Post by Nasicc on Aug 12, 2007 11:28:14 GMT 3
Uus jutt siis.
Üritan aegamööda eelmised ka ära lõpetada
Laavikad, ma mõtlen. Juurde laavikaid ma igatahes niipea ei kavatse kirjutada .
Igal juhul... loodan, et meeldib
***
Suletud uste taga.
Tõukasin jalad ette, uksepiitade ette, et mind jumala eest sisse ei lükataks. Pea oli paks ja valutas juba mu enda kriisetest. Eespool oli näha vaid valgust. Mõtlesin paratamatult, et kas see ongi kõik?
Minu selja taga naeris keegi parastavalt. Või äkki ma lihtsalt kujutasin seda ette? Lõpetasin karjumise, et paremini kuulda. Kõik oli vaikne, kui välja arvata mind hoidva mehe jõupingutused minu karpi panemiseks. Ta ähkis naljakalt.
Silme eest hakkasid läbi valguma viimase nädala sündmused. Sulgesin need, kuid sündmustevool jätkus.
Mina psühholoogi kabinetis saatuslikku ülestunnistust tegemas, mina Lenale näkku sülitamas, mina karjumas, mina karusellil õega sõitmas, mina ahastavalt tema surnukeha kohale kummardumas, mina politseijaoskonnas, taas psühholoogi kabinetis... Ja nüüd mina siin.
Hakkasin uuesti karjuma, nagu tõllaratta peal. Oleksin ka rabelenud, kui see poleks tähendanud jalgade uksepiitadelt võtmist. Need tulitasid juba. Tundsin, kuidas nad nõtkesid ning järgi andma hakkasid. Vaatasin meeleheitlikult ringi, otsides mingisugustki pääseteed. Mehe käed olid minu piha ümber, minu enda omad seotud. Kuid tema lõug toetus minu õlale. Pöörasin pead. Ta oli pingutusest üleni higine. See, mida ma teha tahtsin, oli rohkem, kui rõve.
Pöörasin pea järsult paremale ning tundsin kaelast läbilõikavat valu läbi käimas, kuid ma ei pannud seda peaaegu tähelegi. Tegin suu lahti ning hammustasin teda ägedalt põsest. Mul on teravad hambad. Tema põsk on nüüd verine ning nii palju, kui ma silmanurgast ka näen, hammustasin ma liha päris korralikult lahti. Rõve. Ma tunnen oma hammastel higi maitset. Mitte midagi positiivset. Sülitasin tema jalge ette.
Mehel sai arvatavasti villand ning ta karjus midagi. Mu peas oli kõik nagu üks suur ühepajatoit. Silme ees virvendas. Tuli meelde kord, mil ma ei söönud neli päeva järjest ning arst tuli ja pani oma külma värgenduse vastu mu rinda, et südant kuulata... siis kadus pilt sootuks.
Avastasin, et olin vait jäänud. Kuskilt kaugelt paistis jooksev naisekogu, kes hirmuäratava kiirusega lähenes. Kohutav valu kaelas, kui ta sinna süstla lõi. Mõtlesin, et kas ta ikka tabas õiget kohta. Äkki läbistas ka hingetoru?
Paistab, et viimast ta tegigi. Tunnen, kuidas jahe vedelik mu kaelas laiali valgub ning näen, kuidas silme eest viimanegi pilt laiali ujub.
Jalad annavad alla ning ma vajun mehe kätele lõdvalt rippu.
***
Üritan aegamööda eelmised ka ära lõpetada
Laavikad, ma mõtlen. Juurde laavikaid ma igatahes niipea ei kavatse kirjutada .
Igal juhul... loodan, et meeldib
***
Suletud uste taga.
Tõukasin jalad ette, uksepiitade ette, et mind jumala eest sisse ei lükataks. Pea oli paks ja valutas juba mu enda kriisetest. Eespool oli näha vaid valgust. Mõtlesin paratamatult, et kas see ongi kõik?
Minu selja taga naeris keegi parastavalt. Või äkki ma lihtsalt kujutasin seda ette? Lõpetasin karjumise, et paremini kuulda. Kõik oli vaikne, kui välja arvata mind hoidva mehe jõupingutused minu karpi panemiseks. Ta ähkis naljakalt.
Silme eest hakkasid läbi valguma viimase nädala sündmused. Sulgesin need, kuid sündmustevool jätkus.
Mina psühholoogi kabinetis saatuslikku ülestunnistust tegemas, mina Lenale näkku sülitamas, mina karjumas, mina karusellil õega sõitmas, mina ahastavalt tema surnukeha kohale kummardumas, mina politseijaoskonnas, taas psühholoogi kabinetis... Ja nüüd mina siin.
Hakkasin uuesti karjuma, nagu tõllaratta peal. Oleksin ka rabelenud, kui see poleks tähendanud jalgade uksepiitadelt võtmist. Need tulitasid juba. Tundsin, kuidas nad nõtkesid ning järgi andma hakkasid. Vaatasin meeleheitlikult ringi, otsides mingisugustki pääseteed. Mehe käed olid minu piha ümber, minu enda omad seotud. Kuid tema lõug toetus minu õlale. Pöörasin pead. Ta oli pingutusest üleni higine. See, mida ma teha tahtsin, oli rohkem, kui rõve.
Pöörasin pea järsult paremale ning tundsin kaelast läbilõikavat valu läbi käimas, kuid ma ei pannud seda peaaegu tähelegi. Tegin suu lahti ning hammustasin teda ägedalt põsest. Mul on teravad hambad. Tema põsk on nüüd verine ning nii palju, kui ma silmanurgast ka näen, hammustasin ma liha päris korralikult lahti. Rõve. Ma tunnen oma hammastel higi maitset. Mitte midagi positiivset. Sülitasin tema jalge ette.
Mehel sai arvatavasti villand ning ta karjus midagi. Mu peas oli kõik nagu üks suur ühepajatoit. Silme ees virvendas. Tuli meelde kord, mil ma ei söönud neli päeva järjest ning arst tuli ja pani oma külma värgenduse vastu mu rinda, et südant kuulata... siis kadus pilt sootuks.
Avastasin, et olin vait jäänud. Kuskilt kaugelt paistis jooksev naisekogu, kes hirmuäratava kiirusega lähenes. Kohutav valu kaelas, kui ta sinna süstla lõi. Mõtlesin, et kas ta ikka tabas õiget kohta. Äkki läbistas ka hingetoru?
Paistab, et viimast ta tegigi. Tunnen, kuidas jahe vedelik mu kaelas laiali valgub ning näen, kuidas silme eest viimanegi pilt laiali ujub.
Jalad annavad alla ning ma vajun mehe kätele lõdvalt rippu.
***