Ma lollakas vist...
Aga lõpuni siis ;D.
***
Eric istus voodis, tihedalt Grace´i kõrvale litsustud ning vahtis kõige ükskõiksema näoga, mis tal eales olnud, filmi. Tatanic... mõtleme järgi, mis selles filmis huvitavat on? Ericut huvitas hetkel ainult see, kuidas laev ehitatud oli. Millised olid konstruktsioonid, kui palju metalli, kuidas ta tasakaalustatud oli, palju kulus sellele hobujõudu, kui vanasti sellistest asjadest teatigi.
Noormees arvas end teadvat vaid ühte põhjust, miks see film tüdrukutele peale läks – kena meespeaosatäitja, kes hetkel... õpetas Kate´i - nimelisele tüdrukule, kuidas üle parda sülitada. Täkk, no tõesti...
Mees muigas ning vaatas popkorni suhu toppides Grace´i poole. Ta oli tüdruku vapustava väljanägemise taastanud. Poleks arvanudki, et naised ilma meigita nii välja näevad... Heledad lokid langesid vabalt tema õlgadele ning raamisid tüdruku heledat nägu roosatavate põskedega. Nüüd vaatas Grace äärmiselt huvitunud ilmega ekraani ning ta näol oli totter naeratus. Küll need tüdrukud on keerulised...
Eric soovis kogu südamest, et tüdrukule oleks meeldinud mõni film, kus oli palju võitluskunste, actionit... Tegelikult, kui nii olekski olnud, poleks saanud väga imestada... oli ta, nagu ta oli. Narkarist gängi liige.
Enda suurimaks imestuseks oli aga noormees avastanud, et ta ei tunne enam Grace´i vastu mingit vastikust, vaid just vastupidi – poolehoidu. Kuidas too oli saanud lahti sellest pahest, häbenes seda ning tegi kõik, et see unustada, sellest üle saada...
Ning kahjuks polnud see veel kõik. Mehe poolehoid oli vahel isegi nii suur, et ta oleks hea meelega tüdrukut emmanud, hellitanud, talle mõne põsemusi teinud... Õnneks polnud ta veel nii oma enesevalitsust kaotanud. Aga kui see juhtuks... Eric polnud kindel, kas ta olekski kahetsenud. Olgugi, et kaalul oli tema amet või tüdruku heaolu.
See kõik oli veider.
Äkitselt tundis noormees tüdruku tõmblemist. Grace´i näol oli unustamatu ilme – midagi rõõmu, ängistuse ja uskumatuse vahepealset. Enda tegudele aru andmata asetas Eric oma käe rahustavalt Grace´i omale.
„Mulle meenus...” lausus tüdruk nõrgalt ja Eric tõusis, kuidas ta tuju tõuseb vaatamata sellele, et on kiilutud narkari kõrvale vaatama maailma kõige imalamat filmi. Ta oli hakkama saanud. Grace´ile oli midagi meenunud. Ta polnud lootusetu.
Eric üritas ennast rahulikuna hoida ning oodata, kuni Grace ise edasi räägib, kuid see osutus oodatust raskemaks. Filmi vaatamine oli ennast ära tasunud, kui uskumatuna see ka ei tundunud.
„Mulle meenus see, kuidas see kõik juhtus...” lausus tüdruk natukene mannetult. Eric üritas mõista, kuidas õnnetusel Titanicuga pistmist võis olla. Või oli talle meenunud mingi suvaline seik? Erakordne, huvitav...
„Mu parim sõber oli just ära kolinud, poiss maha jätnud ja kõik oli nii... mõttetu,” jätkas Grace ebamugavust tundes ja selle üle arutledes, kas ta ikka peaks mehele sellest kõigest rääkima. Miski tüdrukus ütles talle, et ta võib meest usaldada, kui vastandlikke tundeid see ka ei tähendaks.
Kuidas saaks keegi kedagi temasugust maha jätta, mõtles Eric eemalolevalt tüdrukut vaadates. Huvitav, kuidas ta huuled... Issand jumal, mees! Ta on sinu patsient!
