|
Post by spring on Mar 31, 2008 19:30:42 GMT 3
Ega jah, on jah huvitaavv... ;D Ma ei suuda, sa kirjutad NII hästi!! Mis ma siis ikka ütlen?! UUT! ;D
|
|
|
Post by Prince Kirameki on Apr 25, 2008 20:12:11 GMT 3
See ei ole eriti mõttekas osa, aga peaks võib-olla vähemalt paar asja selgeks tegema.
13.
„Ma pakun, et me lähme ära ja me teeme seda kohe,“ lausus Sass. „Ma pakun, et me ei lähe praegu kuskile,“ haigutas Marten ja maandus oma välivoodil. „Ma tahan magada.“ „Kuidas sa magad, kui Scrooge sulle noa perse keerab?“ küsis Sass. „Ausalt öeldes ma ei tea, sest mulle pole kunagi varem nuga perse keeratud,“ vastas Marten. „Kui Scrooge seda kunagi tegema peakski, küll ma siis teada saan. Praegu on mul täiesti ükskõik.“ Ta tõmbas teki üle pea ja kuulas, kuidas Sass veel mitu minutit toas vihaselt ringi trampis, enne kui lõpuks tule ära kustutas ja samuti pikali heitis. Oma näilisest rahulikkusest hoolimata ei suutnud Marten uinuda ja tundis, et paar unerohutabletti ei teeks talle sugugi paha. Olles veendunud, et Sass on sügavasse unne vajunud, roomas ta voodist välja ning koputas Sassi isa toa ukse peale. „Vabandust, et segan,“ vabandas ta viisakalt, aga ega teil juhuslikult palderjani ei ole?“ Sassi isa ja Sille istusid voodil ning sirvisid ajalehte. „Vaata öökapi sahtlisse," soovitas Sille, ja keskendus taas ajalehele, mis tundus Martenist tunduvalt rohkem ta tähelepanu paeluvat. Ta ei hakanud isegi Marteni väikese kapiintsidendi kohta ühtegi märkust tegema. „See on ju kohutav,“ pomises ta omaette. „Temavanune tüdruk üksi öösel väljas...“ „Me ei tea seda kindlalt,“ väitis Sassi isa. „Arvatavasti laskis ta lihtsalt mõneks päevaks kodust jalga. Tead ju küll neid noori...“ „Millest te räägite?“ küsis Marten, olles unerohutableti kuivalt läbi raskuste alla neelanud. „Mitte millestki,“ sõnas Sassi isa, kuid Sille nii kindel ei olnud. „Loe ise,“ ütles ta ja ulatas Martenile ajalehe. Esmapilgul ei suutnud Marten õiget artiklit leida, sest Sille oli talle ajalehte ulatades järje kaotanud, kuid lõpuks leidis ta selle, mis Sille ja Sassi isa huvi oli pälvinud. Lehe ülaosas oli sinisilmse ja blondi tüdruku foto.
Kui lapsuke kaob... ütles pealkiri.
Marten ei suutnud tervele loole keskenduda ja luges selle diagonaalis läbi.
„Kolmeteistkümne aastane Ann Schwarz, Nissi Põhikooli seitsmenda klassi õpilane, jäi kadunuks esmaspäeval, kui ta peale tundide lõppu koolist koju Nurme suundus. Tüdruku koolikott ja talvejope leiti tee äärest...
...hea õpilane ja väga vastutustundlik laps,“ lausub koolidirektor. „See, et ta kellelegi sõnagi lausumata minema võis sõita, ei tule kõne allagi...“
„Meie tütar ei saaks seda meile teha,“ ütleb Anni isa Toivo(39). „Ta ei ole kunagi midagi meilt luba küsimata teinud. Temaga on midagi juhtunud...“
...peadirektor möönab, et otsingud on käima lükatud ja kõik politseinikud annavad endast parima, et tüdrukut üles leida. Ka vabatahtlikel on võimalus aidata...“
Marten vaatas veelkord tüdruku fotot ja ahmis õhku. Ta nägi välja peaaegu nagu Beatrice koopia. Tal oli sama soeng, sama silmavaade ja isegi sama silmavärv. Kuigi ta näojoones olid proportsionaalselt Beatrice omadest erinevad, ei kaotanud see nendevahelist sarnasust. Marten pööras pea kõrvale ja tema kurgus hakkas kasvama klomp. „Aitäh tableti eest,“ tänas ta ning ulatas ajalehe Sillele, kes selle oma punaste kunstküüntega kaunistatud käega vastu võttis. „Ma suundun nüüd tagasi voodisse.