|
Post by Bränduuu. on Dec 30, 2007 19:09:50 GMT 3
Niisiis, üle pikapika aja otsustasin ma uue fiki panna. võinoo, mis uue. XD ma polegi varem eriti fikke teinud.. /; agajahh, ärge siis tulge rääkima, kui halb see on ja nii edasi ;D ja ma ei ole kindel, et ma seda lõpetan XD eks näis. (:
I Peatükk - Imede ime
Ashly trummeldas ärevalt sõrmedega vastu auto istme käetuge ja vaatas põnevil ilmega aknast välja, lootes silmata King's Crossi rongijaama. "Kaua veel?" küsis tüdruk kannatamatult ning vaatas kiirelt vanemate poole. "Viis minutit. Ja palun, tõesti palun, lõpeta see pärimine. Eks me kunagi kohale jõua," vastas mustapäine mees kergelt ärritudes ja peeglist tütrele kõõrdpilke saates. Ash pööritas vaid silmi ja teede passimist. Täpselt viie minuti pärast peatus tumesinine Volkswaagen jaama ees. Punasejuukseline neiu hüppas masinast välja ja hakkas kiljudes hüplema. "Me jõudsime kohale! Jeii!" hõikas ta ja lõi juubeldades rusikaga õhku. "Kui sa kaua jokutad, siis ei ole sellest jõudmisest kasu, sest rongist jääd sa ikka maha," nähvas Michael, kes oli tütre järel autost väljunud ja kõndis nüüd pagasniku juurde. "Su isal on õigus. Me peame kiirustama, kui sa tahad kohale jõuda," nentis Ann. Ta naeratas tütrele ja haaras autost öökullipuuri. "Ma ei saa rahuneda! Ma lähen ju ometi Sigatüükasse. SIGATÜÜKASSE! See on imede ime. Sigatüükasse!" "Küll sa saad," pomises naine ja ohkas kurvameelselt. Ta asetas puuri kohvri järel kärru ja hakkas seda siis enda ees edasi lükkama. Ema järel sisenesid ka ülejäänud kaks jaama. Mõne hetke pärast peatusid nad platvormil üheksa. Fabia vaatas kiirelt ümbruses ringi ja tuhises siis läbi näiliselt tahke seina. "Emps, kuidas sa teadsid, et siin läbipääs on?" uuris Ashly, kui ta naise järel platvormile üheksa ja kolmveerand saabus. "Ega sa pole ainust Potterifänn," vastas Fabia salvavalt ja kõndis sarlakpunase rongi poole. "Sa peaksid nüüd vast minema," sõnas Michael Ashlyt kallistades ja talle sellel päeval esimest korda naeratades. "Ole siis tubli tips," lausus Ann, kallistas tütart ja suudles teda põsele. "Tervitage siis Matut minu poolt," ütles Ashly ja jooksis vanematele lehvitades rongile. Vaid hetk peale tüdruku pealeminekut hakkas Sigatüüka Ekspress liikuma ja lapsevanemad kummardusid lähemale, et veel viimaseid korralekutsungeid lastele öelda. "Tsauu!" hõikas Ash ja lehvitas ägedalt senikaua, kuni platvorm silmist kadus. "Siit ma tulen," pomises ta siis ja hakkas rõõmsalt edasi minema, lootes leida üht vabat kupeed. "Kas ta saab hakkama?" küsis Fabia samal ajal oma meest kallistades ja igatsevalt rongile järele vaadates. "Loodame. Pealegi, kui sina said, siis saab ka tema," vastas Michael. Naine noogutas kiirelt ja suundus koos teiste lastevanematega väljapääsu poole. Ashly jõudis lõpuks ühe kupeeni, mis ei olnud täis. Väsinult avas ta ukse ja naeratas. "Tere. Kas siia võib tulla?" küsis ta, heites küsiva pilgu kahe