„Ja siis ma sõbrunesin nendega... Maureeni ja teistega...” Midagi ei klapi siin, taipas Eric ning sättis ennast mugavamalt istuma. Millest ta ometigi räägib?
„Sellest kõik alguse saigi... Ostsin ükskord poest ära musta juuksevärvi ja lukustasin ennast vannituppa... Mulle meenub, kuidas ma seal õnnetult istusin, end peeglist vaatasin ja elu üle järele mõtlesin... Kuidas mul polnud sõpru, poissi, midagi. Ainus võimalus elu jätkamiseks tundusid olevat nemad, tõsi, ühiskonna alamkiht, kuid siiski inimesed, mu võimalikud tulevased sõbrad, minu päästjad. Nagu näha,” lausus Grace kõvera muigega,”osutusid nad hoopis mu ... ütleme et ... elu rikkujateks. Kuigi juuksed jäid värvimata ja mustadeks juusteks sai parukas... värvisin ja riietusin ja ka... käitusin vastavalt nendele. Nüüd ma mõistan, et oleksin pidanud pühenduma õppimisele ja millegile kasulikule. Minu ümber oli toetavaid inimesi, kes minust hoolisid ja mind armastasin. Ja mina ei pannud tähele,” lõpetas tüdruk juba vappudes. „Ja mina ei pannud tähele...”
Jason pani oma käe ümber tüdruku õlgade ning tõmbas ta kaitsvalt endale lähemale, ise sõnatu. Kõik need koolitused, tunnid, raamatud... ja kõik oli temast kadunud. Ta ei suutnud häältki teha. Ta tundis ennast inimesena, mehena, mitte arsti või võõrana. Grace oli talle tähtis, mees ei saanud seda eitada. Ja ta kahetses... tõesti kahetses.
„... ja kui paningi... siis ma... üritasin end tappa ning... mõnes mõttes see mul õnnestuski,” lausus ta õõnsalt Ericu poole vaadates.
Mees vaatas vastu ning tundis, nagu oleks nende vahel mingi nähtamatu, elastne, võib-olla nõrk, kuid siiski side, millest mõlemad teadlikud olid. Noored meeldisid üksteisele, väga, võib-olla nad isegi armastasid üksteist...
Kuid hetkel, kui nad vaatasid Titanicu lõppu, kus kõik olid vees, suremas, ahastuses... tundsid nemad mingit ebamaist rõõmu mõtlemata sellele, mis nende armumine võiks kaasa tuua.
***
Päevad möödusid ja Grace ning Eric kiindusid üksteisesse üha enam. Kuigi noormeest vaevasid vahel mõtted nende vanusevahest, surus ta need maha ning tundis Grace´i seltsis viibimisest rõõmu. Filmi vaatamine oli tüdruku mälule ainult väike turgutus olnud ning nüüd, poolteist nädalat hiljem oli tüdruk juba nii kosunud, et nad jalutasid aeglaselt, käest kinni hoides kevadises pargis, kust Eric mõni nädal tagasi tüdrukule lilled oli toonud.
Noormees imetles tüdruku elegantsi, kui ta kandis pikka vooklevat seelikut ning lühikeste käistega pluuset. Grace´i pikad juuksed olid patsis ning noormehe arust nägi ta parem välja, kui eal varem.
Niimoodi, võõrastele jalakäijatele nagu lihtsalt üks armunud paar näides, jalutasid nad piki roosialleed. Eric lasi hetkeks Grace´ist lahti ning murdis tüdrukule ühe veripunase roosi, mille tüdruk säravalt naeratades vastu võttis ning nii kõvasti, kui lille okkad lubasid, pihku surus.
Mõne hetke pärast istusid nad vaikides toolile ning kuulasid, Grace´i pea noormehe õlale toetumas linnulaulu ja tuule salapärast sahistamist põõsastes. Päike kuldas kogu ümbrust ning tüdrukul oli tõesti hea meel üle mitme nädala haigla rusuvate seinade vahelt välja saada.