“ Ta sulges nende toa ukse ja suundus tagasi Sassi juurde, kes oli vahepeal nii valjusti norskama hakanud, et Marten kaalus, kas teda mitte padjaga visata. Isegi veenitäis morfiini ei oleks suutnud sellist müra summutada. Marten puges teki alla ja pressis padja endale pea peale, et pisutki rahu saada, kuid see ei olnud võimalik. Miski kripeldas ta hinges. See tüdruk oli Beatricega nii sarnane, et nad võinuksid õed olla. Kuid Martenit häiris midagi muud. Kolmeteistkümne aastane Ann Schwarz, Nissi Põhikooli seitsmenda klassi õpilane... Nissi asus Riisiperes, ja juhul, kui sa ei omanud autot või mingit muud mootoriga sõiduriista, sai Riisiperre sõita ainult rongiga. Riisiperele lähimad jaamad olid Jaanika, Laitse ja Kibuna. Beatrice laip oli leitud Laitse lähistelt raudteega paralleelselt jooksvast metsast. Samas piirkonnas elava tüdruku kadumine ei saanud olla kõigest pelk kokkusattumus. Marten hüppas püsti nagu ussist nõelatud ja jäi keset tuba seisma. „See ei ole võimalik,“ pomises ta. „Kas võib olla tõsi, et Beatrice ei ole ainus...et see ei olnudki otseselt tema vastu suunatud...“ Beatrice ei olnud ainus ohver. Võib-olla ei olnud ta tapmiste reas isegi esimene... „Sass, ärka“ lausus Marten ja raputas oma nohisevat sõpra õrnalt õlast. „Palun ärka üles. Sa ehmatad endal kõhu lahti, kui kuuled, mis mul sulle öelda on."
|
|
|
Post by spring on Apr 25, 2008 21:15:13 GMT 3
Mmm... esmakordsel lugemisel ei saanud ma eriti midagi aru, aga üle lugemine aitab alati Väga hea, seiklus jätkub. ;D Uut!
|
|
|
Post by xXxBlackAngelxXx on May 22, 2008 19:08:39 GMT 3
eluheajuttt ^ . Edasi : )
|
|
|
Post by Prince Kirameki on May 25, 2008 13:16:29 GMT 3
14. Üle pika aja sain lõpuks ennast kokku võetud ;D
„Sass, kurat, kas ma vajan su äratamiseks veekahurit või?“ käratas Marten. Sass hüppas istukile, vaatas Martenile *ütle veel midagi ja sa sured* pilguga otsa ning asetas seejärel pea padjale tagasi. „Isegi kui sa tahaksid veekahurit kasutada, ei ole see hetkel võimalik, sest mu isa pani selle keldrisse luku taha ja keelas seda enne järgmise aasta Pronksiöö aastapäeva välja võtta.“ „Ei, ma ei taha veekahurit kasutada!“ seletas Marten. „Ma tahan sinuga lihtsalt millestki rääkida!“ Ta seletas uimasele Sassile kõik, alustades Ann Schwarzi kadumisest ja lõpetades järeldusega, milleni ta jõudnud oli. Ainult enda väikese jälitustegevuse Beatrice kohta otsustas ta endiselt saladuseks jätta, sest ta ei kavatsenud lasta kellelgi oma kaela murda. Ta oli lootnud, et Sass on tema idee suhtes toetav ja haarab sellest kõigi oma nelja jäsemega kinni nagu amööb, kuid Sass jäi üdini skeptiliseks. „See on küll ilus lugu, Marten,“ sõnas ta haigutades, „kuid ma ei ole enam eas, kus unejutte vajatakse. Vabanda väga, kuid kuidas peaks mingi suvalise kolkablondiini kadumine minu tüdrukusse puutuma?“ Ta raputas pead. „Sa oled liiga palju krimifilme vaadanud ja...“ „Vähem kui sina, hauaröövel!“ vaidles Marten vastu, kuid Sassi ta omaenda vitsaga lüüa polnud sugugi kerge, sest Sass jäi Marteni arvamuse suhtes ükskõikseks. „Marten, sa ei ole Nancy Drew,“ irvitas Sass. „Nancy oli mõistatuste lahendamise suhtes rabavalt andekas ja ma kinnitan sulle, et sul pole temaga midagi ühist. Sul pole ei tema ajusid ega tisse...“ keeras Sass muiates voodis teise külje, kuid Marten ei kavatsenudki lasta tal edasi magada. „Minu teoorias on tunduvalt rohkem loogikat kui sinu omas,“ kostis ta. „Sinu teooria Beatrice surma kohta seisneb põhiliselt selles, et kuskil oli keegi, kes koristas ta ära selleks, et sind tema surmas süüdi lavastada ja lasta sind ära koristada...“ Marten köhatas oma hääle puhtaks. „Ma sõidan Riisiperre, sest ma ei saa lahti tundest, et Ann Schwarzi kadumine ja Beatrice surm on kuidagi seotud. Kui mul veab, saame mu teooriale kas joone alla tõmmata või selle läbi kriipsutada...