tüdruku poole, kes ilmselgelt samuti esimesse klassi läksid. "Muidugi," vastas pruunide juustega tüdruk ja naeratas rõõmsalt. Tema nägu oli nii sõbralik, et Ashly oli täiesti kindel tõesliste slytherinlaste kadumises. "Ma olen muide Kaitlyn ja see siin on Helen. Me just arutasime, mis majja me saada tahame," sõnas tüdruk jälle naeratades. Heledate juustega tüdruk, kelle nimi pidi Helen olema, naeris samuti ja lõi Kaitlyniga käed kokku. "Ashly Barcker," tutvustas Ash ka ennast ja võttis entuasistlikult istet. "Kuhu majja sina siis saada tahad?" uuris Helen ja tema tumedate silmade pilk peatus Ashlyl. "Ee.. ma ei tea. Ma pole seda veel mõelnud," vastas tüdruk ja kehitas õlgu. Ta taipas alles praegu, et oli suures tuhinas unustanud sellele mõelda. "Mina olen kindel, et saan Gryffindori," lausus Kaitlyn, ilmselgelt sellest vaikusest tüdinedes. "Oi, tore. Siis sa saad Jamesiga ühte majja," hõikas Ashly ja tundis vaid tüdruku enda pärast heameelt. "James? Kas ta on su vend?" "Ei. James Potter, teate küll. Harry Potteri vanim poeg." "Potter? Sa tunned Pottereid?" hüüatas Helen ja jõllitas üllatunult kaaslast. Tundus, et ka Kaitlyn oli elevil. "Ei," vastas Ashly kiirelt ja raputas eitavalt käsi, "ei, ei, ei. Ma pole temaga kordagi rääkinud, aga ma tean teda raamatutest."
Paluks KRIITIKAT ja PARANDUSI! (:[/color]
|
|
|
Post by Bränduuu. on Dec 30, 2007 19:46:10 GMT 3
valetadvaletad. mulle alati ;D valetasid ükskord, et me oleme tülis XD ja siis sa valetasid veel midagi, ja nüüd valetad kaa XD[/color]
|
|
Sands
Mõrtsukhai käsilane
Posts: 346
|
Post by Sands on Dec 30, 2007 22:23:43 GMT 3
Ann, mineee oma valetamisega uut osa kirjutama ja ära vingu, see ON hea lihtsalt! Armastan seda juttu (ll). Super, suurepärane, fantastiline! (:[/i]
|
|
|
Post by Pingu on Dec 30, 2007 23:45:30 GMT 3
Super jutt ju xD A Emil, mul on isegi seina peale kirjutatud "Emil räägib valesid" Aga selle loo osas ta kll ei valetanud Armunud (A)
|
|
|
Post by Bränduuu. on Dec 31, 2007 0:32:28 GMT 3
eitegelt.. ma hakkan kohe järgmiseid osasid muutma (signe, ära loe sealt XD), sest ma avastasin, et olen täiesti keskpäraselt kirjutanud XD hmm, seda teeb homme. aga tänud ;D [/color]
|
|
Tuki
Tark
Ad vitam
Posts: 421
|
Post by Tuki on Dec 31, 2007 2:22:48 GMT 3
Algus on paljutõotav Mulle meeldib (Y) Kindlasti tahaks uusi osasid ka, aga mul on tunne, et ma olen kusagil seda fikki lugenud XD
|
|
|
Post by varicella on Dec 31, 2007 12:01:03 GMT 3
Ann, mineee oma valetamisega uut osa kirjutama ja ära vingu, see ON hea lihtsalt! Armastan seda juttu (ll). Super, suurepärane, fantastiline! (: [/i][/quote] Seconded! Ma tõesti ei viitsi uuesti kirjutama hakata, et kui hea see on. :) Sjuuuuppppeeeerrr (L)
|
|
|
Post by Bränduuu. on Dec 31, 2007 12:50:14 GMT 3
Mhh, te ei saa olla seda lugenud, ma ei ole seda kusagile (peale reidi, nüüd) üles pannud XD võib-olla ma lihtsalt kirjtuan kellegi järgi /; XD aga hmh, ma vaatan kiirelt teise osa üle ja siis panen üles ;D[/color]
