Post by Bränduuu. on Dec 1, 2007 19:26:59 GMT 3
Leidsin XD 7. osa siis ...
"Anny !" kostus karje Nani suust ning ta kukkus põlvili maha. "Ainult mitte Anny, mitte Anny. Anny," pomises ta lohutamatult pead raputades. Timps kallistas tüdrukut, tõusis siis ning sõnas:
"Max, tule vaata Nani järgi. Ma lähen sisse."
"Aga .."
"Mis kuradi aga ? Ma pean neile järgi minema. Neid on võimalik veel päästa. Vaata Nan-i."
Ja ta jooksis hulljulgelt maja poole, millest eriti midagi alles polnud.
"Anny ? Kit ? Jossu ? Miss M ? On siin keegi ?" karjus ta majja jõudes ning ringi vaadates. Kuuldes vaikset oiet karjus ta uuesti:
"Kit, Anny ! Kus te olete ? Jossu ! M ! Öelge midagi !"
Järjekordne oie, kuid muud midagi. Timps vaatas uurivalt ringi ning nägi peale pikka otsimist midagi - kellegi käsi liikus keset seda segadust. Poiss tormas kiirelt sinna ning hakkas sodi keha ealt ära korjama.
"Anny ? Oled see sina ? Anny !"
"M-a," kostus kähe ja katkendlik vastus. Häält oli täiesti võimatu ära tunda, kuid Timps teadis, et see oli Anny. Poiss haaras neiu sülle ning tormas välisukse poole. Ta jõudis välja ning asetas Anny vaikselt maha.
"Robby, mine kutsu kiirabi. Kiirelt !" karjus ta. "Ja sina, Gertz, tule vaata Anny järele, ma lähen tagasi."
Nooruk leidis ennast taas majast. Ta hõikas ülejäänud kolme nime, kuid kuulda ei olnud mingit vastust. Ta läks toa teise otsa ning hüüdis uuesti - ja kuulis vastust.
"Kit ? Kit ? Oled kombes ?"
Ta vaatas poissi, kes istus ja noogutas.
"Jah. Mulle ei kukkunud midagi peale. Ainult mu jalg, ma ei saa seda liigutada. Kas sa Anny leidsid ?" küsis Kit sõbra poole vaadates.
"Jah, Anny on õues, aga arvatavasti kriitilises seisukorras. Teisi ma ei ole näinud. Tule, ma aitan su välja."
Timps aitas Kiti jalgele ja asus teda toetades väljapääsu otsima.
Äkitselt komistas Kit millegi taha. Timps vaatasuurivalt taha ning märkas oma üllatuseks kellegi jalga.
"Oota," pomises ta Kitile ja läks jala juurde. Rusud kiirelt kogu pealt tõstnud, vaatas ta poisi kukalt, mis ebaloomulikus asendis oli, ning raputas pead.
"Jossu .. on surnud," ütles ta vaevukuuldavalt ning vaatas näost kahvatuks muutudes Kiti poole. "Surnud. Jossu on surnud."
"Tule, Timps. Lähme ära. Las Jossu jääb. Sa pead veel M-i üles otsima. Tule"
Timps kõndis aeglaselt kaaslase juurde, haaras sõbrast ning kõndis edasi. Lõpuks jõudsid nad välja.
"Ta on surnud. SURNUD !" karjus Timps.
"Kes on surnud ?" küsis Irx vaikselt. Tüdruku silmad olid pisaratest märjad ning ta vaatas hirmunult poiste poole.
"Jossu," vastas Kit, langetas pilgu ning võttis istet.
"Ma ... Ma pean M-i üles otsima. Jah, M-i." pomises Timps, pööras ringi ja kõndis sihikindlalt ,ajakese poole, ikka veel Jossu surma kohta pomisedes.
"MARI ! MARII !!" hüüta täiest kõrist. Kuid mingit vastust ei tulnud. Mitte mingit.
Timps oli täiesti kindel, et ka Miss M on surnud. Täiesti kindel. Kuid ta leidis medaljoni. Medaljoni, mida tüdruk kaelas oli kandnud. Ta vaatas tähelepanelikult ringi ning märkaski tüdruku elutut kogu. M-i peal ei olnud ühtegi lauda. Tema peakohal ei olnud veel midagi varisenudki. Laes oli ainult üks auk, kust tüdruk alla oli kukkunud.
