Post by Nasicc on May 26, 2007 17:39:25 GMT 3
Panen siis kogu täiega ülese ;D.
Tehtud: Aprill-Mai 2007 vms.
Mõttetud ülesvõtted.
Järjekordne välklambisähvatus. Vaatasin ennast naeratama sundides rahvahulka. Pöörlesin. Mu juuksed lehvisid. Tol hetkel teadsin, et kõik jumaldavad mind. Kuid miks on mu südames siis niivõrd suur, haigutav tühjus, mis mind murda tahaks? Nagu tühipaljast krõpsu, mis hamba all puruneb.
Vaatasin ikka veel omas mullis olles all olevate, kriiskavate inimeste poole. Mis neil viga. Rikkurite lapsed, nagu minagi. Neil veab, et nad pole 1.75, sihvakad, pikkade pruunide juuste ja vapustavate näojoontega inimesed. Nendel on kõik teisiti.
Pole auahneid vanemaid, kes kogu aeg avalikkuse tähelepanu alla suruvad, tõukavad. Neil pole sooja ega külma, mis mina asjast arvan.
Igal pool peab olema nende perfektne tütar. Busside plakatitel mõnda järjekordset rõivaeset reklaamimas, kaubamajade kosmeetkaosakondades paksu krohvikihiga seintelt vastu naeratamas, aktustel oma viite ja kiitustega hiilgamas, järjekordsel peol oma lauluhäälega uhkustamas... Pole kohta, kuhu nad mind ei suru.
Üritasin järjekordseid sõnu lauldes hoida oma näo särava, meeldiva, kuid miski nagu hoidis mind tagasi. Miks ma pean olema nende tuhvlialune? Miks ma ei tee kunagi stseeni? See on ju minu elu!
Tundsin, kuidas mu sees miski puperdama hakkas. Ma olin täis elevust, otsustavust, mässumeelsust...
Endale aru andmata võtsin mikrofoni kõvemini pihku, kuid selle asemel, et teisi oma häälega hullutama hakata, suunasin ma selle otsa kõlarite poole. Kostus kõrvu lukustav vilin. Inimesed olid ehmunud ja hoidsid oma kõrvu kinni. Ma olen osav.
Muusika vaikis ning kõik vaatasid segaduses nägudega minu poole, kuid sel hetkel jooksis mul juhe kokku. Olin ju paari sekundi eest mõtteis mõelnud igasugu asju, mida öelda... Kujutanud ette reageeringuid. Võib-olla saigi viimane mulle saatuslikuks. Ma rikuksin oma maine, mis minust saaks? Varajased ülikooli vastuvõtud? Head tööotsad? See kõik oleks kadunud olnud. Surusin kõik enda sisse, nagu mul kombeks ning muutsin oma ehmunud näo säravaks naeratuseks.
„Teeks täna vaba mikrofoni õhtu?” küsisin juuste lehvides laval ringi kõndides julgelt. „On kellelgi soovi? Tule julgelt lavale!”
Nägin enda poole tulemas üht vanemat, paksu naist. Surusin talle naeratades mikrofoni pihku. Sisemuses tundsin end jooksmas. Ükskõik kuhu, kaugele...
Selle asemel suundusin väikese nurgalaua juurde. Nagu tellitud, oli minu juures üks kelner. Vaatasin meest hindavalt. Minust vaid paar aastat vanem, pikk, musklis... No kuulge! Ma olen ka ju inimene! Ühesõnaga, ta oli jumalik. Kahjuks paistis ta olevat töönarkomaan. Seda ma järeldasin tema tõsisest näost ning asjalikust häälest, kui ta küsis, et mida ma soovin.
Vastasin oma tüüpilise – fanta. Mees naeratas endamisi ning lahkus. Uskumatu, millest kõigest ma olen ilma jäänud... Ja kõike seda vaid vanemate pärast. Nende uhke, tark, vaimukas, perfektne tütar! Kah mul asi...
Kelner tuli tagasi ning ulatas mulle oma joogi. Naeratasin talle tänulikult ning tõstsin klaasi suu juurde, kuid millegi pärast ei suutnud ma tema nähes juua. Mu suu muutus kuivaks ja ma kahetsesin, et ma olin õhtusöögi söömata jätnud – mul läks süda pahaks. See oli imelik tunne... uus, huvitav....
Silmi tõstes märkasin, kuidas mees mu ees istet võttis.
2. Osa
Vaatasin ta suurtesse, pruunidesse silmadesse. Olin harjunud, et mulle otsa vaadates lüüakse silmad maha, aga ei, seekord oli teisiti. Mees vaatas mind oma suurte, soojade... silmadega.
Kallutasin armsalt,endameelest flirtivalt, pead ning küsin: „Ja teie?”
„Ja mina?” kostis mulle üks sügav hääl, mille peale ma nagu välgust rabatud tikksirgelt püsti tõusin. Mehe enne niigi mänglevad suunurgad kõverdusid laiaks naeratuseks. Kortsutasin kulmu ning jõllitasin teda. Olin harjunud, et minuga käitutakse nagu kellegi ülemaga. Nüüd sellele tagasi mõeldes... ega ma ka päris puhas polnud.
Otsustades oma väärikust säilitada, võtsin vägisi ühe lonksu fantat. Millal ma enne nii veidralt käitunud olin?
„Mina olen Kate,” laususin kätt ette sirutades. Ma ei tundnud ju neid alamklassi kutte, kui nunnud nad ka polnud. Äkki neil oli tavaks üksteisel kätt suruda?
Minu oodatud käepigistuse asemel mees lihtsalt vahtis mu viimase peal maniküüritud sõrmi ning lausus järsku külmalt:”Ma tean seda.”
Kortsutasin kulmu ning vaatasin tema poole. Mees ei tundunud enam üldse kena, pigem tavaline kelner, kes öösiti oma rooja sees upub. Mis tal hakkas? Alles oli ta mind hullutamas. Raputasin järsult pead ning pöördusin oma joogi poole. Kui kelner end ikka ei liigutanud, vaatasin vihaselt tema poole ja käratasin, mitte just kõige daamilikuma häälega:”Mida?”
„Meil siin makstakse ka oma jookide eest.”
Vaatasin, suu lahti kelnerit. Millise mulje ma endast jätta võisin? Pea oli kõiki neid jamasid täis... Kuidas ma koguaeg igal pool olema pean: esinema, laulma, tantsima, pidusid korraldama... Kuidas mul pole aega endale...
Hammustasin keelde ning üritasin naeratada. See ei tulnud just kõige paremini välja. Idioodi, otsustasin sealsamas. Hakkasin oma taskutes sobrama. Raha mul on, isegi palju, aga seda ei anta eriti minu valdustesse. Tüdrukud raiskavad kõik oma raha mõttetutele asjadele,kuulsin mõtteis isa karmi häält. Ohkasin, mõeldes, kui tobu mulje ma praegu jätan. Oleks siin mingid paparazzod... Kissitasin paljalt selle mõtte peale silmi. Lõpuks ometi! Oleksin tahtnud õnnest kisada. Tõin oma taskust lagedale ühe krimpsus kahese.Kuskil peab veel olema... mõtlesin meeleheitlikult oma taskuid läbi sobrades.