|
|
|
Post by Bränduuu. on Dec 31, 2007 13:22:27 GMT 3
Jajaa, uus peatükk siis ;D
mm, see on natinati pikk, aga elab üle, vast XD
II peatükk - Lõpuks ometi
Lõpuks ometi olid nad Sigatüükas. Kõik esimese klassi õpilased sammusid lakke vahtides edasi, olles esimest korda elus selle suure, võimsa lossi põrandal. Nad ahmisid endasse seda ilu, mis igalt poolt vastu vahtis. Maalidel lehvitati rõõmsalt ja nii mõnigi kummitus hõljus mööda, pobisedes tervitussõnu. "See on äge! Veel ägedam, kui ma arvasin," nentis Ashly ja vaatas päranisilmi maale, mis nii vabalt liikusid. "Tõesti, emm ja iss rääkisid Sigatüükast nii palju, aga nad ei maininud kunagi, et siin nii võimas on. Tegelikult, ma olen kindel, et nad ei oleks suutnudki seda mainida," sõnas Kaitlyn itsitades ja Helenilt käest haarates. Mõlemad tüdrukud kiirustasid edasi, tahtes olla ühed esimesed, kes Suurde Saali astuvad. "Oi ei, nüüd tuleb ju sõõlamine," ütles Albus peaaegu kuuldamatult. Ta raputas mitu korda pead ja oli näost täiesti kaameks läinud. "Ole nüüd, ega sa Jamesi ometi uskunud?" küsis Rose ning saatis nõbule altkulmu pilgu, mis pidi kindlalt näitama seda, kui rumal poiss oli. Sellele mitte vastates kõndis Severus edasi, sisimas ikka Sõõlamise pärast põdedes. Äkitselt tuli nende poole üks vanem naine, kes neid lustlikult jälgis. "Tere tulemast Sigatüükasse," sõnas ta lõpuks ja astus lähemale. "Varsti algab pidusöök, mis tähistab meie kõigi saabumist siia imelisse paika. Kuid enne seda astute te saali ning teid sõõlatakse. See on üks kõige tähtsamaid asju. Sest oma siinolekuajal on teie maja justkui teie perekond. Te käite koos tundides, magate maja magamistubades ja veedate vaba aja oma maja puhketoas. Nelja maja nimed on Gryffindor, Hufflepuff, Ravenclaw ja Slytherin. Igal majal on oma üllas ajalugu ning iga maja on andnud võimsaid nõidu ning võlureid." - "Gryffindorist on Harry Potter ja Slytherinist on Voldemort!" sosistas Ashly Albusele ja Rosele ja noogutas tähtsalt. - "Sel ajal, kui te Sigatüükas olete, saate teenida oma majale punkte, või langetada neid, tehes mingisugust pahategu. Aasta lõpus saab kõige rohkemate punktidega maja Majakarika ja suure au osaliseks. Ma loodan, et igaüks teist üritab enda majale au tuua. Sõõlamistseremoonia hakkab mõne hetke pärast ja ma soovitan teil enda välimus üle vaadata." Naine heitis kõõrdpilgu kahele noorele tüdrukule ja turtsatas siis naerdes. "Ma tulen tagasi, kui te siseneda võite." Ja ta läks Suurde Saali. "Albus, tead. Ma täitsa kardan. Issi ütles, et me peame ühele sfinksi küsimusele õigesti vastama. Ja kui me valesti vastame, siis pannakse meid Slytherini. Kujutad sa ette, Slytherini, kust on kõik kurjamid pärit," pomises Rose ja vaatas kahtlustava pilguga ringi, üritades tabada õpilasi, kes kindlalt selle maja liikmeks pidid saama. Ashly naeris vaikselt. "Oh, sa ei pea