Mõnda jalakäijat ehk huvitas, miks nad lihtsalt istusid, tutakas naeratus näol ega rääkinud, suudelnud ega teinud midagi, mida tavalised armunud paarid. Võib – olla ei mõistnud seda keegi peale nende, aga see polnudki tähtis. Armastus, mis nende vahel tekkinud oli, oli midagi muud, kui suudlemine ja... amelemine. See oli midagi puhtamat.
„Kaua ma veel haiglas pean olema?” küsis Grace lõpuks ühe natukene ebameeldiva küsimuse, kuid see mehele tüdruku juures meeldiski. Ta oli sundimatu ega vaevanud eriti pead teiste arvamustega. Kuigi seda võiks lugeda julgelt tüdruku miinuseks, oli noormees sellega leppinud. Kas õige armastus, mis pole see, millest räägivad pubekad, polegi mitte selline, kus andestatakse head ja vead, mitte ei nähta vaid head?
„Ma ei tea... mitte eriti kaua,” lausus Eric mõeldes, kas ta on selle üle õnnelik või mitte. Oli ju igati loogiline, et kui tüdruk oleks haiglas, saaksid nad rohkem aega koos veeta, kui aga kodus, jääksid neile vaid õhtud, aga ta oleks kodus... ja terve ning muu noormehele ei lugenudki. Tüdruku õnn paistis olevat kõik, mis tema pead täita suutis.
Grace vaid noogutas ning sulges kuulatades silmad. See kõik oli värskendav, lõbus, rõõmus, romantiline, aga tüdruk tundis, et oli väsinud. Lõppude lõpuks polnud ta just eriti kaua nii aktiivne olnud, olgugi, et ta oli ainult jalutanud. Tema viimased kolm nädalat olid möödunud voodis lamades, muusikat kuulates ja telekat vahtides.
Kui tüdruk oma silmad avas, avastas ta, et noormees vaatab teda. Naeruse häälega küsinud, mis Ericul on, mees vaid raputas naerdes pead ning liikus aeglaselt ning ebakindlalt tüdruku huulte poole.
Siit see tuleb, meie esimene suudlus, mõtles tüdruk väsinult. Grace tundis väsimust ning tugevat soovi tagasi voodis olla, kuid see, mis ees ootas, oli palju parem – noormehe huuled nüüd juba peaaegu tema omadel, noormehe käed tema piha ümber sulgumas, noormehe...
Grace tundis, kuidas ta ka kogu oma soovi ja jõuga ei suuda ära oodata arvatavasti kõige õnnelikumat asja tema elus. Selle asemel tundis ta jõuestust, soovi magada, lõtvust...
Järgmisel hetkel vajus ta noormehe lihastes, tugevatele ning kindlatele kätele ning kuulis ähmaselt, kuidas kellegi, meesoost isiku, paanikas, kuid samas nii hell hääl nõudvalt hüüdis:”Grace... Grace? GRACE!?!”
***
Grace ärkas ning tundis üht jõulist, kuid hella kätt enda oma pigistamas. Kui tüdruk õrnalt silmad avas, nägi ta oma voodi kõrval toolil, pea Grace´i voodile toetatud ning käsi tema oma pigistamas, istumas Ericut. Kuna noormees magas, otsustas tüdruk teda mitte äratada ning vaatas tühja näoga lakke ning mõtles sellele, mis oli juhtunud. Nad olid olnud pargis ja peaaegu suudelnud, kuid mis edasi sai? Selle koha pealt oli tüdrukul must auk. Oli ta suurest väsimusest magama jäänud? Või oli tal lihtsalt mälulünk? Äkki see on amneesia kõrvalnäht? Peaks Ericult küsima... aga oli juba öö ning noormees magas sügavalt, kuid Grace kahtlustas ka, et rahutult.
Tüdruk sulges väsinult silmad ning ta pea vajus küljele. Grace suikus sügavasse unne rahuloluga – tema kõrval oli Eric, mida veel tahta? Kuid oli palju asju veel tahta... liigagi palju.
***
„Hommikust, unimüts,” äratas Ericut mahe hääl ning üks käsi, mis ta pead silitas. Noormees ajas end tuikudes püsti ning vaatas hellalt alla, Grace´i poole.