“ „Mina valin viimase variandi...“ teatas Sass, kuid Marten ei lasknud ennast katkestada. „...ja mõlemal juhul peaks tulemused sulle vastu võetavad olema.“ „Miks sa seda arvad?“ „See on ju loogiline,“ sõnas Marten. „Esiteks tahad sa, et Beatrice surma tegelikud põhjused päevavalgele tuleksid ja ta isa...minu isa...oma kõrilõikaja su kannult maha võtaks. Teiseks tahad sa võib-olla veelgi rohkem, et ma eksiksin ja need kaks juhtumit oleksid üksteisest lahus.“ Ta mõtles veidi. „Muidugi on ka kolmas variant,“ lausus ta. „Võib juhtuda, et me eksime kõige suhtes ja Beatrice poos end tõepoolest lihtsalt üles. Tüdrukud teevad ju vahel kummalisi asju, tead küll...“ Marten ei pidanud rohkem edasi rääkima, sest Sass oli juba voodist välja tulnud ning hüples veidras poosis mööda põrandat, mis ta paljaste jalgade jaoks liiga külm oli. „Sa ei lähe ilma telefonita,“ lausus ta ja kadus koridori, tulles hetk hiljem tagasi Nokiaga, mis kuulus selgelt Sillele – keegi teine ei oleks elus julgenud nii roosat telefoni puudutada. „Ma ei saa seda lihtsalt niisama võtta!“ protesteeris Marten. „See on Sille telefon ja seal sees on tema kaart...“ „Mitte kauaks,“ sõnas Sass sahtlis sorides ja tõmbas võidukalt välja kasutamata Simpeli kõnekaardi.“ „Ahhaa! Ma teadsin, et see mul kuskil on! Sa ju mäletad, et paar aastat tagasi loopis Simple neid kaarte vasakule ja paremale...“ „Ei, ei mäleta,“ sõnas Marten, kuid Sass ei märganud seda. Ta toppis kaardi telefoni, salvestas enda numbri telefoni mällu ning ulatas selle seejärel Martenile. „Kõneaega on 75 krooni ja aku on neli pulka, nii et sellest peaks jätkuma. Kui sa lähed kohe, jõuad esimese Tallinnase sõitva rongi peale.“ Nüüd meenus Martenile midagi. „Tegelikult...“ sõnas ta kohmetult. „Mul ei ole raha...“ Taaskord suundus Sass koridori ning tuli tagasi 500-kroonisega. „Vaevalt, et mu paps sellest puudust tunneb.“ Tavalises olukorras oleks Marten nii rahast kui telefonist keeldunud, eriti veel seetõttu, et need olid võetud kellegi teadmata, kuid praegune olukord ei lubanud tal seda teha. Ilma rahata poleks sõitu ja ilma sõiduta ei saaks ta oma uudishimu rahuldada. Ta võttis raha tänulikult vastu ja toppis selle püksitaskusse. „Kui sa kohale jõuad,“ ütles Sass käskival toonil, „siis sa helistad mulle. Kui sa midagi leiad, milles ma küll sügavalt kahtlen, siis sa helistad mulle.“ „Kui ma sulle kogu aeg helistama pean, siis kas sul ei oleks juba mõttekam kaasa tulla?“ küsis Marten. Sass mõtles hetke ja raputas pead. „Ei. Esiteks ei saaks ma sinuga kaasa tulles magada, ja teiseks on mul tunduvalt ohutum koju jääda. Scrooge arvab, et mind ei ole siin, ja vaevalt et ta tagasi tuleb. Ja kui tuleb, siis olen ma sajaprotsendilises lahinguvalmiduses ja panen ta kahetsema, et ta üldse sündis.“ Ta saatis Marteni koridori ja viipas talle sõbralikult hüvastijätuks, kui too oli end soojalt riidesse pannud ja uksest välja astus. „Kui sa ilma vastusteta tagasi tuled, siis ma veel naeran su üle,“ lausus ta. „Seda me veel vaatame, kes viimasena naerab,“ vastas Marten ja pani ukse enda järel kinni. Teda oli ootamas rohkem kui kaks tundi külmal perroonil kükitamist, enne kui ta Tallinna rongi peale pidi minema, kuid sellest polnud lugu. Ta kõndis tähti imetledes mööda tänavat, pea kuklas, ning leidis, et nii kauni taeva puhul ei tapaks teda ka kolm tundi ootamist. Ja lõppude lõpuks oli ta oma eesmärgile sammuke lähemale jõudmas.
|
|
|
Post by spring on May 27, 2008 14:26:04 GMT 3
Jajaaa ! Täiskäigul edasiiii ! ;D
|
|
|
Post by xXxBlackAngelxXx on May 27, 2008 16:46:36 GMT 3
saoledgeeniuseksju : ) Tee kiiresti edasi
|
|