ju oma isa koguaeg uskuma. Kas sa ema käest küsisid?" uuris ta ja vaatas lõbusalt ringi, nähes ka igalpool mujal kerget hirmu. Tundus, et ainult Malfoy ja kaks tüdrukut rääkisid uhkelt omavahel, näitamata välja mingisugut hirmu kübet. "Ee.. ei," vastas Rose ilmselge piinlikustundega, sest talle meenus kohe Roni naljaviskamine. "Okei, võib-olla see ei olegi nii hull." "Aga James rääkis mulle ka, et me peame mingi katse läbima. Ja need, kes seda ei läbi, need pistetakse puuri," lausus Albus ja vaatas hirmuga uste poole, mis lahutasid neid teiste õpilaste seast. "Ära-" alustas Ashly, kuid ei jõudnudki lõpetada, sest sel hetkel paiskusid uksed lahti ja professor oli jälle seal. "Minu järel," sõnas ta rõõmsalt ja pöördus, et uustulnukad sisse juhatada. Ashly hakkas tahtmatult värisema ja vaatas edasi kõndides ringi, üritades leida mingisugust tuttavat nägu. Kuigi, ega see vist võimalik polnud, sest ta ju ei teadnudki kedagi. Ohates vaatas ta vilksamisi õpetajate poole ja värises uuesti. "Tegelikult on see päris hirmus," pomises ta, märkamata, et tema kõrval kõndisid Albus ja Rose, kes värisesid samamoodi nagu tema. Seejärel paigutas professor PoPee neid pikka rivvi, et sõõlamist alustada. Nad seisid näoga õpilaste poole, kes kõik jõllitasid, nagu kardaksid midagi märkamata jätta. Esimese klassi õpilased vastasid tummalt nende pilkudele ja nii mõnegi silmad valgusid hirmu täis, kui ta vaimu märkas. "A-aga see o-on ju Nick," sosistas pruunide lokkis juustega poiss ja vaatas võpatades Gryffindori vaimu poole. Poiss oli näost täiesti kahvatu ja just sel hetkel sai Ashly aru, kellega tegemist. "No muidugi, nii Neville moodi," nentis ta endale mõttes ja suutis isegi korraks muiata. Professor PoPee astus uuesti nende ette ja asetas väikse tabureti maha ning sellele omakorda Sõõlamiskübara. "Mis see on?" kuulis Ashly kaugemalt üht häält küsimas. Tüdruk pööritas selle peale ainult silmi. Sõõlamiskübar aga avas oma suu ja alustas lauluga:
"Ah arvate, ma pole nägus? On vildak te nägemisviis. leidke kübar, kes minust on targem, söön ennast ma ära siis. Ah neid kõvakübaraid musti! Kõrgeid torukübaraid neid! Sigatüüka ma Sõõlamiskübar, võin mütsiga lüüa teid. Teie peas pole midagi peidus, mida sõõlamiskübar ei näe. Vaevalt passid mind endale pähe, kui ütlen sul, kuhu sa läed. Vahest suundud sa Gryffindori, kus need, vapper süda kel sees. Neid suur julgus ja rüütellikkus tõstab esile teiste ees. Vahest kuulud sa Hufflepuffi, kus seob õiglasi ustavustöö. Nad on truud kõik ja kannatlikud ega karda ka ränkrasket tööd. Või oled sa Ravenclaw's targas, kui sinul on ergas meel. Seal need, kes on teadmist ja taipu, üksteiseni leiavad tee. Või hoopis sind Slytherin paelub, õigest sõbraast kus leiad toe. Omi asju seal nutikad sellid läbi viivad kõikmõeldaval moel. Ära karda, vaid pane mind pähe! Ära käitu kui viimne argpüks! Võid minule julgesti loota, sest olen ma mõtlev müts."
