hetked hiljem ta siiski eemaldus vastumeelselt ja heitis pilgu kellale. "Pagan.." pomises Missy vaikselt, "Ma pean vanematele helistama.. Nad ei teagi, et ma siin olen." sõnas ta kiirelt Rogherile, ise samal ajal kätt enda taskusse pistes, lootes sealt kohe ka telefoni välja võtta.. Seda polnud. "Mida? Einoo tore.. Ma jätsin enda mobla kapi peale, kui sa hommikul helistasid." lausus neidis, samas ennast sisimas kirudes. "Pole viga.. Näe, sa võid minu oma kasutada." sõnas noormees naeratades ning ulatas Missyle mobiiltelefoni, mille ta just enda taskust võtnud oli. "Aitäh," lausus neidis tänulikult, ise juba numbrit valides. Hetkeline vaikus.. "Ema... Jah, kõik on korras.. Rogheri juures.. Küll koju jõudes räägin, eks.. Mis? Ma ei tea.. Oota veidi.." kostusid Missy lühikesed vastused. Peale viimaseid sõnu pöördus ta Rogheri poole, "Ema tahab teada, kas ma võin siia ööseks jääda, kuna ilmateate järgi pidavat torm alles homme hommikuks järgi jääma?" küsis ta paluvalt. Noormees naeratas kergelt, "Muidugi võid," vastas ta lihtsalt. Neidis neratas tänulikult ning pöördus seejärel uuesti enda emaga rääkima. Peale veel poole minutilist küsimuste ja vastuste tulva, sai ta lõpuks mobiili käest pandud. "Emad.." pomises tütarlaps silmipööritades. Rogher muigas lõbusalt, "Ta hoolib sinust." lausus ta teadjailmega, ise samal ajal neidise roheliste silmade ette vajunud tukka eemale lükates. "Liigagi palju." arvas Missy väikese pahurusega ning toetas seejärel haigutades enda pea noormehe õlale. "Väsinud?" küsis viimane vaikselt. Neidis ainult noogutas vastuseks, ise samas silmi sulgedes.. Mõni hetk hiljem oli ta juba suutnud unenägude maailma vajuda.. _________________________________________________________________________
|
|
|
Post by swessu on Jul 20, 2008 13:54:00 GMT 3
Armaaas... ^^.
|
|