|
Post by Loore on May 31, 2007 22:14:30 GMT 3
miks me armsad oleme?
|
|
|
Post by Bränduuu. on Jun 1, 2007 8:38:33 GMT 3
Oleme ju, sellised nunsad ja pehmekesed xD[/color]
|
|
|
Post by Loore on Jun 1, 2007 16:47:43 GMT 3
jajaa. väikesed pehmed ja karvased nunzad:D
|
|
|
Post by Punhish on Jun 2, 2007 22:08:06 GMT 3
Lugesin ka KOst läbi. Kas Susannah on Deedaa?
|
|
|
Post by Arleney on Jul 7, 2007 23:48:02 GMT 3
Ostsaa, Siku ka siiin. Ja see kirjeldamatult suurepärane jutt ka siiin. Ja siiin reklaamiti ko'd. ^^ Kui armaz. ;D
|
|
|
Post by Loore on Sept 17, 2007 14:41:29 GMT 3
kas seda millalgi siin kh edasi saab?
|
|
Sands
Mõrtsukhai käsilane
Posts: 346
|
Post by Sands on Sept 17, 2007 15:51:53 GMT 3
Saab ikka, kui ma viitsin kunagi . : d Susannah ei ole Deedaa. See peaks välja tulema, miks ta nii hästi oskab. : p[/i]
|
|
|
Post by Loore on Sept 17, 2007 17:03:15 GMT 3
vähemalt on KO-s edasi:D
|
|
|
Post by Mari . on Sept 20, 2007 17:36:27 GMT 3
jaaa
|
|
|
Post by Bränduuu. on Sept 21, 2007 19:22:34 GMT 3
Signeee. Ma tahan edasiii. Ma niiii tahaaan. Ma niii kaua olen juba oodanud, aga sa ikkka veel ei ole pannud. Phäh. Nüüd paaaluuun pane ruttu (aahh)[/color]
|
|
Sands
Mõrtsukhai käsilane
Posts: 346
|
Post by Sands on Dec 2, 2007 12:07:16 GMT 3
2. peatükk. Uus tee.
Hommikul, kui kell sai viis, said Susannah ja Jessica kokku, et minna tagasi Deedaade juurde, kuhu neid oli kella kuueks oodatud. "Miks sa mind sinna vedasid?" suutis Susannah vihaselt hammaste vahelt pressida. "Kell kuus hommikul! Kas sa tead mõnda normaalset inimest, kes sellisel ajal üles tõuseks?" "Ära minuga õienda siis," vastas Jessica ärritunult. "Mina ei palunud sul kaasa tulla! Sa ise tahtsid, kui ma sulle sellest rääkisin. Edasi kõndides ei rääkinud kumbki tüdruk enam teineteisega sõnagi. Mõlemad sõimasid teineteist mõttes, sest mõlemad olid veendunud, et see mis juhtus, oli teise süü. Kell hakkas saama pool kuus ja Susannah ja Jessica hakkasid mäest üles ronima. Tee tundus lõputu, kuid peagi jõudsid nad mäe tippu ja hakkasid alla minema. Eemalt paistis, et neid ootas ainult üks Deedaa - Marwely, Marrocki tütar. "Nii, jõudsitegi täpselt," vastas ta naeratades, kui Susannah ja Jessica tema poole tulid. Marwely kuldsed juuksed sädelesid päikesepaistes ja ka silmad tundusid sädemeid pilduvat. "Jah," lõõtsutas Susannah, sest mäest ronimine oli ta täiesti läbi võtnud. Jessica ei vastanud midagi ja vaatas Marwelyt suurte silmadega. "Nii, täna me midagi suurt ette ei võta. Jessica, see on Mirellysa, kes õpetab täna sind. Mina õpetan Susannahi," ütles Marwely ja tütvustas neile hõbedate juuste ja naeruse ilmega temast paar aastat vanemat naist. "Mirellysa - need on Susannah ja Jessica." "Meeldiv tutvuda," vastasid Jessica ja Susannah, kui nad Mirellysa kätt surusid. Sel ajal aga tundsid nad kummalist tunnet. Kirjeldamatut rõõmu ja kurbuse segu, mida õhkus Mirellysalt. "Teiega samuti," lausus ta ning tema hääl kõlas nagu laul selges öös. "Jessica, tule minuga kaasa." Jessica lahkus, kuid parema meelega oleks ta Susannahi juurde jäänud. Mis sest, et ta tüdrukuga tülis oli, kuid kahekesi on ikka julgem, kui üksi. Eriti veel selliste võimetega võõra. "Mis me teeme?" tundis Susannah huvi, kui Jessica ja Mirellysa silmist kadusid. "Oh! Ma polegi sulle veel seletanud," naeris Marwely. "Täna me vaatame, kas sa suudad oma mõttejõudu kasutada." "Misasja?" küsis Susannah ja ei saanud aru, kas ta oli ikka õigesti kuulnud. "Mõttejõudu," vastas Marwely naerdes selle üle, mis moodi Susannah seda küsinud oli. "Kas selline asi on olemas?" küsis Susannah umbusklikult. "Jah," vastas Marwely. "Lähme tiigi äärde. Mul on paar plaani välja mõeldud." Susannah kõndis Marwely kõrval tiigi äärde, kuid ei näinud seal midagi, millest oleks saanud õppida. Susannah ei osanud arvata ka, kuidas