|
Post by lecho on Jan 7, 2008 20:33:36 GMT 3
Nasicc-tule otsi mu kollane vihik üles ja ma kirjutan uue osa:D
|
|
Nasicc
Naljatila
CrAsH
Posts: 77
|
Post by Nasicc on Jan 7, 2008 20:46:49 GMT 3
HHHHHH. Kasuta acciot või midagi.
|
|
|
Post by lecho on Jan 7, 2008 21:02:15 GMT 3
Accio???-mis asi see veel on x) ^^olengi lollakas:P
|
|
Nasicc
Naljatila
CrAsH
Posts: 77
|
Post by Nasicc on Jan 7, 2008 21:06:06 GMT 3
Sa pole Potterit lugenud? Tglt, pmst, ma ostan sulle kollase kaustiku. Siis saab uue osa?
|
|
|
Post by lecho on Jan 7, 2008 21:12:54 GMT 3
Kui mina kunagi Potterit lugema hakkan, siis peab mul ikka vägaigav olema:D
Eiei..mul on vaja MINU kollast vihikut. Seal on järgmine ja ülejärgmine osa kirjas:D
|
|
Nasicc
Naljatila
CrAsH
Posts: 77
|
Post by Nasicc on Jan 7, 2008 21:16:40 GMT 3
Aaaaa. /:
|
|
|
Post by lecho on Jan 7, 2008 21:39:42 GMT 3
Ohhjahh, miks ma selle kollase vihiku ülesse leidsin?Miks ma seda üldse otsima hakkasin? Asi kisub ikka niikahtlaseks, et mul pole õrna aimugi kuidas see jutt kunagi lõppema peaks. ***
Teise tunni alguses kutsus õpetaja oma juttu ette lugema minu parima sõbra. Ta alustas lugemist:
"Kõndisin mööda pimedat külateed."
Selle lause peale ma lausa hüppasin püsti, Tool kukkus ka pikali. Kõik peale õpetaja ja klassi ees seisva poisi naersid. Tõstsin tooli püsti, võtsin istet ja õpetaja palus poisil jätkata. Mina jäin teda pingsalt kuulama. Poiss luges:
"Teed valgustasid üksikud tänavalaternad. Tee viis otse. Ümberringi olid põllud. Kuhu ka ei vaataks. Kõndisin vaikselt, aeglasel sammul kuni märkasin sama teed kõndivat tüdrukut. Tahtsin teada kellega tegu aga ei tahtnud, et tüdruk mind märkaks. Läksin jalgu tammudes puu taha. Minu tammumist kuuldes pööras tüdruk end ümber. Vaatamata sellele, et oli pime, nägin ma tüdruku nägu. Tundes ära selle tüdruku läksin tema juurde ja panin oma külmad käed talle silmadele. Tüdruk hakkas end ümber pöörama."
Sel hetkel pidin ma laua peale püsti tõusma ja karjuma hakkama. Ma ei teinud seda, sest tahtsin teada saada, mis edasi juhtus ja pealegi oleks see olnud juba teine kord kui kogu klass minu üle naerab. Seega kuulasin ma edasi.
"Siis aga ma ärkasin."-lõpetas poiss oma lugemise.
Ta istus oma kohale ja õpetaja märkis oma päevikusse poisile hinde "5". Miks nägi minu parim sõber sama und mis mina? Miks meie unenäod nii kokku läevad? Miks ta alustas kirjandit sama lausega, mis mina? Miks ma seda unenägu endalt peast ei saa? Need ja paljud muud küsimused vaevasid minu pead. Minu ainus soov sel hetkel oli rääkida tolle poisiga. Otsustasin seda teha peale tunde. Niisiis ootasin ma närviliselt tundide lõppu.
|
|
Nasicc
Naljatila
CrAsH
Posts: 77
|
Post by Nasicc on Jan 7, 2008 21:52:57 GMT 3
AAAAAH! HEAAAAAAAA! Uut. (A)
|
|
|
Post by swessu on Jan 7, 2008 22:44:35 GMT 3
Üüh.. Ruttu edasi. Ma nõuan seda ! Tõsiselt nagu . Mind ei huvita kas see on 2 või 5 või 25 lehekülge pikk. Nõuan sellele üliheale jutule uut osa ! Megahea .. Supper .
|
|
|
Post by lecho on Jan 9, 2008 0:09:54 GMT 3
Swessu-Ausalt, ma kirjutan nii ruttu kui saan. Ma arvan, et nädalavahetusel ,siis on olukord rahulikum ja saan paremini mõelda. Kool on jubeasi-vabaaega pole.
|
|
|
Post by Mari . on Jan 11, 2008 20:54:27 GMT 3
ruttu uut naguu!
niihea!
|
|
|
Post by lecho on Jan 11, 2008 22:31:08 GMT 3
Edasised tunnid möödusid teosammul. Viimase tunni lõppedes, kui mina asju kotti toppisin, tuli too poiss, minu parim sõber minu juurde.
"Lähme koos koju!"-tegi ta ettepaneku.
Noogutasin selle peale ja me jalutasime mööda koridori minu kapi juurde ja seejärel tema ning hakkasime kodu poole liikuma.
"Kuule, miks sa esta tunnis nii närviline olid. Tooliga ikka minu jutu peale käna ei käiks ju."-küsis noormees minult koduteel. "Ei noh...asi nii, et..noh..."alustasin mina. "No räägi, räägi."-oli poiss kärsitu. "Ma..Ma nägin sama unenägu."-ütlesin vaikselt. "Ehh, ma nägingi unes sind. Aga miks sa kohe esimese lause ajal käna käisid?"-päris poiss edasi. "Sinu kirjand algas sama lausega, mis minu kirjandki. No tegelikult, mul ainult üks lause kirjas oligi."-vastasin naerdes.
Poiss hakkas ka naerma. Rõõmsalt jalutasime me kodu poole tagasi, muljetades unenäost. Minu majani jõudes me kallistasime ja poiss jalutas üksi oma kodu poole. Uksest sisse astudes tervitas mind minu kiisu. Hõõrus end vastu minu püksisäärt. Ta teeb alati nii kui mul hea tuju on. Võtsin kassi sülle ja läksin enda tuppa-näol ikka veel naeratus. Küllap tuli see sellest, et ma sain paljudele oma küsimustele vastuse.
Õhtul enne magamaminekut lugesin raamatut. See algas sõnadega "Kõndisin mööda pimedat külateed." Ma ei mäleta enam raamatu nime aga mäletan, et see oli ainus lause mille ma sealt lugesin. Panin raamatu kapipeale ja sulgesin silmad.
Aga see oli viimane osa. Enam järge ei tule. Vahepeal tekkis küll plaan pikem teha, aga ma otsustasin seda mitte teha. Kool segab. Kirjutamine jääb unarusse. Vabandan. Loodan, et andestate.
Aga endiselt ootan kommentaare, et mida sellest jutust arvate:) Aitähh lugejatele!
Lecho;*
|
|
|
Post by swessu on Jan 11, 2008 22:39:19 GMT 3
Õõhh.. Nii ei tohiiiii... Heaheaheaa.. Saadaru..see peab edasi minema.. Ma vajan seda . Megahea ikka
|
|
|
Post by lecho on Jan 11, 2008 22:43:37 GMT 3
Ei Ketshu-see ei lähe edasi.
|
|
|
Post by swessu on Jan 12, 2008 0:08:58 GMT 3
Ma saan aru et ei lähe aga.. Peaab minema . Ma ei laula sulle enam siis .
|
|