Viimaks, kui mul enam midagi muud üle ei jäänud, võtsin ette tasku, mida ma sellise kelneri nähes tühjendada ei tahtnud.
Mõne hetke pärast sadas mu ette lauale 10- ja 20 penniste sadu. Tundsin, kuidas mu nägu kõigist pingutustest hoolimata lõõmama hakkas.
Küsisin raha lugedes, kui palju see jook maksma läheb – sain teada, et 5 (misneedinglismaarahatähedon?(A)) . Minu nii mõningaseks õnneks, kui alanduseks oli kelneri hääles lõbustatust.
Oodaku aga! Tavaliselt on see tema, kes nii raha loeb! Oodaku aga... mõtlesin vihast vahutades.
Lõpuks sain mehe ette lauale laotatud 4 ja 25 penni. Jäin taskuid kobades talle abitult otsa vaatama. See oli kahtlemata kõige alandavaim kogemus minu elus.
„Jason,” lausus kelner raha kätte võttes. „Ja ülejäänu pärast ära muretse. Teen välja.” Ja läinud ta oligi. Viimane, mis temast nägin, oli eemalduv selg ja väikene valge triip kuklal, muidu mustades juustes.
Tabasin end kahetsusväärselt mõttelt, et nüüd olin ma talle võlgu 75 penni + jootraha. Muigasin hetke rahulolevalt. Ega ta kõige hullem polnudki. Nüüd oli ju põhjus teda näha...
Ohkasin ja loksutasin igavlevalt oma jooki. Mis värk tal selle ´Jasoniga´ veel oli?
Alles öösel, magama jäädes, taipasin, et ta oli mulle avaldanud oma nime, Jason.
3. osa.
Ringutasin. Algamas oli järjekordne päev täis rutiini ja igavust.
Olen juba ammu saanud aru, et ema ei taha mind näha sassis juuste ja meigita, veel vähem siis öösärgis. „See ei ole neiudele kohane!” kumas mul peas tema kile hääl, kui ta mu viimati öösärgis vannituppa minemas avastas.
Ohkasin raskelt ning avasin oma riidekapi. Mulle vaatasid vastu erinevat sorti püksid, seelikud, topid, kleidid, sukkpüksid. Silmi allapoole libistades märkasin ka tohutuid kingakarpide virnu. Peo-, vaba aja-, trenni-, matka-, jooksujalatseid... Pole kahtlustki – mul on linna kõige vaheldusrikkam garderoob. Aga miks ma siis midagi selga leida ei suuda? Kusagil sisimas ma aga arvan, et tean sellele küsimusele vastust – sisimas olen ma lihtne 17-aastane türuk, neiu, daam... nagu ema mind kutsub. See kõik hakkab vaikselt üle viskama.
Vaikselt ümisedes hakkasin riietes sobrama. Riided lendasid kõrvale pea kohe, kui neid nägin. Vaatasin hajameelselt nii üht, kui teist pluusi. Mu mõtted olid hajevil... justkui mind ei olekski siin vaid hoopis pilvedes... Ma ei saanud mõtteist suuri, pruune silmi. Hetkeks olin segaduses, sest ei suutnud nende omanikku meenutada, kuid järgmisel hetkel mu põsed löömasid ja ma kiljatasin. Haarasin käes oleva topi kindlamini pihku ning hakksin toas kiljudes üles-alla hüppama. Olin ma eile alles tobu... Mis mulje ma jätsin? See tuleb parandada!
Endale aru andmata valisin ma kapist kõige mugavamad riided, mis mul olemas.
Oma musti teksaseid jalga tõmmates mõtlesin hajameelselt, kuidas ema küll sellisele riietusele reageerib. Tema glamuurne tütar...
Paari minuti pärast laskusin trepist alla, söögituppa. Nagu ma arvasin – ema vahtis mind pärani silamdega. Teadsin, et järgnemas on maailma kõige pikem ja igavam loeng teemal, mis hõlmab teemasid alustades sellest, et nii vähese meigiga ei minda isegi prefektse nahaga õue ja lõpetades sellega, et T-särki ja tagi, mida on eelnevalt avalikkuse ees kantud, ei panda enam õue minekuks selga.
Istusin mornilt ema vastu ning haarasin laualt röstsaia ja piima – rohkemat mu hommikueinesse ei kuulunud. „Paks gorilla tahad olla või?” kumises taas mu peas ema kamandav hääl.
Ootasin viisakalt, et ema lõpetaks, kuigi vahepeal olin lootust kaotamas. Lõpuks kandusid mu kõrvu hellemad sõnad:”...avalikkuses. Muuseas, tere hommikust!” Vidutasin mõtteis silmi ning tervitasin tedagi.
Mõtlesin omaette, kuidas mul õnnestuks välja saada ilma, et emal tuleks pähe mind kuhugi esinema toppida või, jumal hoidku – shoppama vedada. Ja mis tähtsaim – mul oleks vaja ka natukene raha... Teadsin, et mu soovid olid juba ette hukule määratud.
Panin röstsaia lauale ning naeratasin emale oma perfektset naeratust.
„Emme, kas ma võin täna õue minna? Ja kas ma natukene... raha saaksin?” küsisin, üritades oma häält normaalseks sundida. Justkui oleks tegu igapäevase asjaga. Point oli aga selles, et see polnud igapäevane asi.
Ema vaatas mind, silmad suuremad kui praetaldrikud. „Kuidas, palun, noor daam? Arvad, et võid kuskil väljas jõlkuda jumal teab kellega selle asemel, et üleval oma häält lahti laulda?” Tundsin, kuidas mu silmadesse tõusid suured pisarad. Pilgutasin kiiresti, et nad kaoksid. „Ainult üks päev. Kasvõi paar tundigi!” anusin.
Ema külma pilku nähes taipasin, kui võimatu mul oleks kunagigi normaalset teismelise elu elada. Viskasin röstsaia, millest ma ainult ühe ampsu võtnud olin, taldrikule. Pole mul nende toitu vaja. Ja kui ma seda ise osta ei saa, nälgingi surnuks! Eks omad vitsad peksavad... mõtlesin mõrult.
Segaduses emale viimase pilgu heitnud, pöörasin ma ümber ning hakkasin nutma. Ta hõigetest välja tegematta jooksin oma tuppa ning virutasin ukse kinni. Mu uksel pole lukku, niisiis barrikeerisin selle oma voodiga.
Läksin akna juurde ning tõmbasin selle kinni – Marya oli arvatavasti tuulutamas käinud. Kardinad akende ette tõmmanud, panin ma pimeduses kobamisi muusika mängima.
Pooleldi oodates, et ema ukse taha prõmmima tuleks, viskusin voodisse ning tõmbasin teki peale. Siit ei tõuse ma nii pea, tõotasin endale.
4.osa
Öö. Istusin vaikselt mingit kummitavat viisijupikest ümisedes toa nurgas ning vaatasin tühja pilguga enda ette.
