Post by Nasicc on Jun 9, 2007 20:35:47 GMT 3
Nii palju siis mu lubadustest .
Just sain valmis. Hetkene inspiratsioonivälgatus.
Tahaks teada, mida arvate ;D.
1. PTK
„Oh,” kilkas Alyssa lõbustatult, kui tiibklaver üle tema pea lendas. Pikem tüdruk viskus ärritunult õe poole ning paiskas ta teleka tee pealt eest. Oma pikki, heledaid juukseid kõrva taha lükates vaatas ta keelde hammustades oma õde. Nad olid kahekesi keset poltergeistide mürglit ning Alyssa ei mõistnud seda.
„Püsi paigal,” lausus tüdruk käskivalt ning tõusis püsti, siiski hetkeks kummardudes, et kööginuga tema kõri ei läbistaks. Üpriski ebameeldiv viis suremiseks. Elyon vaatas hirmu täis silmadega, kuidas üks poltergeist end temast paar meetrit eespool ilmutas ning ähvardavalt, järjekordne nuga käes tema poole lendas. Tüdruk heitis pikali ning üritas paaniliselt leida moodust enda, oma õe ning poltergeistide naha päästmiseks. Ta oli alles paar päeva tagasi oma kadunud vanaema märkmeid paranormaalsuse kohta lugenud. Seal oli midagi poltergeistidest... Kui ta vaid suudaks meenutada.
Saab tappa löögiga... hõbedane vai... peaaegu... pühitsetud... kolmas kuu... süda.
„Käes!” kriiskas Elyon püsti karates ning Alyssa juurde joostes. Tüdruk ei pannud tähele enda ümber olevat segadust, kus asju ühest seinast teise visati. Maja oli juba niigi halvas seisukorras olnud.
Tüdruk vaatas hetke oma suhteliselt lõbusas tujus õde – arvatavasti mõtles too, et tegu on naljaga – ning hakkas paaniliselt tema riiete alt väikest hõbedasest risti otsima. Päris vai see polnud, kuid hõbe. Mitte pühitsetud, kuid rist. Elyon lootis rohkem, kui eal enne, et tema arvamistel on tõepõhi all ning ta suudab poltergeistid likvideerida.
„Miks te ei võiks piirduda lollide naljade tegemisega nagu Peeves?” pomises tüdruk end ette, lükkas oma õe natukene rohkem nurga poole ning tänas jumalat, et temaga kõik korras oli. Olgu Alyssa nii tüütu, kui tahab, kuid ta oli, on ja jääb tema õeks. Elyon tõusis taas püsti, kui märkas lõpuks erinevust. Kõik oli kuidagi kahtlaselt vaikseks jäänud.
Ta kõndis paar arglevat sammu akna poole.
Järsku hakkas kõik taas pihta. Lendavad noad, kahvlid, taldrikud, toolid ja lauad praktiseerisid taas oma uut kasutusala. Elyon keerutas end ettevaatlikult koha peal, vahetevahel siiski kummardudes, et suurem asjade rahe enda pealt maha raputada. Ettevaatlikkusest hoolimata avastas tüdruk, et tema vasak käsi on nuga tunda saanud ning veritseb nüüd tugevalt.
Vihase näoga taas enda ette vaadates sisistas Elyon vaikselt: „Tulge nüüd, tulge nüüd...”
„Vaimud ei tule kutsumise peale,” kuulis tüdruk oma selja taga ühte verd tarretama panevat häält verdtarretava lurpsatuse saatel. Tüdruk hingas raskelt sisse, julgemata pöörduda, kuid vaikne valuohe tema selja taga pani ta - käsi ristiga löögivalmilt üleval – alateadlikult pöörduma.
„Ahh- EIII!” karjatas tüdruk ettepoole viskudes ning poltergeistile ristiga täiest jõust selga lüües. Tulemus oli midagi jahmatavamat, kui maale ilmuvad tulnukad, mis järgi mõeldes polekski nii üllatav. Rist läbistas küll poltergeisti naha ning pani selle kõrbema, kuid see sulas tüdruku käte vahele. Elyon laskis ristist ehmunult lahti ning taganes paar sammu. Poltergeist jagas tüdrukule ühe pilgu ning kadus. Alles nüüd taipas tüdruk, et ka ülejäänud kaks on vait jäänud. Nad olid kadunud.
Kuid siis langes tema pilk maas lamavale Alyssale. Elyon pani nuttu tagasi hoides käe oma suule ning vaatas teda ahastavate silmadega. Tüdruku, vastupidiselt Elyonile tumedad juuksed lebasid korrapäratus sasipuntras omaniku pea ümber ning tüdruku silmad olid ehmunult lahti. Tüdruku jume oli nii väikse ajaga juba haiglaselt kahkjas. Tema kõhust turritas okseleajava nurga alt välja üks lihtne kööginuga. Elyon laskus enda keha raputavaid nuukseid tagasi hoides õe kohale ning vaatas tema elutut keha. Poleks ta ometi Alyssat kaasa võtnud, kui too lubas vanematele kaevata, et Elyon lahkub. Ta oleks lihtsalt pidanud sellega riskima ning minema. Mitte mingil juhul tüdrukut kaasa võtma.