„Hommikust,” lausus noormees ning manas näole õnnestunult värske ja reipa ja rõõmsa ilme. Noormees istus Grace´i voodiservale ning silmitses teda ebakindlusega. Otsustanud, et kõige parem oleks see lihtsalt südamelt saada, küsis raskelt: „Kas sa mäletad eilset?”
Grace, kes oli niigi eilset meenutanud, ei pannud tähele noormehe tooni ega nägu. „Ojaa,” lausus ta reipalt arvates, et noormehel on midagi romantilist plaanis. Näiteks teda suudelda? Või on tal lilled? „Me olime pargis ja jalutasime ja istusime ja siis sa... tead küll,” lausus ta punastades, „ning edasi ma ei mäleta...” lõpetas ta siiski kulmu kortsutades. Tüdruk vaatas ülese, Ericu poole ning märkas tolle muserdunud nägu, mis ei ennustanud midagi head.
„Noh... asi on selles... on vist tüsistusi... seoses sinu...jamhh,” lausus Eric mannetult. „Tänane päev möödub sul igasuguste proovide, analüüside ja torkimistega,” jätkas mees veelgi kurvema näo ja häälega.
Grace vaatas teda segaduses ilmel. „Mis sorti tüsistusi?” „Seda me teada tahamegi. Nüüd aga... ma pean su teiste arstide alla viima,” vastas Eric, võttis Grace´i ettevaatlikult sülle ning pani ta juba valmis seatud ratastooli, millega haigeid mööda haiglat ringi veeti.
Tüdruk vaatas noormeest etteheitvalt ning hirmunult. Palju ei puudnud, et too oleks nutma pursanud. Grace oli segaduses ja ta ei saanud aru, mida tehti. Mis oli juhtunud? Mida kahtlustati? Miks Eric talle midagi ei rääkinud? Miksid kajasid ta peas kogu tee ühe suure ukseni, sellest sisse, trobikonna rahva ette...
Ehmatusega märkas tüdruk, et noormees temast eraldub. Ei mingeid lohutavaid, selgitavaid ega tavalisi sõnu. Ainult vaikus, kuni...
„Tere! Sinu nimi on Grace, eksole? Mina olen Rachel Cook, sinu tänase läbivaatuse teostaja. Alustuseks sooviksin ma su vereanalüüse, sis kuulame südant, kraadime, teeme röntgenid, paneme kompuutri alla, viime su magnetisse... See pole midagi hullu,” lausus naine võltsilt naeratades.
Ei ole midagi hullu!?!
Grace oleks tahtnud röökida, karjuda, kiljuda, asju puruks peksta, kiskuda... MIKS?!?
Kuid kahjuks oli ta liiga jõuestu, et vastu hakata....
***
Eric istus murest murtuna oma kabinetis ning seedis viimastel tundidel juhtunut. Noormees kahetses, et polnud Grace´ile midagi lähemalt seletanud, teda lohutanud... Enne tundus see mõeldamatu, pealetükkiv, aga nüüd... järele mõeldes. Noormees üritas end panna tüdruku olukorda, nagu talle õpetatud on. Elu läbi peegli...
Noormees suutis vaid ohata ning kella vaadata. 14.00... 15.00... 15.13... 15.37... Kell venis ja venis, kuni... 17.00 koputati tema uksele.
Noormees tõusis utoopilises lootuses, et seal seisab terve Grace, kes viskub talle kaela, ütleb, et temaga on kõik korras, nad suudleksid ja elaksid õnnelikult oma elu lõpuni. Oleks see vaid nii...
Ukse avanud, sadasid Ericu kabinetti tema isa, kes oli kliinikus peaarst ja üks 30dates naine, kelle nimeks Eric teadis olevat Rachel Cook.
„Kas tulemused on teada?” küsis Eric õhinal, kuid heitnud pilgu sisenenutele, muutus mehe nägu surmtõsiseks ning murelikuks. „On temaga ikka... kõik korras?” nõudis noormees järsult.