Kui ma õhtuks polnud oma toast välja tulnud, pääses põrgu valla. Kõik käisid ukse taga prõmmimas ja isa isegi ähvardas ukse maha murda. Nii kaugele see õnneks ei läinud. Kuid selle päeva jooksul... ma polnud iialgi nii vastandlikke tundeid tundnud... Ma sain sügaval sisimas aru, et ma siiski armastan oma vanemaid... Seda viisist, kuidas mul süda raskeks läks, kui ema nutuse häälega karjus, et ma ukse lahti teeksin. Kuid võib-olla oli see kõigest... kõigest kaastunne. Kui ma mõtlesin kõigele, mis ta mulle teinud on... See on talle ainult paras.
Öö edenedes tundsin, kuidas mul kõht aina tühjemaks ja tühjemaks läks... Olen harjunud ema rangete dieetidega – ma ei söö päevas rohkem, kui saaks McDonalds´i lasteeinest. Ma imestan, miks ma ei näe välja nagu tüüpiline buliimik või anorektik... Võin selle eest vist ainult geene tänada. Aga siiski – tühi kõht andis endast aina järjekindlamalt märku.
Endale aru andmata tõusin ma püsti ning avasin vaikselt riidekapi. Leidnud sealt ühe paksema pusa, millele oli allserva tikitud väikselt: ´Princess´, vahetasin ma T-särgi ja tagi selle vastu.
Olin juba peaaegu valmis aknast välja pugema, kui mulle tuli osa arust tagasi – mis ma teen väljas ilma rahata?
Läksin voodi juurde ning hakkasin seda toll-tolli haaval uksest eemale tirima. Mõne vaikse minuti pärast haarasingi ma oma ketsid ja last ning tegin ukse võimalikult käratult lahti. Ketsid käes mööda piinlikult puhast treppi alla minnes tundsin taas väikest süütorget. Võib-olla sellepärast haarasingi külmkapi pealt ploki ja pastaka ning panin pastaka kirjutusvalmilt paberile. Kuid hetke pärast ma avastasin, et mul polnud sugugi kerge sinna midagi kirjutada. Tahtsin kirjutada midagi lohutavat, nagu: „Minuga on kõik okei,” või et „Ärge muretsege. Armastan!” Kuid siis ma taipasin, kui vale see oli. Ma ju ei armasta neid... See tunne päeval oli kaastunne. Taas pinnale kerkinud vihahoos tahtsin kirjutada midagi sellises stiilis, nagu: „Ise te mind selleni tõukasite!” Olin kahevahel. Lõpuks otsustasin lihtsalt kirjutada: „Tühistage kõik minu lähima... nädala kohtumised! Evelyn.” Panin ploki vaikselt lauale ning kissitasin pimeduses silmi.
Nüüd oli jäänud veel üks probleem – raha. Vaatasin kulmu kortsutades ruumis ringi. Mul polnud õrna aimugi, kus vanemad raha hoiavad. Nohh, tegelikult oli ikka küll – pangad ja rahakotid. Aga selleks, et kummastki raha saada, on vaja rahakotti, kus oleks kas raha või pangakaart, mille koodi ma isegi ei tea. Teadsin, et isa rahakott on arvatavasti tema ja ema magamistoas, kuhu ma oma samme ei seaks.
Vaatasin ahastuses olles alla ning hõõrusin alateadlikult oma kätt, kus olid kõiksugu võimalikud vääriskividega sõrmused, käevõrud, kell... Kaelakeest rääkimata. Kortsutasin kulmu, kuid teadsin, et see oleks mu ainus võimalus. Kuskil sisimas ma adusin, et kaua mu lõbu ei kesta, kuid see oleks seda väärt.
Tippisin fuajeesse ning panin oma ketsid jalga. Heitsin hetkeks pilgu nagile ning nägin seal paari mütsi. Võtta või mitte võtta? Kumises mul peas. Mitte võtta! Otsustasin lõpuks. Ja õiueti tegin... sulgedega kübaraga inimene just rahvamassi ei sulandu, ega ju?
Pöördusin, et näha veel viimast korda kohta, millest ma lootsin tükk aega eemale hoida. Ohkasin sügavalt ning pöördusin kätt püksitaskusse toppides. Mõne hetke pärast keerasin ma juba ust lahti ning astusin öhe sõnaga:”Andestage!”
5. osa
Kahekümne minutiga olin üles leidnud lähima pandimaja, kuid leidke lolli, kes öösel kell 3 selle koha uksi avatud hoiab!
Ohkasin, vaadates nukralt uksele kinnitatud silti, mis teatas, et mul on mõtet tagasi tulla nelja tunni pärast. Toppisin kulme kergitades käed taskusse ning ning vaatasin inimtühjal tänaval edasi-tagasi. Kuskil oli kindlasti avatud mõni baar või pubi, mille ainsaks miinuseks oli see, et 17-aastast tüdrukut sellisel kellaajal sinna sisse ei lastaks. Hammustasin huulde ning hakkasin grimassi tehes mööda tänavat lonkima. Kahetsesin, et polnud MP3e kaasa võtnud. Sellest on alati palju seltsi. Kuid õige pea avastasin, et olin avastanud enda jaoks täiesti uue ja huvitava maailma. Ma polnud kunagi saanud niiviisi vabalt ringi liikuda ja lihtsalt olemisest mõnu tunda. Naeratasin omaette, kui kujutlesin, kuidas ma hommikul esimese asjana kuhugi kaltsukasse või turule lähen, et midagi soliidsemat selga saada. Mõne teise arust võisin ma küll hetkel olla Malibu Barbie, kuid olin sunnitud endale tunnistama, et olin harjunud natukene teistsuguse stiiliga.
Juba kolmandat korda ühest kiirtoidu kohast mööda jalutades avastasin, et see on avatud. Naeratasin rõõmsalt selle koha koristajale ning tema jahmunud nägu silme ees asusin mälu järgi pandimaja otsima. Avastades, et see pole sugugi kerge, pidasin kinni ühe vanamemme, kes mulle vene keeles midagi porises. Kui loobusin üritamast talle selgeks teha oma soovi, pöördusin ma ümber ning nägin ühte pandimaja. Vähemalt silt tolle aknal väitis seda. Maja oli suhteliselt uus, läikiv ja roosa. Kortsutasin kulmu mõeldes, kes küll oma maja roosaks värviks. Kuid rohkem aega raiskamata astusin ma sisse ning jäin ümbrust imetledes suu lahti seisma. Mind ümbritsesid kuldkellad, - ketid, - sõrmused. Näha oli kõikvõimalikes suuruses kelli ning hõbeesemeid. Ühes puuris oli isegi püstol.
Astusin laialt naeratades kassiiri poole, kelleks oli vana ja kortsus mees ning hakkasin oma käevõrusid, kaelakeesid ja sõrmuseid ära võtma. Need papi ette lauale laotanud imestasin, kuidas ma iga päev selliseid asju kaasas kannan. Kui mees mu asju uuris ja kaalus, tundsin väikest kahetsustorget nähes teda oma hinnatud musta pärliga keed ühte väiksesse pruuni kotikesse pannes.