Elyoni pisarad langesid ükshaaval tüdruku rinnale, kui väljas hakkasid paistma esimesed koidukiired, tähistamas uue päeva algust.
Tüdruk vaatas nüüd ruumis ringi. Nurgas lebas tiibklaver, keset toa põrandat lebas kildudeks kukkunud kroonlühter. Ruumis polnud leida ühtegi tervet asja. Isegi aknad olid välja pekstud. Tüdruk imestas, et naabrid polnud mürglit kuulnud ja kohale jooksnud.
Justkui väikese märguandena kuulis tüdruk väljast kostvat sireeni. Elyon heitis veel ühe pilgu õele, valmis lahkuma, kuid tema pilk peatus tüdruku vasakul rusikal, mis midagi väga tugevasti pihku surus. Ta kahtles hetke, kuid haaras õe pihku pigistatud paberilehe.
„Ma armastan sind,” pomises Elyon püsti tõustes ning üle pika aja oma vasaku käe valu tundes. Tüdruk vaatas veel viimast korda oma õde ning pöördus. Ta sõrkis mornilt akna juurde ning piilus välja. Politsei on teisel pool maja. Tore. Elyon ronis aknast välja ning vaatas kahtlevalt alla. Ta oli liigi kümne meetri kõrgusel ning siit alla hüpates riskiks ta liiga paljuga. Kuskil kuuldus tuhme jooksusamme...
Elyon vaatas huult närides meeleheitlikult ringi ning otsustas parema puudumisel ja aja pealesurumisel end rippu lasta ning kukkuda. Ta surus paberi endale sügavale püksitaskusse, hingas sügavalt sisse ning lasi end rippu just sel hetkel, kui kuulis inimesi tuppa jõudvat. Keegi kiljatas ning mitmed hääled hakkasid erutatult pomisema, kuid tüdrukul polnud selleks aega. Ta lasi aknalaua külge haakuvad sõrmed ükshaaval lahti ning tundis maandudes, kuidas jalad alt kaovad. Tüdruk prantsatas raskelt maha ning üritas end püsti ajades ning maja najale püsti ajades mitte oksendada. Seda kõike oli... tema õde... need poltergeistid... ülessanne... vanaema...
Elyon lubas endale veel ühe hingetõmbe hetke ning vaatas kella – 06.43. Arvatavasti ei lähe neil surnu väljaselgitamiseks eriti palju aega, siis helistatakse vanematele...
Tüdruk hingas sisse, vaatas veel korra ettevaatlikult ringi ning pani pisaraid tagasi hoides kodu poole ajama.
Just sain valmis. Hetkene inspiratsioonivälgatus.
Tahaks teada, mida arvate ;D.
1. PTK
„Oh,” kilkas Alyssa lõbustatult, kui tiibklaver üle tema pea lendas. Pikem tüdruk viskus ärritunult õe poole ning paiskas ta teleka tee pealt eest. Oma pikki, heledaid juukseid kõrva taha lükates vaatas ta keelde hammustades oma õde. Nad olid kahekesi keset poltergeistide mürglit ning Alyssa ei mõistnud seda.
„Püsi paigal,” lausus tüdruk käskivalt ning tõusis püsti, siiski hetkeks kummardudes, et kööginuga tema kõri ei läbistaks. Üpriski ebameeldiv viis suremiseks. Elyon vaatas hirmu täis silmadega, kuidas üks poltergeist end temast paar meetrit eespool ilmutas ning ähvardavalt, järjekordne nuga käes tema poole lendas. Tüdruk heitis pikali ning üritas paaniliselt leida moodust enda, oma õe ning poltergeistide naha päästmiseks. Ta oli alles paar päeva tagasi oma kadunud vanaema märkmeid paranormaalsuse kohta lugenud. Seal oli midagi poltergeistidest... Kui ta vaid suudaks meenutada.
Saab tappa löögiga... hõbedane vai... peaaegu... pühitsetud... kolmas kuu... süda.
„Käes!” kriiskas Elyon püsti karates ning Alyssa juurde joostes. Tüdruk ei pannud tähele enda ümber olevat segadust, kus asju ühest seinast teise visati. Maja oli juba niigi halvas seisukorras olnud.
Tüdruk vaatas hetke oma suhteliselt lõbusas tujus õde – arvatavasti mõtles too, et tegu on naljaga – ning hakkas paaniliselt tema riiete alt väikest hõbedasest risti otsima. Päris vai see polnud, kuid hõbe. Mitte pühitsetud, kuid rist. Elyon lootis rohkem, kui eal enne, et tema arvamistel on tõepõhi all ning ta suudab poltergeistid likvideerida.
„Miks te ei võiks piirduda lollide naljade tegemisega nagu Peeves?” pomises tüdruk end ette, lükkas oma õe natukene rohkem nurga poole ning tänas jumalat, et temaga kõik korras oli. Olgu Alyssa nii tüütu, kui tahab, kuid ta oli, on ja jääb tema õeks. Elyon tõusis taas püsti, kui märkas lõpuks erinevust. Kõik oli kuidagi kahtlaselt vaikseks jäänud.