oleks saanud õppida mõttejõudu. Ta polnud sellisest asjast isegi kuulnud eriti. "Sa võid sinna pingile istuda. Ma pean paar ettevalmistust tegema, enne kui me asja kallale saame asuda," ütles Marwely ja osutas käega pingile, mis paari meetri kaugusel seisis. Susannah istus ja jälgis tähelepanelikult, mida Marwely teeb. Kõige pealt võttis naine kannu, mille ta pani ääreni vett täis. Seejärel oleks ta otse kui paljast õhust kausi välja võlunud ja asetas selle kannu kõrvale. "Tule nüüd lähemale," käskis Marwely. "Ma näitan sulle mida sa tegema pead. Aga ole rahulik, kui see sul välja ei tule. Esimene kord ei peagi." Järgmisel hetkel oli ta pilk kinnitunud kannule. Ta vaatas seda umbes minuti ja seejärel ahhetas Susannah. Vesi kannust hakkas kerkima nagu purskaevust. Vesi jäi õhku hõljuma nagu kaaluta olekus. Susannah pilgutas silmi ja nägi, et vesi oli maandunud kaussi. "Kuidas..." ahhetas ta. Marwely naeratas ja hakkas siis seletama. "See ongi sinu ülesanne. Sa pead mõtte jõul vee kannust kaussi tõstma." Susannahi ilme väljendas paanikat. "See... see... see pole ju võimalik!" suutis ta ennast kokku võttes lõpuks öelda. "Muidugi on!" naeris Marwely. "Sa ju nägid, kuidas mina seda tegin. Pealegi, kas sa tõesti arvad, et ma annaks sulle ülesande, millega sa hakkama ei saa?" Susannah kehitas õlgu ja lootis, et ta ennast väga rumalaks ei olnud teinud. Mida Jessica tegema teab? Kas see, mida tema teeb, on võimalik? mõtles ta samal ajal, kui Marwely vee kausist uuesti kannu kallas. "Mida täpselt ma tegema pean?" küsis Susannah paaniliselt igast viimsest viivitusest heameelt tundvat. Ta arvas, et talle ei anta sellist ülesannet. "Lihtsalt keskendu. Keskendu sellele, et sa tahad selle vee kaussi tõsta. Kujutle seda oma mõtetes ette. Ja pole midagi, kui see sul esimesel korral ei õnnestu. Peaaegu kellegil ei õnnestu," pilgutas ta Susannahile silma ning mõtles, miks isa neid inimesi usaldas. Kas ta nägi neis midagi, mida Marlwely ei näinud? Kõik oli võimalik... Susannah kõndis Marwely juurde ja põlvitas oma ülesande juurde, nagu naine oli teinud. Tundes end natuke tobedalt ja mõeldes, mida inimesed arvaksid kui teda nii näeksid, hakkas ta keskenduma. Vesi kannu! See on ju lihtsamast lihtsam! mõtles ta ja turtsatas selle peale naerda. Kelleks see Marwely teda pidas? Võluriks või? "Keskendu nüüd. Keegi ei näe sind," hakkas Marwely kärsituks minema ja istus pingile, et Susannahi paremini jägida. Lõpuks hakkas tüdruk keskenduma. Ta vaatas pingsalt kannu ja kujutles kogu hingest ainult ühele asjale. Vesi kannust kaussi tõsta, kuid midagi peale mõttejõu kasutamatta. Mida rohkem ta süvenes seda rohkem jõudu ta endas tundis. Ta ei pannud enam tähele seda, kus ta oli ega kes teda vaatas. Ta keskendus ainult oma ülesandele. Paari minuti pärast nägi ta otse kui aeg luubis, kuidas umbes peotäis vett kannust tasakesi tõusma hakkas. Susannahile aga tundus nagu tassiks ta rasket puukoormat peas. See järel hakkas vesi aeglaselt kausi poole vajuma, kuni õnnelikult kohale jõudis. Susannah vabanes tardumusest ja vaatas Marwely poole. Naise näol oli imetlus. "Sa said hakkama!" kolkas ta nagu tüdruk. "Aga... aga ma ei teinud ju midagi," vastas Susannah umbusklikult ja vaatas kaussi. Kausis oli peotäie jagu vett. "Kas see oli päriselt? Ma mõtlesin, et ma kujutasin seda ette!" hakkas ta naerma. "Tubli! Ma tean ainult ühte inimest, kes sellega oma esimesel katsel toime oleks tulnud," ütles Marwely, kelle hääles oli imetlus. "Ma sain ainult natukene vett tõstetud ju," protesteeris Susannah, kes oli kohkunud, et seda nii kõrgelt hinnati. Talle oli ka äsja pärale jõudnud, millega ta oli hakkama saanud. "Mitte ükski inimene ei suuda esimesel katsel rohkem. Isegi mina poleks esimesel korral rohkem suutnud," vastas Marwely kellele Susannahi ehmatus paistis nalja tegevat.
