Post by Bränduuu. on Sept 29, 2007 16:38:55 GMT 3
Pole minu süü, kui ma seda ei lõpeta xd
Samara
Oli pime ja tuuline õhtu. Inimesi polnud peaaegu üldse enam tänavatel. Ainult paar ükskut tänavavalgustit näitasid oma tuhmi valgust pikkadele tänavatele ning jätsid ülejäänud kohad varjudesse.
Londoni äärelinnas olid kõik tumekollased majad pimedas justkui vana tondimajad. Mõne maja klaasilt peegeldus vastu nõrk kuuvalgus. Polnud mingit märki ühestki inimesest, ega loomast. Oli täielik vaikus, kuni äkki ..
Käis nõrk matsatus, nagu kusagil paari kilomeetri kaugusel oleks keegi kukkunud või midagi muud sarnast juhtunud, kuid tegelikult .. mitte midagi säärast. Seal samas, ühe vana maja kõrval seisis üks neiu. Tema ronkmustad juuksed olid metsikult õlgadel ning tüdruku rohelised silmad särasid pimeduses, nagu kassil. Kiirelt vaatas tüdruk ringi, viipas siis kutsuvalt käega ning koheselt oligi tema kõrval teinegi tütarlaps.
„Kuidas olukord on ?“ küsis alles tulnud brünett tüdruk ning vaatas samuti uurivalt hetkeks ringi.
„Korras. Kedagi pole silmapiiril, ega kusagil kümne kilomeetri läheduses,“ vastas Samara.
„Tore. Kas hakkame tegutsema ?“ küsis Hayley ning vaatas kergelt küsiva ilmega kaaslast.
„Muidugi. Meil peaks olema umbes viiskümend sekundit enne, kui häire käivitub.“
Hayley noogutas ning mõlemad tüdrukud läks kõrval oleva maja poole. Üks hetk hiljem oli üks alumise korruse aken katki ning neiud majas sees. Tumedajuukseline jooksis ukse kõrval asuva signalisatsiooniseadme juurde ning vajutas kiirelt nelja numbrit, mis häire tühistasid.
„See läks hästi,“ sõnas Hayley, kes sõbranna kõrval peatus.
„Jah. Viis minutit ja me peame läinud olema,“ vastas Samara ja jooksis vastust ootamata teisele korrusele.
Tütarlaps sisenes tuppa, kus magas üks mees – kahtlemata härra Mentoros ise – ning liikus kikivarvukil härrasmehe kogu poole. Aeglaselt sirutas nooruk käe mehe käes oleva kirja järgi ning tõmbas selle aegamööda sealt välja. Meeletult rõõmustades, kuid siiski tähelepanelikult ringi vaadates, suundus ta tagasi ukse poole.
Paari minuti pärast olidki neiud tagasi kolletunud maja kõrval.
„Said kätte ?“ küsis Hayley. Samara noogutas muiates, pööras ennast ümber ning kadus sama salapäraselt, kui ilmus. Jäädes nüüd üksinda, kehitas Hayley õlgu ning kadus samuti.
***
Samara kõndis rahulikult mööda eredalt valgustatud koridori. Kõikjal olid kabinetid, kus istusid arvutite taga inimesed. Naeratades peatus ta pika koridori lõpus, koputas avatud uksele ning astus kabinetti.
„Tervist, härra de Bismarck,“ sõnas ta kiindunud toonil ning vaatas laialt naeratades musta mugavat tooli, mille selg tema poole oli.
„Tere, Samara,“ kuuldus vastus sügavalt tugitoolist, mis nüüd aeglaselt õiget pidi pöördus. „Said sa tööga hakkama ?“ küsis mesimagus mehehääl.
Samara noogutas kiirelt ning heitis oma mustad juuksed üle.
„Jah, härra. Paberid on minu käes,“ sõnas ta ning liikus rahulikult oma bossi poole.
„Väga hea. Väga hea. Sa võid minna,“ vastas Taaniel, võttis neiu käest paberid ning pööras tugitooli jälle seljaga ukse poole. Samara saatis veel tugitooli seljale armastava naeratuse ning lahkus vaikselt, sulgedes enda järel lumivalge ukse.
Unistavalt jalutas nooruk mööda koridori tagasi, oma kabineti poole. Peagi peatuski ta ukse ees, millele oli kaldus käekirjaga kirjutatud „Samara Soul & Hayley Hemmingway“ Rahuloleva naeratusega avas ta ukse ning astus sisse.
„Said antud ?“ kõlas koheselt küsimus. Samara muigas lõbustatult ning noogutas oma kaaslasele.
„Isiklikult üle antud,“ sõnas ta armunud toonil.
„Sa ju tead, et härra Taaniel ei vaata iial sinu poole,“ sõnas Hayley ning vaatas lohutava näoilmega sõbrannat.
„Muidugi. Aga mulle piisab sellest, et mina teda vaatan. Kuigi .. tore oleks mõelda, kuidas ma tema embuses olen ..“
Hayley pööritas silmi ning süvenes oma paberitöösse. Samara naeratas rõõmsalt, istus enda laua taha ning alustas samuti tööga.
***
Järjest käes kolm piiksu ning punane tuluke vilkus seadeldisel, mis Samara vööl rippus. Neiu haaras musta aparaadi, luges teadet, mis seal seisis ning vaatas tähendusrikka pilguga Hayley poole.
„Nelly ja Mia juba ootavad,“ sõnas Hayley ning ivitas kurjakuulutavalt. Samara noogutas, võttis oma tagi ning lahkus koos sõbrannaga.