Nii mõnigi õpilane võpatas kahtlevalt kübara laulu peale, sest kahtlemata polnud keegi neist sellist asja varem kohanud. Terve saal hakkas plaksutama ja kübar vaid kummardas selle peale. "Ainult kübar? No tore, ma alles näitan Jamesile," pobises Albus pettunult ja üritas Gryffindori lauast oma venda leida. Tahtmatult pidi Ashly selle peale naerma hakkama, sest Ronald Weasley oli oma sõõlamisel samuti lubanud oma venna maha lüüa. "Nüüd, kui ma teie nime nimetan, siis astuge ette, pange kübar pähe ja istuge taburetile, seletas professor, kes tähelepanu jälle endale tõi. "Abbott, Mary!" Lokkis blondide juustega tüdruk astus kõheldes ette ja kõndis kiirelt taburetini. Seal, saanud professorilt julgustava naeratuse, võttis ta kübara, pani selle pähe ja istus siis toolile. Terve saal oli vait jäänud. "HUFFLEPUFF!" hüüatas Sõõlamikübar ja Hufflepuffi lauast kostis rõõmurikast kära. Mary tõusis kiirelt ja tormas õnnelikult lauda, võttes vastu majakaaslaste tervitusi. "Barcker, Ashly!" Ashly raputas enda mõtteist äratamiseks pead ja marssis siis enesekindlalt edasi. Jõudes kübarani, kõhkles ta vaid kergelt ja lasi siis peakatte pähe asetada, nii et kõik muu ta silme-eest kadus. "Hmm.. Siin leidub nii ülbust, kui julgust. Huvitav, huvitav. Tundub, et sa oled ka väga sõbralik ja palju kannatanud. Aga siiski, jah. Parem oleks ikkagist GRYFFINDOR!" Tüdruk ohkas rahulolevalt ja tõusis naerdes toolilt. Mõõduka sammuga astus ta Gryffindori laua poole. Seal istet võttes, teenis ta paar kiidusõna prefektilt ja teistelt, kaasa arvatud James Potterilt. Siis pöördus gryffindorlane uuesti teiste klassikaaslaste poole. "Benton, Lu!" Üks mustade juustega tütarlaps astus ette, näol sihikindel ja üleolev ilme. "See on küll vanaslyth. Ma ei usu, et enam selliseid eriti on.." nentis Ashly endale mõttes ja kergitas kulme. Ja nagu arvata oli, karjus kübar hetke pärast "SLYTHERIN!" Lu kõndis rahulolevalt enda majalaua poole. Peale teda sõõlati veel üks kena poiss - kelle nimi oli teadupärast Daniel - Ravenclaw'sse, ja siis: "Carter, Kaitlyn Hannah!" See sama, Ashlyle juba tuttav, tüdruk astus itsitades ette, üritades vast iga hinna eest oma hirmu varjata. Tüdruk jooksis tabureti juurde ja lasi kübaral endale ninale vajuda. Umbes kolme minuti pärast kostis kübara hüüatus: "GRYFFINDOR!" ja Ashly sai koos majakaaslastega huilata ja plaksutada. "Tere tulemast," sõnas ta Kaitlynile, kes tema vastu istus. "Tsau jah," vastas tüdruk silma pilgutades ja ootusrikkalt Heleni poole vaadates. Nüüd läks pruunide lokkidega tüdruk, Ruthie, Hufflepuffi, keegi Sonya Gryffindori, neetidega neiu Slytherini, Neville poeg Fredrick Hufflepuffi ja Lovegoodikaksikud Ravenclaw'. "Malfoy, Scorpius!" hõikas professor PoPee ja tõstis pilgu nimekirjalt, et täiustlikult blondide juustega noormeest silmitseda. Malfoyvõsu võttis toolil istet ja jälgis rahulikult Suurt Saali. Vaevalt oli kübar tema pead puutunud, kui Slytherini laud sai järjekordselt möirates oma uut õpilast tervitada. "O'Neil, Jerry Truman!" Pruunide juustega poiss sõõlati Ravenclaw'sse. "Potter, Albus