„Eric, palun istu,” lausus noormehe isa teda istuma pannes. „Me teame, et sa oled tüdrukuga väga lähedaseks saanud... Kuidas te üksteisega aega veedate, kuidas üksteist vaatate, see on ilmselge... Ja sellepärast ongi meil raske sulle järgnevat öelda...” lausus ta nõrgalt.
Naine pani prillid ninale ning sukeldus oma märkmetesse. Mõne hetke pärast hakkas ta palavikulise kiirusega rääkima. Eric teritas kõrvu ning üritas üksteise otsa lükatud sõnu deðifreerida. „Tüdruk elas läbi raske autoõnnetuse, mille käigus sai ta löögi vastu pead. Esialgsete analüüside ja uuringute põhjal oli ainus tüsistus, mis me leidsime, amneesia. Kahjuks... see ei jäänud ainsaks.” Ericu süda muutus raskeks. Miks see naine nii mõttetult kaua venitama pidi? Ta oleks võinud kohe asjadega pihta hakata, ühele poole saada... Selle asemel ta venitas, millest sai järeldada vaid üht – tulemas polnud midagi head. Tavaliselt ütles naine kõik, mida mõtles, välja, ja otse.
„Tüdrukul on ajus tromb ning ka nädalaid kestnud väike verejooks. Ime, et ta veel üldse elab... mis on muidugi äärmiselt kahetsusväärne, sest me...”
Edasi Eric ei kuulnud. Tema mõtteid täitis vaid üks – Grace´il oli tromb, ajuverejooks... mis tähendas vaid üht. Eric tundis, kuidas tal kurgust pitsitama hakkas ning silmad vesiseks muutusid. Mees üritas oma nägu hoida tavalisena, nagu arstile kohane – esinduslik, nagu ikka, kuid ta ei suutnud seda. Noormehe nägu moondus, muutus tuhandeteks piina killukesteks ning üle ta põse hakkasid üksteise järel voolama kiiresti pisarad. Noormees suutis vaid pead raputada ning nutta. See polnud võimalik... tema, Grace...
„EI!” karjus Eric üle kogu kabineti ning tõusis püsti, et tüdruku juurde minna, ta kaissu võtta ning olla... ja mitte lasta tal minna, kuid kellegi vanad, kuid tugevad käed haarasid temast kinni.
„Ei, poiss,” lausus tema isa Ericut lohutavalt kallistades ning tugevalt kinni hoides. „Meil on vaja rääkida ta perekonnaga ja-„
„SA EI SAA ARU!” karjus Eric, üritades end vabaks väänata. „MA ARMASTAN TEDA!” nende sõnade saatel noormees avastas, et polnud seda kunagi Grace´ile öelnud, kuigi võimalusi selleks on olnud mitmeid. Noormees vaatas lohutult põrandat, ikka veel kurk kipitamas ning pisarad ohjeldamatult voolamas. „Mis sellest, milline ta on... ta on minu Grace!” lausus ta nüüd juba natukene vaiksemalt. Ta hääloli kadumas, lämbumas... „Ta ei või, ta ei saa! POLE VÕIMALIK! Sa ei saa aru, isa...ta... me...” Kuid enam Eric ei jõudnud, kurbus, viha ning peetumus võtsid talt kogu jõu.
„Ma vajan aega, et olla omaette...” lausus ta lõpuks, viskas endalt kitli seljast ning läks ust jõuga kinni tõmmates kabinetist välja, panemata tähele teiste imestunud nägudest tema end näo kohta, panemata tähele, kuhu ta läheks, panemata tähele, mis toimub...
***
Eric jalutas sihitult tänavatel, läbis kvartaleid, parke ja metsi, tundes ääretut kurbust, meeleheidet, viha... Ühele pargipingile vajudes, nägi noormees eemal üht paari õnnelikult käsikäes käimas, mis tegi teda veelgi õnnetumaks. Kurku nööriv valu ja raske süda olid noormehele niivõrd tundmatud asjad, et ta oleks tahtnud piinast karjuda, laamendada, nutta... mida ta tegigi.