Järgmisel hetkel tundsin, kuidas mind miski häiris. Mõne hetke pärast taipasin, mis – mu telefon helises. Võtsin selle oma maniküüritud kätte ning pidin ehmatusest pükstest välja kargama. Ekraanil seisis „ema”. Pidasin endaga maha pika lahingu enne, kui otsustasin telefoni välja lülitada ning sellega kõik ema võimalused mind kätte saada, nullida. Võtsin hinge kinni pidades oma SIM-kaardi telefonist välja ning ulatasin sellegi mehele. Närisin huult ning otsustasin esimesel võimalusel uue, kuid võimalikult lihtsa telefoni koos uue numbriga muretseda.
Enne, kui ma oma mõtisklustest välja suutsin tulla, ladus mees mu ette 4735.- Vaatasin seda jahmunult, suutmata uskuda oma õnne. Ütlesin raha krabades ning taskusse toppides papile rõõmsalt „Hüvasti!” ning läksin poest välja.
Trepi peal vaatasin ringi. Kuhu nüüd minna? Siis nägin ma üle tee üht putkat, kust nähtavasti sai hamburgereid osta. Tol hetkel korises mu kõht justnagu mõnes totakas komöödias. Kõndisin laia naeratuse saatel üle tee ning tellisin ühe hamburgeri ja fanta. Andsin naisele 25.- ning avastasin putka ette toolile istudes õudusega, et mul on kaheksa 500 kroonist ning kui kergelt võivad need suured rahatähed ära kaduda. Surusin raha käega sügavamale püksitaskusse ning vaatasin mõnuledes varajasi inimesi mööda tänavat tööle rühkimas.
Mõne hetke pärast tõusin, pühkisin käed paberisse puhtaks ning vaatasin mõtlikult ringi. Riidepoed veel nii vara lahti ei ole, kaubamajadest rääkimata, arvasin ning suundusin selle mõttega linnaplaani juurde, mis näitas, et kui ma läheksin umbes praegu bussi nr 8 peale, saaksin Keskturule, mis oli siit vaid peatuse kaugusel. Vaatasin ahastuses olles ringi. Ma olin linna peal olnud vaid autoga sõites. Ja nüüd tahetakse, et ma teaksin, kus bussipeatus on! Hakkasin tõsiselt närvi minema ning isegi nutt tõusis kurku. Küsida ma kelleltki ei tahtnud, niisiis otsisin ülesse punase täpi, mis tähistas minu asukohta. Leides, et pean vaid selle pika tänava otsa kõndima, muutusin sutsu rõõmsamaks ning asusin teele.
Vaikselt Dare You To Move´i lauldes nägin eemal bussi juba minema sõitmas, kuid ei teinud sellest väljagi. Vaatasin vaid lusti täis silmadega enda ette ning nautisin vabadust. Vabadust, mida kavatsesin veel kaua nautida.
Niimoodi kekslevalt mööda suurt teed jalutades märkasin eemal suuri väravaid, millele oli kaardus kirjaga kirjutatud: „KESKTURG”. Olin võimeline õnnest õhku hüppama, salto tegema, emale keelt näitama ning karjuma. Polnud see tavalise inimese elu keeruline midagi, nagu mulle pidevalt sisendatud oli.
Väravatest sisse minnes vaatasin rõõmsalt paremale ja vasakule, kuni leidsin ühe telgi, kus paistis olevat kõiksugu sellikuid. Alustades minidest ja lõpetades rohkemgi, kui maani seelikutega. Astusin rõõmsalt telki ning kuhjasin käele mitut erinevat sorti seelikuid. Vanemat sorti naisterahvas juhatas mu rõõmsalt telgi tagaotsa seatud kabiini, kus oli suur peegel ja taburet. Võtsin püksid jalast ning asendasin need ühe pika teksaseelikuga, mis ümber mu jalgade liibus. Pole paha, mõtlesin. Suhteliselt raske oli leida riideid, mis mulle ei sobinud. Teine seelik oli hästi kirju ja selle allserva oli tikitud:”4ever yours”. Sellise libeda kirja avastanud, tõmbasin seeliku rutakalt jalast ära ning vaatasin enne järgmise, laimirohelise seeliku selga panemist selle korralikult üle. Kuid kohe, kui see seljas oli, mõistsin, milline seelik on võitja. Kuigi laimroheline mu lemmikvärvide hulka ei kuulunud, oli vabalt langev õhuke riie sellise kuuma suvepäeva jaoks, nagu täna tulemas oli, justkui valatud. Jätsin seeliku selga ning kuhjasin püksitaskust raha välja võttes ja üle lugedes oma ülejäänud asjad käele.
„Kas sobis, preili?” tervitasid mind kabiinist välja astudes naise soojad sõnad.
„Jahh, tänan, väga hästi! Ma sooviksin selle praegu selga jätta ja need – „ ulatasin naisele ülejäänud seelikud,” jätan seekord ostmata,” laususin kergelt naeratades. Naisele küsitud 375.- ulatades küsisin pükste jaoks juurde ka kilekotti ning mõne hetke pärast jalutasin juba mööda kitsast teed järgmiste putkadeni. Peatusin ühe viisaka välimusega putka ees, mille müüja oli vist vaid minu vanune. Tüdruk tegi suured silmad ning hakkas pärima: „Kas sa oled Evelyn? Evelyn Marchetta?” Kui ma ettevaatlikult noogutasin, hakkas ta kiljuma ning lehvitas endale käega tuult.
„Ma olen su suurim fänn! Mu nimi on Kayleen! Kas ma autogrammi saaksin? Kas sa mulle oma nippe jagaksid? Kas sa siit midagi tasuta sooviksid?” Vaatasin jahmunud heameelega enda ees säravat blondi, natukene tumedapoolsemat tüdrukut. Naeratasin talle soojalt ning laususin: „Tere, Kayleen. Kõigepealt sooviksin ma lihtsalt selle pusa uue vastu vahetada ja-” panin koti maha ning astusin pluuside juurde. „-ma maksan nende eest,” lõpetasin oma lause, olles välja valinud ühe kollase topi. „Kus ma proovida saaksin?” küsisin taas tüdruku poole pöördudes, kes seepeale näitas hingetult näpuga ühe eemalasuva kaubiku poole. Palusin tal hetke oma asju hoida ning astusin reipalt kaubiku poole. Auto sisu polnud midagi erilist. Mõned suured kastivirnad ning suur peegel. Tõmbasin pusa pealt ning tõmbasin topi selga. Heitsin pilgu hindavalt peeglisse ning üldmuljet rikkus ainult tõsiasi, et mu juuksed olidpooleldi patsist väljas. Avastasin naerusui, et selline tuulepea imidz sobis mulle. Haarasin reipalt oma pusa ning astusin kaubikust välja. Ukse enda tagant kinni libistanud, nägin ees mingit kummalist ilmutust. Pilgutasin ägedalt silmi, et kindlaks teha, ega mu silmad mind peta. Mu kõhust käis läbi jõnksatus.