Ta kõndis paar arglevat sammu akna poole.
Järsku hakkas kõik taas pihta. Lendavad noad, kahvlid, taldrikud, toolid ja lauad praktiseerisid taas oma uut kasutusala. Elyon keerutas end ettevaatlikult koha peal, vahetevahel siiski kummardudes, et suurem asjade rahe enda pealt maha raputada. Ettevaatlikkusest hoolimata avastas tüdruk, et tema vasak käsi on nuga tunda saanud ning veritseb nüüd tugevalt.
Vihase näoga taas enda ette vaadates sisistas Elyon vaikselt: „Tulge nüüd, tulge nüüd...”
„Vaimud ei tule kutsumise peale,” kuulis tüdruk oma selja taga ühte verd tarretama panevat häält verdtarretava lurpsatuse saatel. Tüdruk hingas raskelt sisse, julgemata pöörduda, kuid vaikne valuohe tema selja taga pani ta - käsi ristiga löögivalmilt üleval – alateadlikult pöörduma.
„Ahh- EIII!” karjatas tüdruk ettepoole viskudes ning poltergeistile ristiga täiest jõust selga lüües. Tulemus oli midagi jahmatavamat, kui maale ilmuvad tulnukad, mis järgi mõeldes polekski nii üllatav. Rist läbistas küll poltergeisti naha ning pani selle kõrbema, kuid see sulas tüdruku käte vahele. Elyon laskis ristist ehmunult lahti ning taganes paar sammu. Poltergeist jagas tüdrukule ühe pilgu ning kadus. Alles nüüd taipas tüdruk, et ka ülejäänud kaks on vait jäänud. Nad olid kadunud.
Kuid siis langes tema pilk maas lamavale Alyssale. Elyon pani nuttu tagasi hoides käe oma suule ning vaatas teda ahastavate silmadega. Tüdruku, vastupidiselt Elyonile tumedad juuksed lebasid korrapäratus sasipuntras omaniku pea ümber ning tüdruku silmad olid ehmunult lahti. Tüdruku jume oli nii väikse ajaga juba haiglaselt kahkjas. Tema kõhust turritas okseleajava nurga alt välja üks lihtne kööginuga. Elyon laskus enda keha raputavaid nuukseid tagasi hoides õe kohale ning vaatas tema elutut keha. Poleks ta ometi Alyssat kaasa võtnud, kui too lubas vanematele kaevata, et Elyon lahkub. Ta oleks lihtsalt pidanud sellega riskima ning minema. Mitte mingil juhul tüdrukut kaasa võtma.
Elyoni pisarad langesid ükshaaval tüdruku rinnale, kui väljas hakkasid paistma esimesed koidukiired, tähistamas uue päeva algust.
Tüdruk vaatas nüüd ruumis ringi. Nurgas lebas tiibklaver, keset toa põrandat lebas kildudeks kukkunud kroonlühter. Ruumis polnud leida ühtegi tervet asja. Isegi aknad olid välja pekstud. Tüdruk imestas, et naabrid polnud mürglit kuulnud ja kohale jooksnud.
Justkui väikese märguandena kuulis tüdruk väljast kostvat sireeni. Elyon heitis veel ühe pilgu õele, valmis lahkuma, kuid tema pilk peatus tüdruku vasakul rusikal, mis midagi väga tugevasti pihku surus. Ta kahtles hetke, kuid haaras õe pihku pigistatud paberilehe.
„Ma armastan sind,” pomises Elyon püsti tõustes ning üle pika aja oma vasaku käe valu tundes. Tüdruk vaatas veel viimast korda oma õde ning pöördus. Ta sõrkis mornilt akna juurde ning piilus välja. Politsei on teisel pool maja. Tore. Elyon ronis aknast välja ning vaatas kahtlevalt alla. Ta oli liigi kümne meetri kõrgusel ning siit alla hüpates riskiks ta liiga paljuga. Kuskil kuuldus tuhme jooksusamme...
Elyon vaatas huult närides meeleheitlikult ringi ning otsustas parema puudumisel ja aja pealesurumisel end rippu lasta ning kukkuda. Ta surus paberi endale sügavale püksitaskusse, hingas sügavalt sisse ning lasi end rippu just sel hetkel, kui kuulis inimesi tuppa jõudvat. Keegi kiljatas ning mitmed hääled hakkasid erutatult pomisema, kuid tüdrukul polnud selleks aega. Ta lasi aknalaua külge haakuvad sõrmed ükshaaval lahti ning tundis maandudes, kuidas jalad alt kaovad. Tüdruk prantsatas raskelt maha ning üritas end püsti ajades ning maja najale püsti ajades mitte oksendada. Seda kõike oli... tema õde... need poltergeistid... ülessanne... vanaema...
Elyon lubas endale veel ühe hingetõmbe hetke ning vaatas kella – 06.43. Arvatavasti ei lähe neil surnu väljaselgitamiseks eriti palju aega, siis helistatakse vanematele...
Tüdruk hingas sisse, vaatas veel korra ettevaatlikult ringi ning pani pisaraid tagasi hoides kodu poole ajama.