Severus!" Ashly huilgas ja plaksutas, kuidas jaksas - tegu oli ju ikkagist Potteriga. Tundus, et ka teised olid selle kodus räägitud juttude põhjal ära tabanud. Nii et nii mõnestki kohast kuuldus lausekatkeid: "Harry Potteri poeg?". Selle peale vaid silmi pööritades ja Albusele julgustavalt naeratades jälgis Ashly poisi teekonda tähelepanelikult. "Ma t e a n, et sa saad Gryffindori. Ma tean seda, Al!" "GRYFFINDOR!" hüüdiski kübar pärast natuke pikemat vaikushetke. Albus kiirustas enda majalauda ja surus rõõmsalt käsi, mis tema poole sirutusid. "Symell, Helen Alise!" Järjekordne Ashly kupeekaaslane. Neiu heitis kiire pilgu Kaitlynile, märgates tüdruku elevust, ja viis selle siis uuesti Helenile, kes nüüd kõhklevalt kübara poole kõndis. "SLYTHERIN!" Tundus, et Alise isegi kahetses hetkeks oma sugupuud, sest see kergelt õnnetu pilk Gryffindori laua poole reetis teadjatele kõik. Ja täpselt samasugune ilme varjutas ka Hannah' nägu. Järgnevalt läksid Darnell Randal - "Imelik nimi," oli Ashly kommentaar - ja Hannabeth Evelyn Zabini Slytherini. Ja oligi jäänud vaid üks tüdruk - Rose. Tegelikult oli see päris naljakas, kuidas neiu üksinda terve õpilastemassi ees seisis ja ootas, et professor tema nime hõikaks. Aga tüdruk oskas seda hirmu vähemalt hästi varjata. Nii sammuski Rose Weasley oma nime kuulmisel Sõõlamiskübara juurde, võttis istet ja sai Gryffindori sõõlatud. Vasakult äärmine laud plaksutas rõõmust. "Hkhmm!" Tundus, et direktor - kes oli muideks Percy Weasley - oli rääkimisega alustanud. "Noh, nagu ma näen, on õpilased kõik ilusasti sõõlatud. Nii et.. NOSIMA!" "Huvitav, et ta niimoodi räägib. Kas ta mitte ei öelnud, et Albus Dumbledore on hull oma rääkimisviisi poolest, ja nüüd kordab sama?" pomises Ashly, kuid tundus, et keegi ei pööranud sellele eriti tähelepanu, sest laud oli imepärasest toidust lookas.
"Fortuna Major," sõnas Brenda Weasley, üks Gryffindori prefektitest. Paks Naine kummardus, näidates samaaegselt oma veiniklaasi. "Nagu soovid. Tere tulemast!" röhitses ta ja lasi noored gryffindorlased edasi. "Mina saan akna kõrvale!" hõikas keegi ja kohe oligi kuulda jooksumüdinat. Ashly ainult naeris selle peale ja kõndis rahulikult edasi. "Tere, Nick," sõnas Albus ja vaatas kahtlevalt vaimu poole. "Tere ka sulle, noor Potter," vastas vaim, kergitas oma kaela ja hõljus siis minema. "Huh, küll ta on hirmuäratav," pobises Rose näost kahvatudes ja majavaimu pilguga saates, kuni too läbi seina hõljus. "Tegelt on ta päris lahe. Lihtsalt.. teistsugune. Kunagi pole hea inimestesse - või kummitustesse - eelarvamusega suhtuda," sõnas Ashly haigutades. "Jah, midagi sellist rääkis emps ka. Aga.. head ööd, Al." "Head ööd jah, Albus." "Head ööd teilegi." Kolmik läks uniselt lehvitades erinevas suunas lahku - Rose ja Ashly suundusid tüdrukute magamistoa poole ja Albus poiste oma. Ash avas haigutades ukse ja kõndis enda voodini, peaaegu kukkudes sinna. "Head ööd!" mõmises ta ja tõmbas kardinad ette, mõeldes koheselt uinuda. Ja arvestades tema väsimust, polnud vist eriti imelik, et ta kooli rüüga magama jäi.[/color]
|
|