Eemal, putka juures koos Kayleeniga seisis Jason.
Tehtud: Aprill-Mai 2007 vms.
Mõttetud ülesvõtted.
Järjekordne välklambisähvatus. Vaatasin ennast naeratama sundides rahvahulka. Pöörlesin. Mu juuksed lehvisid. Tol hetkel teadsin, et kõik jumaldavad mind. Kuid miks on mu südames siis niivõrd suur, haigutav tühjus, mis mind murda tahaks? Nagu tühipaljast krõpsu, mis hamba all puruneb.
Vaatasin ikka veel omas mullis olles all olevate, kriiskavate inimeste poole. Mis neil viga. Rikkurite lapsed, nagu minagi. Neil veab, et nad pole 1.75, sihvakad, pikkade pruunide juuste ja vapustavate näojoontega inimesed. Nendel on kõik teisiti.
Pole auahneid vanemaid, kes kogu aeg avalikkuse tähelepanu alla suruvad, tõukavad. Neil pole sooja ega külma, mis mina asjast arvan.
Igal pool peab olema nende perfektne tütar. Busside plakatitel mõnda järjekordset rõivaeset reklaamimas, kaubamajade kosmeetkaosakondades paksu krohvikihiga seintelt vastu naeratamas, aktustel oma viite ja kiitustega hiilgamas, järjekordsel peol oma lauluhäälega uhkustamas... Pole kohta, kuhu nad mind ei suru.
Üritasin järjekordseid sõnu lauldes hoida oma näo särava, meeldiva, kuid miski nagu hoidis mind tagasi. Miks ma pean olema nende tuhvlialune? Miks ma ei tee kunagi stseeni? See on ju minu elu!
Tundsin, kuidas mu sees miski puperdama hakkas. Ma olin täis elevust, otsustavust, mässumeelsust...
Endale aru andmata võtsin mikrofoni kõvemini pihku, kuid selle asemel, et teisi oma häälega hullutama hakata, suunasin ma selle otsa kõlarite poole. Kostus kõrvu lukustav vilin. Inimesed olid ehmunud ja hoidsid oma kõrvu kinni. Ma olen osav.
Muusika vaikis ning kõik vaatasid segaduses nägudega minu poole, kuid sel hetkel jooksis mul juhe kokku. Olin ju paari sekundi eest mõtteis mõelnud igasugu asju, mida öelda... Kujutanud ette reageeringuid. Võib-olla saigi viimane mulle saatuslikuks. Ma rikuksin oma maine, mis minust saaks? Varajased ülikooli vastuvõtud? Head tööotsad? See kõik oleks kadunud olnud. Surusin kõik enda sisse, nagu mul kombeks ning muutsin oma ehmunud näo säravaks naeratuseks.
„Teeks täna vaba mikrofoni õhtu?” küsisin juuste lehvides laval ringi kõndides julgelt. „On kellelgi soovi? Tule julgelt lavale!”
Nägin enda poole tulemas üht vanemat, paksu naist. Surusin talle naeratades mikrofoni pihku. Sisemuses tundsin end jooksmas. Ükskõik kuhu, kaugele...
Selle asemel suundusin väikese nurgalaua juurde. Nagu tellitud, oli minu juures üks kelner. Vaatasin meest hindavalt. Minust vaid paar aastat vanem, pikk, musklis... No kuulge! Ma olen ka ju inimene! Ühesõnaga, ta oli jumalik. Kahjuks paistis ta olevat töönarkomaan. Seda ma järeldasin tema tõsisest näost ning asjalikust häälest, kui ta küsis, et mida ma soovin.
Vastasin oma tüüpilise – fanta. Mees naeratas endamisi ning lahkus. Uskumatu, millest kõigest ma olen ilma jäänud... Ja kõike seda vaid vanemate pärast. Nende uhke, tark, vaimukas, perfektne tütar! Kah mul asi...
Kelner tuli tagasi ning ulatas mulle oma joogi. Naeratasin talle tänulikult ning tõstsin klaasi suu juurde, kuid millegi pärast ei suutnud ma tema nähes juua. Mu suu muutus kuivaks ja ma kahetsesin, et ma olin õhtusöögi söömata jätnud – mul läks süda pahaks. See oli imelik tunne... uus, huvitav....
Silmi tõstes märkasin, kuidas mees mu ees istet võttis.
2. Osa
Vaatasin ta suurtesse, pruunidesse silmadesse. Olin harjunud, et mulle otsa vaadates lüüakse silmad maha, aga ei, seekord oli teisiti. Mees vaatas mind oma suurte, soojade... silmadega.
Kallutasin armsalt,endameelest flirtivalt, pead ning küsin: „Ja teie?”
„Ja mina?” kostis mulle üks sügav hääl, mille peale ma nagu välgust rabatud tikksirgelt püsti tõusin. Mehe enne niigi mänglevad suunurgad kõverdusid laiaks naeratuseks. Kortsutasin kulmu ning jõllitasin teda. Olin harjunud, et minuga käitutakse nagu kellegi ülemaga. Nüüd sellele tagasi mõeldes... ega ma ka päris puhas polnud.
Otsustades oma väärikust säilitada, võtsin vägisi ühe lonksu fantat. Millal ma enne nii veidralt käitunud olin?
„Mina olen Kate,” laususin kätt ette sirutades. Ma ei tundnud ju neid alamklassi kutte, kui nunnud nad ka polnud. Äkki neil oli tavaks üksteisel kätt suruda?
Minu oodatud käepigistuse asemel mees lihtsalt vahtis mu viimase peal maniküüritud sõrmi ning lausus järsku külmalt:”Ma tean seda.”
Kortsutasin kulmu ning vaatasin tema poole. Mees ei tundunud enam üldse kena, pigem tavaline kelner, kes öösiti oma rooja sees upub. Mis tal hakkas? Alles oli ta mind hullutamas. Raputasin järsult pead ning pöördusin oma joogi poole. Kui kelner end ikka ei liigutanud, vaatasin vihaselt tema poole ja käratasin, mitte just kõige daamilikuma häälega:”Mida?”
„Meil siin makstakse ka oma jookide eest.”
Vaatasin, suu lahti kelnerit. Millise mulje ma endast jätta võisin? Pea oli kõiki neid jamasid täis... Kuidas ma koguaeg igal pool olema pean: esinema, laulma, tantsima, pidusid korraldama... Kuidas mul pole aega endale...
Hammustasin keelde ning üritasin naeratada. See ei tulnud just kõige paremini välja. Idioodi, otsustasin sealsamas. Hakkasin oma taskutes sobrama. Raha mul on, isegi palju, aga seda ei anta eriti minu valdustesse. Tüdrukud raiskavad kõik oma raha mõttetutele asjadele,kuulsin mõtteis isa karmi häält. Ohkasin, mõeldes, kui tobu mulje ma praegu jätan. Oleks siin mingid paparazzod... Kissitasin paljalt selle mõtte peale silmi. Lõpuks ometi! Oleksin tahtnud õnnest kisada. Tõin oma taskust lagedale ühe krimpsus kahese.Kuskil peab veel olema... mõtlesin meeleheitlikult oma taskuid läbi sobrades.