Oleks... oleks... poleks... Kõik oleks teisiti, kui olduks tähelepanelikumad. Nad oleksid Grace´iga praegu õnnelikult koos, kui poleks olnud lolle arste. Aga nad poleks kohtunud, kui poleks olnud Grace´i. Või oleksid... mõnes teises olukorras, teistes oludes... Siis ei oleks Grace´i, kes on suremas, poleks Grace´i, kes teda vaatamata oma minevikule võluks... Või oleks ta kohanud kedagi teist, paremat... Kuid, kuui Eric milleski kindel oli, oli see asjaolu, et Grace on parim asi tema elus ning ta ei suuda tütarlapseta.
See kõik oli liiga raske. Noormees oli õppinud taolisi tundeid vaos hoidma. Väikese kahetsusetorkega meenus talle tõsiasi, et ta ei tohiks tüdrukut armastadagi. Patsient ja arst... aga see ei lugenud. Nüüd oli juba liiga hilja. Ning kuigi see tähendas palju kannatusi, ei kahetsenud noormees seda. Armastus oli midagi... midagi imelist, mida kogemata oleks elu mõttetu.
Eric ajas end püsti ja otsustas kliinikusse tagasi minna. Ta pidi Grace´i nägema. Ja arvestades seda, kui vähe aega neile jäänud oli... Mida ta üldse siin tegi?!? Tema koht oli tüdruku kõrval.
Noormehe kõnd oli kiire, isegi tormakas, ta jalad käisid risti-rästi ning ta püsis vaevu püstigi. Eric kuivatas pisara ning hakkas jooksma. Tüdruk oli ainus, millele ta mõtles, kelle huultest ja puudutustest unistas, tüdruk oli see, kes tema südame kiiremini tuksuma pani, kes teda eetikat unustama pani, kellega koos naerda, kellega koos peaks ta oma elu elama... vanaduseni. Ja nüüd röövitakse neilt aastakümneid. See kõik oli liiga ebaaus.
Lõõtsutades Grace´i palati ukseni jõudnud, paotas noormees ukse, avastades voodist, elutult, talle tavapäraste sädemeteta silmadega tüdruku, kelle suurenenud pupillid lage jõllitasid. Tüdruk oli liikumatu ja kahvatu. Voodi kõrval lebas ratastool, millega noormees ta alles hommikul oli viinud uuringutele, mis... lõppesid kohutavalt. Üle Ericu põse voolasid pisarad ning ta ei suutnud enam. Noormees jooksis üle toa ja võttis tüdruku käte vahele. Grace´i enda vastu surudes ja teama peale oma lõuga toetades voolasid noormehe lugematud pisarad tüdruku siidjatele, pehmetele juustele, mida ta nii väga armastas.
Tüdrukut kallistades kahetses Eric seda, kui kaua ta oli oma tundeid tõrjunud, neid maha surunud. Vaid ühe asja pärast – Grace oli olnud narkar. Ta polnud suutnud leppida tõsiasjaga, et inimesed võivad sellest üle saada.
Tüdruku lõtva, kuid samas kanget kogu käte vahel hoides tundis noormees, kuidas ta ei taha, et ta siit lahkuks...
Kellegi arglik käsi tõusis noormehe seljale ning pigistas seda. Tüdruk oli lahingu enda sees kaotanud ning oli nüüd vappuma hakanud. „Ma nii kardan,” ütles ta nuuksudes. Paljalt tema vappumise nägemine pani Erocu võpatama, sest see tegi talle liiga palju haiget. Pole võimalik, et tal enam kaua elada pole... Lihtsalt pole võimalik!
„Ma tean, kullake, ma tean...” lausus Eric kõhklevalt. Ta polnud tüdrukut kunagi nii kutsunud, kuid nüüd, mil neil oli vaid piiratud aega... tuli kõik tasa teha. „Aga mina olen siin...” ütles ta lohutavalt. Noormehe süda oli murdumas, kui tüdruk tema rinnal nutta tihkus ning teda kallistas. See kõik tundus liiga ebamaine. See oli mingisugune varjatud kaamera. Kui ta nüüd lehvitaks ja ütleks, et tabas asja ära, lõpetaks tüdruk nutmise, teataks, et temaga on kõik korras, kaameramehed tuleksid välja ja kõik oleks lihtsalt olnud üks halb õudusunenägu. Läheksid need fantaasiad vaid täide...