Jessica ja Mirellysa kõndisid ühe väikese puudesalu poole, kust paistis paar pinki. Jessica mõtles, mida Susannah peab tegema ja kas ta saab sellega hakkama. Aga kas tema oma ülesandega saab? "Nii. Täna me teeme midagi lihtsat," ütles Mirellysa naeratades ja äratas sellega Jessica mõtetest. "Mida?" tundis Jessica huvi ja samas ärevust. "Istu sinna pingile ja ma nätan sulle," vastas naine ja võttis see järel taskust jämeda nööri. Jessica istus ja jäi huviga ootama, mida Mirellysa edasi teeb. Hmm, see on ju nii huvitav. Ma ei saa aru, miks Susannah minu peale nii vihane oli? mõtles Jessica, kui Mirellysa sõdus nööri sõlme. "Sinu ülesanne on mõttejõul see nöör lahti harutada. Ma näitan sulle ette," seletas Mirellysa ja vaatas lõbustatult Jessica jahmunud ilmet. "Pole see nii raske midagi." Mirellysa põlvitas nööri ette ja vaatas seda pingsalt. Paari minuti pärast märkas Jessica, kuidas nöör liikus. Sõlm hakkas lõdvemaks muutuma, nagu seda oleks lahti tõmmatud, kuid käsi Jessica ei näinud. Mirellysa tegi seda mõttejõul! "Kuidas sa seda tegid?" pahvatas Jessica, kui Mirellysa tema poole pöördus. "See pole ju võimalik!" "Loomulikult on. Mis sa arvad, kuidas ma seda teha oleksin saanud, kui see poleks võimalik?" naeris Mirellysa Jessica hämmelduse peale. Deedaad naersid üldse palju. "Nojah," pomises Jessica ja mõtles, kas tegu on mõne nõmeda naljaga, mille keegi talle korraldanud oli. "Proovi, proovi!" ütles Mirellysa lõbustatult ja sidus nööri uuesti sõlme. "Sa pead seda kujutlema! See õnnestub, kui sa seda piisavalt korralikult teed." Jessica põlvitas nööri ette, nagu seda oli teinud Mirellysa ja tundis ennast naeruväärselt. See polnud ju võimalik! Ta püüdis keskenduda nöörile, kuid mõtted ekslesid pidevalt küsimuste ümber, mida ta oleks tahtnud küsida. Mõne minuti pärast tundis ta aga, kuidas mõtted oleks otsekui minema pühitud. Ta tundis endas jõudu ja hakkas kujutlema, et nöör tuleb lahti. Millegi pärast tundis ta samal ajal raskust oma peas, millel ei olnud mingit tegemist nööri harutamisega. Äkitselt pani ta jälle ümbritsevat keskonda tähele. "Tubli!" ütles Mirellysa vaimustunult. Jessica vaatas nööri ja nägi, et sõlm oli peaaegu lahti. "Kuidas see võimalik on?" küsis ta, kui talle oli kohale jõudnud, mida ta äsja tegi. "Sa kasutasid mõttejõudu. Nii lihtne see ongi," vastas Mirellysa. "Nüüd oleks õige aeg tagasi tiigi juurde minna, et te Susannahiga koju jõuaksite lõunaks." Kui Jessica ja Mirellysa tiigi äärge jõudsid, jooksis Susannah kohe tema juurde. "Uskumattu!" kilkas ta rõõmsalt. Jessica noogutas ja oli endiselt imestusest tumm. "Minge nüüd koju. Olge homme samal ajal siin," ütles Marrock kes oli otse kui õhust sinna ilmunud. Susannah ja Jessica lehvitasid neile ja hakkasid mäest üles ronima.
|
|