Viimaks, kui mul enam midagi muud üle ei jäänud, võtsin ette tasku, mida ma sellise kelneri nähes tühjendada ei tahtnud.
Mõne hetke pärast sadas mu ette lauale 10- ja 20 penniste sadu. Tundsin, kuidas mu nägu kõigist pingutustest hoolimata lõõmama hakkas.
Küsisin raha lugedes, kui palju see jook maksma läheb – sain teada, et 5 (misneedinglismaarahatähedon?(A)) . Minu nii mõningaseks õnneks, kui alanduseks oli kelneri hääles lõbustatust.
Oodaku aga! Tavaliselt on see tema, kes nii raha loeb! Oodaku aga... mõtlesin vihast vahutades.
Lõpuks sain mehe ette lauale laotatud 4 ja 25 penni. Jäin taskuid kobades talle abitult otsa vaatama. See oli kahtlemata kõige alandavaim kogemus minu elus.
„Jason,” lausus kelner raha kätte võttes. „Ja ülejäänu pärast ära muretse. Teen välja.” Ja läinud ta oligi. Viimane, mis temast nägin, oli eemalduv selg ja väikene valge triip kuklal, muidu mustades juustes.
Tabasin end kahetsusväärselt mõttelt, et nüüd olin ma talle võlgu 75 penni + jootraha. Muigasin hetke rahulolevalt. Ega ta kõige hullem polnudki. Nüüd oli ju põhjus teda näha...
Ohkasin ja loksutasin igavlevalt oma jooki. Mis värk tal selle ´Jasoniga´ veel oli?
Alles öösel, magama jäädes, taipasin, et ta oli mulle avaldanud oma nime, Jason.
3. osa.
Ringutasin. Algamas oli järjekordne päev täis rutiini ja igavust.
Olen juba ammu saanud aru, et ema ei taha mind näha sassis juuste ja meigita, veel vähem siis öösärgis. „See ei ole neiudele kohane!” kumas mul peas tema kile hääl, kui ta mu viimati öösärgis vannituppa minemas avastas.
Ohkasin raskelt ning avasin oma riidekapi. Mulle vaatasid vastu erinevat sorti püksid, seelikud, topid, kleidid, sukkpüksid. Silmi allapoole libistades märkasin ka tohutuid kingakarpide virnu. Peo-, vaba aja-, trenni-, matka-, jooksujalatseid... Pole kahtlustki – mul on linna kõige vaheldusrikkam garderoob. Aga miks ma siis midagi selga leida ei suuda? Kusagil sisimas ma aga arvan, et tean sellele küsimusele vastust – sisimas olen ma lihtne 17-aastane türuk, neiu, daam... nagu ema mind kutsub. See kõik hakkab vaikselt üle viskama.
Vaikselt ümisedes hakkasin riietes sobrama. Riided lendasid kõrvale pea kohe, kui neid nägin. Vaatasin hajameelselt nii üht, kui teist pluusi. Mu mõtted olid hajevil... justkui mind ei olekski siin vaid hoopis pilvedes... Ma ei saanud mõtteist suuri, pruune silmi. Hetkeks olin segaduses, sest ei suutnud nende omanikku meenutada, kuid järgmisel hetkel mu põsed löömasid ja ma kiljatasin. Haarasin käes oleva topi kindlamini pihku ning hakksin toas kiljudes üles-alla hüppama. Olin ma eile alles tobu... Mis mulje ma jätsin? See tuleb parandada!
Endale aru andmata valisin ma kapist kõige mugavamad riided, mis mul olemas.
Oma musti teksaseid jalga tõmmates mõtlesin hajameelselt, kuidas ema küll sellisele riietusele reageerib. Tema glamuurne tütar...
Paari minuti pärast laskusin trepist alla, söögituppa. Nagu ma arvasin – ema vahtis mind pärani silamdega. Teadsin, et järgnemas on maailma kõige pikem ja igavam loeng teemal, mis hõlmab teemasid alustades sellest, et nii vähese meigiga ei minda isegi prefektse nahaga õue ja lõpetades sellega, et T-särki ja tagi, mida on eelnevalt avalikkuse ees kantud, ei panda enam õue minekuks selga.
Istusin mornilt ema vastu ning haarasin laualt röstsaia ja piima – rohkemat mu hommikueinesse ei kuulunud. „Paks gorilla tahad olla või?” kumises taas mu peas ema kamandav hääl.
Ootasin viisakalt, et ema lõpetaks, kuigi vahepeal olin lootust kaotamas. Lõpuks kandusid mu kõrvu hellemad sõnad:”...avalikkuses. Muuseas, tere hommikust!” Vidutasin mõtteis silmi ning tervitasin tedagi.
Mõtlesin omaette, kuidas mul õnnestuks välja saada ilma, et emal tuleks pähe mind kuhugi esinema toppida või, jumal hoidku – shoppama vedada. Ja mis tähtsaim – mul oleks vaja ka natukene raha... Teadsin, et mu soovid olid juba ette hukule määratud.
Panin röstsaia lauale ning naeratasin emale oma perfektset naeratust.
„Emme, kas ma võin täna õue minna? Ja kas ma natukene... raha saaksin?” küsisin, üritades oma häält normaalseks sundida. Justkui oleks tegu igapäevase asjaga. Point oli aga selles, et see polnud igapäevane asi.
Ema vaatas mind, silmad suuremad kui praetaldrikud. „Kuidas, palun, noor daam? Arvad, et võid kuskil väljas jõlkuda jumal teab kellega selle asemel, et üleval oma häält lahti laulda?” Tundsin, kuidas mu silmadesse tõusid suured pisarad. Pilgutasin kiiresti, et nad kaoksid. „Ainult üks päev. Kasvõi paar tundigi!” anusin.
Ema külma pilku nähes taipasin, kui võimatu mul oleks kunagigi normaalset teismelise elu elada. Viskasin röstsaia, millest ma ainult ühe ampsu võtnud olin, taldrikule. Pole mul nende toitu vaja. Ja kui ma seda ise osta ei saa, nälgingi surnuks! Eks omad vitsad peksavad... mõtlesin mõrult.
Segaduses emale viimase pilgu heitnud, pöörasin ma ümber ning hakkasin nutma. Ta hõigetest välja tegematta jooksin oma tuppa ning virutasin ukse kinni. Mu uksel pole lukku, niisiis barrikeerisin selle oma voodiga.
Läksin akna juurde ning tõmbasin selle kinni – Marya oli arvatavasti tuulutamas käinud. Kardinad akende ette tõmmanud, panin ma pimeduses kobamisi muusika mängima.
Pooleldi oodates, et ema ukse taha prõmmima tuleks, viskusin voodisse ning tõmbasin teki peale. Siit ei tõuse ma nii pea, tõotasin endale.
4.osa
Öö. Istusin vaikselt mingit kummitavat viisijupikest ümisedes toa nurgas ning vaatasin tühja pilguga enda ette.