[/color]
Samara
Oli pime ja tuuline õhtu. Inimesi polnud peaaegu üldse enam tänavatel. Ainult paar ükskut tänavavalgustit näitasid oma tuhmi valgust pikkadele tänavatele ning jätsid ülejäänud kohad varjudesse.
Londoni äärelinnas olid kõik tumekollased majad pimedas justkui vana tondimajad. Mõne maja klaasilt peegeldus vastu nõrk kuuvalgus. Polnud mingit märki ühestki inimesest, ega loomast. Oli täielik vaikus, kuni äkki ..
Käis nõrk matsatus, nagu kusagil paari kilomeetri kaugusel oleks keegi kukkunud või midagi muud sarnast juhtunud, kuid tegelikult .. mitte midagi säärast. Seal samas, ühe vana maja kõrval seisis üks neiu. Tema ronkmustad juuksed olid metsikult õlgadel ning tüdruku rohelised silmad särasid pimeduses, nagu kassil. Kiirelt vaatas tüdruk ringi, viipas siis kutsuvalt käega ning koheselt oligi tema kõrval teinegi tütarlaps.
„Kuidas olukord on ?“ küsis alles tulnud brünett tüdruk ning vaatas samuti uurivalt hetkeks ringi.
„Korras. Kedagi pole silmapiiril, ega kusagil kümne kilomeetri läheduses,“ vastas Samara.
„Tore. Kas hakkame tegutsema ?“ küsis Hayley ning vaatas kergelt küsiva ilmega kaaslast.
„Muidugi. Meil peaks olema umbes viiskümend sekundit enne, kui häire käivitub.“
Hayley noogutas ning mõlemad tüdrukud läks kõrval oleva maja poole. Üks hetk hiljem oli üks alumise korruse aken katki ning neiud majas sees. Tumedajuukseline jooksis ukse kõrval asuva signalisatsiooniseadme juurde ning vajutas kiirelt nelja numbrit, mis häire tühistasid.
„See läks hästi,“ sõnas Hayley, kes sõbranna kõrval peatus.
„Jah. Viis minutit ja me peame läinud olema,“ vastas Samara ja jooksis vastust ootamata teisele korrusele.
Tütarlaps sisenes tuppa, kus magas üks mees – kahtlemata härra Mentoros ise – ning liikus kikivarvukil härrasmehe kogu poole. Aeglaselt sirutas nooruk käe mehe käes oleva kirja järgi ning tõmbas selle aegamööda sealt välja. Meeletult rõõmustades, kuid siiski tähelepanelikult ringi vaadates, suundus ta tagasi ukse poole.
Paari minuti pärast olidki neiud tagasi kolletunud maja kõrval.
„Said kätte ?“ küsis Hayley. Samara noogutas muiates, pööras ennast ümber ning kadus sama salapäraselt, kui ilmus. Jäädes nüüd üksinda, kehitas Hayley õlgu ning kadus samuti.
***
Samara kõndis rahulikult mööda eredalt valgustatud koridori. Kõikjal olid kabinetid, kus istusid arvutite taga inimesed. Naeratades peatus ta pika koridori lõpus, koputas avatud uksele ning astus kabinetti.
„Tervist, härra de Bismarck,“ sõnas ta kiindunud toonil ning vaatas laialt naeratades musta mugavat tooli, mille selg tema poole oli.
„Tere, Samara,“ kuuldus vastus sügavalt tugitoolist, mis nüüd aeglaselt õiget pidi pöördus. „Said sa tööga hakkama ?“ küsis mesimagus mehehääl.
Samara noogutas kiirelt ning heitis oma mustad juuksed üle.
„Jah, härra. Paberid on minu käes,“ sõnas ta ning liikus rahulikult oma bossi poole.
„Väga hea. Väga hea. Sa võid minna,“ vastas Taaniel, võttis neiu käest paberid ning pööras tugitooli jälle seljaga ukse poole. Samara saatis veel tugitooli seljale armastava naeratuse ning lahkus vaikselt, sulgedes enda järel lumivalge ukse.
Unistavalt jalutas nooruk mööda koridori tagasi, oma kabineti poole. Peagi peatuski ta ukse ees, millele oli kaldus käekirjaga kirjutatud „Samara Soul & Hayley Hemmingway“ Rahuloleva naeratusega avas ta ukse ning astus sisse.
„Said antud ?“ kõlas koheselt küsimus. Samara muigas lõbustatult ning noogutas oma kaaslasele.
„Isiklikult üle antud,“ sõnas ta armunud toonil.
„Sa ju tead, et härra Taaniel ei vaata iial sinu poole,“ sõnas Hayley ning vaatas lohutava näoilmega sõbrannat.
„Muidugi. Aga mulle piisab sellest, et mina teda vaatan. Kuigi .. tore oleks mõelda, kuidas ma tema embuses olen ..“
Hayley pööritas silmi ning süvenes oma paberitöösse. Samara naeratas rõõmsalt, istus enda laua taha ning alustas samuti tööga.
***
Järjest käes kolm piiksu ning punane tuluke vilkus seadeldisel, mis Samara vööl rippus. Neiu haaras musta aparaadi, luges teadet, mis seal seisis ning vaatas tähendusrikka pilguga Hayley poole.
„Nelly ja Mia juba ootavad,“ sõnas Hayley ning ivitas kurjakuulutavalt. Samara noogutas, võttis oma tagi ning lahkus koos sõbrannaga.
[/color]