Timps hingas sügavalt sisse, võttis tüdruku sülle ning tormas ukse poole. Miss M ei tohtinud surra. Ei tohtinud.[/Color]
"Anny !" kostus karje Nani suust ning ta kukkus põlvili maha. "Ainult mitte Anny, mitte Anny. Anny," pomises ta lohutamatult pead raputades. Timps kallistas tüdrukut, tõusis siis ning sõnas:
"Max, tule vaata Nani järgi. Ma lähen sisse."
"Aga .."
"Mis kuradi aga ? Ma pean neile järgi minema. Neid on võimalik veel päästa. Vaata Nan-i."
Ja ta jooksis hulljulgelt maja poole, millest eriti midagi alles polnud.
"Anny ? Kit ? Jossu ? Miss M ? On siin keegi ?" karjus ta majja jõudes ning ringi vaadates. Kuuldes vaikset oiet karjus ta uuesti:
"Kit, Anny ! Kus te olete ? Jossu ! M ! Öelge midagi !"
Järjekordne oie, kuid muud midagi. Timps vaatas uurivalt ringi ning nägi peale pikka otsimist midagi - kellegi käsi liikus keset seda segadust. Poiss tormas kiirelt sinna ning hakkas sodi keha ealt ära korjama.
"Anny ? Oled see sina ? Anny !"
"M-a," kostus kähe ja katkendlik vastus. Häält oli täiesti võimatu ära tunda, kuid Timps teadis, et see oli Anny. Poiss haaras neiu sülle ning tormas välisukse poole. Ta jõudis välja ning asetas Anny vaikselt maha.
"Robby, mine kutsu kiirabi. Kiirelt !" karjus ta. "Ja sina, Gertz, tule vaata Anny järele, ma lähen tagasi."
Nooruk leidis ennast taas majast. Ta hõikas ülejäänud kolme nime, kuid kuulda ei olnud mingit vastust. Ta läks toa teise otsa ning hüüdis uuesti - ja kuulis vastust.
"Kit ? Kit ? Oled kombes ?"
Ta vaatas poissi, kes istus ja noogutas.
"Jah. Mulle ei kukkunud midagi peale. Ainult mu jalg, ma ei saa seda liigutada. Kas sa Anny leidsid ?" küsis Kit sõbra poole vaadates.
"Jah, Anny on õues, aga arvatavasti kriitilises seisukorras. Teisi ma ei ole näinud. Tule, ma aitan su välja."
Timps aitas Kiti jalgele ja asus teda toetades väljapääsu otsima.
Äkitselt komistas Kit millegi taha. Timps vaatasuurivalt taha ning märkas oma üllatuseks kellegi jalga.
"Oota," pomises ta Kitile ja läks jala juurde. Rusud kiirelt kogu pealt tõstnud, vaatas ta poisi kukalt, mis ebaloomulikus asendis oli, ning raputas pead.
"Jossu .. on surnud," ütles ta vaevukuuldavalt ning vaatas näost kahvatuks muutudes Kiti poole. "Surnud. Jossu on surnud."
"Tule, Timps. Lähme ära. Las Jossu jääb. Sa pead veel M-i üles otsima. Tule"
Timps kõndis aeglaselt kaaslase juurde, haaras sõbrast ning kõndis edasi. Lõpuks jõudsid nad välja.
"Ta on surnud. SURNUD !" karjus Timps.
"Kes on surnud ?" küsis Irx vaikselt. Tüdruku silmad olid pisaratest märjad ning ta vaatas hirmunult poiste poole.
"Jossu," vastas Kit, langetas pilgu ning võttis istet.
"Ma ... Ma pean M-i üles otsima. Jah, M-i." pomises Timps, pööras ringi ja kõndis sihikindlalt ,ajakese poole, ikka veel Jossu surma kohta pomisedes.
"MARI ! MARII !!" hüüta täiest kõrist. Kuid mingit vastust ei tulnud. Mitte mingit.
Timps oli täiesti kindel, et ka Miss M on surnud. Täiesti kindel. Kuid ta leidis medaljoni. Medaljoni, mida tüdruk kaelas oli kandnud. Ta vaatas tähelepanelikult ringi ning märkaski tüdruku elutut kogu. M-i peal ei olnud ühtegi lauda. Tema peakohal ei olnud veel midagi varisenudki. Laes oli ainult üks auk, kust tüdruk alla oli kukkunud.
Timps hingas sügavalt sisse, võttis tüdruku sülle ning tormas ukse poole. Miss M ei tohtinud surra. Ei tohtinud.[/Color]