Kui ma õhtuks polnud oma toast välja tulnud, pääses põrgu valla. Kõik käisid ukse taga prõmmimas ja isa isegi ähvardas ukse maha murda. Nii kaugele see õnneks ei läinud. Kuid selle päeva jooksul... ma polnud iialgi nii vastandlikke tundeid tundnud... Ma sain sügaval sisimas aru, et ma siiski armastan oma vanemaid... Seda viisist, kuidas mul süda raskeks läks, kui ema nutuse häälega karjus, et ma ukse lahti teeksin. Kuid võib-olla oli see kõigest... kõigest kaastunne. Kui ma mõtlesin kõigele, mis ta mulle teinud on... See on talle ainult paras.
Öö edenedes tundsin, kuidas mul kõht aina tühjemaks ja tühjemaks läks... Olen harjunud ema rangete dieetidega – ma ei söö päevas rohkem, kui saaks McDonalds´i lasteeinest. Ma imestan, miks ma ei näe välja nagu tüüpiline buliimik või anorektik... Võin selle eest vist ainult geene tänada. Aga siiski – tühi kõht andis endast aina järjekindlamalt märku.
Endale aru andmata tõusin ma püsti ning avasin vaikselt riidekapi. Leidnud sealt ühe paksema pusa, millele oli allserva tikitud väikselt: ´Princess´, vahetasin ma T-särgi ja tagi selle vastu.
Olin juba peaaegu valmis aknast välja pugema, kui mulle tuli osa arust tagasi – mis ma teen väljas ilma rahata?
Läksin voodi juurde ning hakkasin seda toll-tolli haaval uksest eemale tirima. Mõne vaikse minuti pärast haarasingi ma oma ketsid ja last ning tegin ukse võimalikult käratult lahti. Ketsid käes mööda piinlikult puhast treppi alla minnes tundsin taas väikest süütorget. Võib-olla sellepärast haarasingi külmkapi pealt ploki ja pastaka ning panin pastaka kirjutusvalmilt paberile. Kuid hetke pärast ma avastasin, et mul polnud sugugi kerge sinna midagi kirjutada. Tahtsin kirjutada midagi lohutavat, nagu: „Minuga on kõik okei,” või et „Ärge muretsege. Armastan!” Kuid siis ma taipasin, kui vale see oli. Ma ju ei armasta neid... See tunne päeval oli kaastunne. Taas pinnale kerkinud vihahoos tahtsin kirjutada midagi sellises stiilis, nagu: „Ise te mind selleni tõukasite!” Olin kahevahel. Lõpuks otsustasin lihtsalt kirjutada: „Tühistage kõik minu lähima... nädala kohtumised! Evelyn.” Panin ploki vaikselt lauale ning kissitasin pimeduses silmi.
Nüüd oli jäänud veel üks probleem – raha. Vaatasin kulmu kortsutades ruumis ringi. Mul polnud õrna aimugi, kus vanemad raha hoiavad. Nohh, tegelikult oli ikka küll – pangad ja rahakotid. Aga selleks, et kummastki raha saada, on vaja rahakotti, kus oleks kas raha või pangakaart, mille koodi ma isegi ei tea. Teadsin, et isa rahakott on arvatavasti tema ja ema magamistoas, kuhu ma oma samme ei seaks.
Vaatasin ahastuses olles alla ning hõõrusin alateadlikult oma kätt, kus olid kõiksugu võimalikud vääriskividega sõrmused, käevõrud, kell... Kaelakeest rääkimata. Kortsutasin kulmu, kuid teadsin, et see oleks mu ainus võimalus. Kuskil sisimas ma adusin, et kaua mu lõbu ei kesta, kuid see oleks seda väärt.
Tippisin fuajeesse ning panin oma ketsid jalga. Heitsin hetkeks pilgu nagile ning nägin seal paari mütsi. Võtta või mitte võtta? Kumises mul peas. Mitte võtta! Otsustasin lõpuks. Ja õiueti tegin... sulgedega kübaraga inimene just rahvamassi ei sulandu, ega ju?
Pöördusin, et näha veel viimast korda kohta, millest ma lootsin tükk aega eemale hoida. Ohkasin sügavalt ning pöördusin kätt püksitaskusse toppides. Mõne hetke pärast keerasin ma juba ust lahti ning astusin öhe sõnaga:”Andestage!”
5. osa
Kahekümne minutiga olin üles leidnud lähima pandimaja, kuid leidke lolli, kes öösel kell 3 selle koha uksi avatud hoiab!
Ohkasin, vaadates nukralt uksele kinnitatud silti, mis teatas, et mul on mõtet tagasi tulla nelja tunni pärast. Toppisin kulme kergitades käed taskusse ning ning vaatasin inimtühjal tänaval edasi-tagasi. Kuskil oli kindlasti avatud mõni baar või pubi, mille ainsaks miinuseks oli see, et 17-aastast tüdrukut sellisel kellaajal sinna sisse ei lastaks. Hammustasin huulde ning hakkasin grimassi tehes mööda tänavat lonkima. Kahetsesin, et polnud MP3e kaasa võtnud. Sellest on alati palju seltsi. Kuid õige pea avastasin, et olin avastanud enda jaoks täiesti uue ja huvitava maailma. Ma polnud kunagi saanud niiviisi vabalt ringi liikuda ja lihtsalt olemisest mõnu tunda. Naeratasin omaette, kui kujutlesin, kuidas ma hommikul esimese asjana kuhugi kaltsukasse või turule lähen, et midagi soliidsemat selga saada. Mõne teise arust võisin ma küll hetkel olla Malibu Barbie, kuid olin sunnitud endale tunnistama, et olin harjunud natukene teistsuguse stiiliga.
Juba kolmandat korda ühest kiirtoidu kohast mööda jalutades avastasin, et see on avatud. Naeratasin rõõmsalt selle koha koristajale ning tema jahmunud nägu silme ees asusin mälu järgi pandimaja otsima. Avastades, et see pole sugugi kerge, pidasin kinni ühe vanamemme, kes mulle vene keeles midagi porises. Kui loobusin üritamast talle selgeks teha oma soovi, pöördusin ma ümber ning nägin ühte pandimaja. Vähemalt silt tolle aknal väitis seda. Maja oli suhteliselt uus, läikiv ja roosa. Kortsutasin kulmu mõeldes, kes küll oma maja roosaks värviks. Kuid rohkem aega raiskamata astusin ma sisse ning jäin ümbrust imetledes suu lahti seisma. Mind ümbritsesid kuldkellad, - ketid, - sõrmused. Näha oli kõikvõimalikes suuruses kelli ning hõbeesemeid. Ühes puuris oli isegi püstol.
Astusin laialt naeratades kassiiri poole, kelleks oli vana ja kortsus mees ning hakkasin oma käevõrusid, kaelakeesid ja sõrmuseid ära võtma. Need papi ette lauale laotanud imestasin, kuidas ma iga päev selliseid asju kaasas kannan. Kui mees mu asju uuris ja kaalus, tundsin väikest kahetsustorget nähes teda oma hinnatud musta pärliga keed ühte väiksesse pruuni kotikesse pannes.
Järgmisel hetkel tundsin, kuidas mind miski häiris. Mõne hetke pärast taipasin, mis – mu telefon helises. Võtsin selle oma maniküüritud kätte ning pidin ehmatusest pükstest välja kargama. Ekraanil seisis „ema”. Pidasin endaga maha pika lahingu enne, kui otsustasin telefoni välja lülitada ning sellega kõik ema võimalused mind kätte saada, nullida. Võtsin hinge kinni pidades oma SIM-kaardi telefonist välja ning ulatasin sellegi mehele. Närisin huult ning otsustasin esimesel võimalusel uue, kuid võimalikult lihtsa telefoni koos uue numbriga muretseda.
Enne, kui ma oma mõtisklustest välja suutsin tulla, ladus mees mu ette 4735.- Vaatasin seda jahmunult, suutmata uskuda oma õnne. Ütlesin raha krabades ning taskusse toppides papile rõõmsalt „Hüvasti!” ning läksin poest välja.
Trepi peal vaatasin ringi. Kuhu nüüd minna? Siis nägin ma üle tee üht putkat, kust nähtavasti sai hamburgereid osta. Tol hetkel korises mu kõht justnagu mõnes totakas komöödias. Kõndisin laia naeratuse saatel üle tee ning tellisin ühe hamburgeri ja fanta. Andsin naisele 25.- ning avastasin putka ette toolile istudes õudusega, et mul on kaheksa 500 kroonist ning kui kergelt võivad need suured rahatähed ära kaduda. Surusin raha käega sügavamale püksitaskusse ning vaatasin mõnuledes varajasi inimesi mööda tänavat tööle rühkimas.
Mõne hetke pärast tõusin, pühkisin käed paberisse puhtaks ning vaatasin mõtlikult ringi. Riidepoed veel nii vara lahti ei ole, kaubamajadest rääkimata, arvasin ning suundusin selle mõttega linnaplaani juurde, mis näitas, et kui ma läheksin umbes praegu bussi nr 8 peale, saaksin Keskturule, mis oli siit vaid peatuse kaugusel. Vaatasin ahastuses olles ringi. Ma olin linna peal olnud vaid autoga sõites. Ja nüüd tahetakse, et ma teaksin, kus bussipeatus on! Hakkasin tõsiselt närvi minema ning isegi nutt tõusis kurku. Küsida ma kelleltki ei tahtnud, niisiis otsisin ülesse punase täpi, mis tähistas minu asukohta. Leides, et pean vaid selle pika tänava otsa kõndima, muutusin sutsu rõõmsamaks ning asusin teele.
Vaikselt Dare You To Move´i lauldes nägin eemal bussi juba minema sõitmas, kuid ei teinud sellest väljagi. Vaatasin vaid lusti täis silmadega enda ette ning nautisin vabadust. Vabadust, mida kavatsesin veel kaua nautida.
Niimoodi kekslevalt mööda suurt teed jalutades märkasin eemal suuri väravaid, millele oli kaardus kirjaga kirjutatud: „KESKTURG”. Olin võimeline õnnest õhku hüppama, salto tegema, emale keelt näitama ning karjuma. Polnud see tavalise inimese elu keeruline midagi, nagu mulle pidevalt sisendatud oli.
Väravatest sisse minnes vaatasin rõõmsalt paremale ja vasakule, kuni leidsin ühe telgi, kus paistis olevat kõiksugu sellikuid. Alustades minidest ja lõpetades rohkemgi, kui maani seelikutega. Astusin rõõmsalt telki ning kuhjasin käele mitut erinevat sorti seelikuid. Vanemat sorti naisterahvas juhatas mu rõõmsalt telgi tagaotsa seatud kabiini, kus oli suur peegel ja taburet. Võtsin püksid jalast ning asendasin need ühe pika teksaseelikuga, mis ümber mu jalgade liibus. Pole paha, mõtlesin. Suhteliselt raske oli leida riideid, mis mulle ei sobinud. Teine seelik oli hästi kirju ja selle allserva oli tikitud:”4ever yours”. Sellise libeda kirja avastanud, tõmbasin seeliku rutakalt jalast ära ning vaatasin enne järgmise, laimirohelise seeliku selga panemist selle korralikult üle. Kuid kohe, kui see seljas oli, mõistsin, milline seelik on võitja. Kuigi laimroheline mu lemmikvärvide hulka ei kuulunud, oli vabalt langev õhuke riie sellise kuuma suvepäeva jaoks, nagu täna tulemas oli, justkui valatud. Jätsin seeliku selga ning kuhjasin püksitaskust raha välja võttes ja üle lugedes oma ülejäänud asjad käele.
„Kas sobis, preili?” tervitasid mind kabiinist välja astudes naise soojad sõnad.
„Jahh, tänan, väga hästi! Ma sooviksin selle praegu selga jätta ja need – „ ulatasin naisele ülejäänud seelikud,” jätan seekord ostmata,” laususin kergelt naeratades. Naisele küsitud 375.- ulatades küsisin pükste jaoks juurde ka kilekotti ning mõne hetke pärast jalutasin juba mööda kitsast teed järgmiste putkadeni. Peatusin ühe viisaka välimusega putka ees, mille müüja oli vist vaid minu vanune. Tüdruk tegi suured silmad ning hakkas pärima: „Kas sa oled Evelyn? Evelyn Marchetta?” Kui ma ettevaatlikult noogutasin, hakkas ta kiljuma ning lehvitas endale käega tuult.
„Ma olen su suurim fänn! Mu nimi on Kayleen! Kas ma autogrammi saaksin? Kas sa mulle oma nippe jagaksid? Kas sa siit midagi tasuta sooviksid?” Vaatasin jahmunud heameelega enda ees säravat blondi, natukene tumedapoolsemat tüdrukut. Naeratasin talle soojalt ning laususin: „Tere, Kayleen. Kõigepealt sooviksin ma lihtsalt selle pusa uue vastu vahetada ja-” panin koti maha ning astusin pluuside juurde. „-ma maksan nende eest,” lõpetasin oma lause, olles välja valinud ühe kollase topi. „Kus ma proovida saaksin?” küsisin taas tüdruku poole pöördudes, kes seepeale näitas hingetult näpuga ühe eemalasuva kaubiku poole. Palusin tal hetke oma asju hoida ning astusin reipalt kaubiku poole. Auto sisu polnud midagi erilist. Mõned suured kastivirnad ning suur peegel. Tõmbasin pusa pealt ning tõmbasin topi selga. Heitsin pilgu hindavalt peeglisse ning üldmuljet rikkus ainult tõsiasi, et mu juuksed olidpooleldi patsist väljas. Avastasin naerusui, et selline tuulepea imidz sobis mulle. Haarasin reipalt oma pusa ning astusin kaubikust välja. Ukse enda tagant kinni libistanud, nägin ees mingit kummalist ilmutust. Pilgutasin ägedalt silmi, et kindlaks teha, ega mu silmad mind peta. Mu kõhust käis läbi jõnksatus.
Eemal, putka juures koos Kayleeniga seisis Jason.