„Ma armastan sind,” sosistas Eric lämbuval häälel. Kui ta seda nüüd ei ütle – võib-olla ei saaks tüdruk seda kunagi teada. Vähemalt mitte enne, kui on hilja...
Tüdruk tõmbus eemale ning vaatas oma suurte, punaste ja paistes, kuid siiski imekenade silmadega sügavale Ericu silmadesse. „Mina sind ka,” lausus ta nutuselt ning naeratas. Kui irooniline... just nüüd... just nüüd, kui oli kindel, et ta sureb, pidid nad seda alles tunnistama. Just nüüd... kuid parem hilja, kui mitte kunagi.
Eric vaatas korra kõhklevalt tüdrukut, kuid avastas, et kõik on kohati nagu mõnes plikade filmis. Nemad kahekesi, käed üksteise ümber, teineteisele ebamaiselt lähedal... Nüüd tuleks neil vaid aeglaselt üksteisele veelgi läheneda ning suudelda...
Noormees kummardus silmi pannes tüdruku poole ning tajus, kuidas too sama tegi. Ettevaatlikult sulasid nende huuled kokku ning nad tundsid midagi erilist. Võib-olla oli just see hetk, mil Eric taipas – inimene on täpselt nii kaua elus,kui teda maa peal armastatakse ehk teisisõnu – noormehe surmani.
***
Eric kõndis, kimp roose käes läbi hiliskevadise metsa, kus kasvasid lilled ja laulsid linnud. Päike valas oma kuldset valgust üle kõige elusa ning andis elu asjadele, mille olemasolust paljudel aimugi polnud.
Noormees jalutas läbi kuldse pargi ning jõudis sihtpunkti. Surnuaed oli kena ja hooldatud. Isegi oma rõskuse kiuste oli selles kohas midagi erilist.
Ta laveeris hauakivide vahel ning nägi ees juba tuttavat kivi, millesse oli tahutud paksus kaldkirjas: Grace Lynd. Lahkunud, kuid mitte unustatud.
Noormees naeratas hellalt kivi vaadates ning pani selle ette kimbu roose. Täna täitus tüdruku surmast 3 aastat. Noormees oli seda kohta tihti külastanud ning alati oli tal kurgus kibe olnud, kuid täna oli ta rõõmsam. Lõppude lõpuks ju tüdruk lihtsalt... ta ei liigutanud, aga ta oli olemas, mis sellest, et sügaval mulla all. Ta oli olemas.
Ta istus kivi ette maha ning tundis siiski, kuidas üks pisar üle ta põse voolas. Grace´i sugust ei näe ilm enam kunagi, oli ta kindel. Tüdruk oli maailmale nii palju andnud, nii head kui halba, aga ta polnud selle ees araks löönud.
Ericu silme eest jooksid läbi nende ühised hetked enne tüdruku lahkumist. Kuidas nad olid võtnud elult kõik, mis võtta andis – käinud jalutamas, lõbustusparkides, loomaaedades, kohvikutes...
Noormees meenutas, kuidas tundusid tüdruku huuled, tema puudutus, naha lõhn... Tüdruk oli, on ja jääb kõigeks, mis noormehel jääb. Ta võttis taskust oma rahakoti ning tõmbas selle vahelt enda ja Grace´i pildi, mille ta asetas rooside vahele. Kurvalt naeratades puudutas noormees oma kaelas olevat ripatsit, mille Grace talle andnud oli.
„Sa oled mulle kõik. Ma ei usnusta sind kunagi,” lausus noormees sõrmedega piki Grace´i nime vedades. „Sa oled siin, minuga, alati...” Noormees kummardus pildile korraks lähemale ning puudutas seda õrnalt huultega. „Ma armastan sind igavesti,” lausus ta püsti tõustes ning nukralt naeratades.
Kui sel samal õhtul, päikese loojudes oleks keegi surnuaeda sattunud, kasvõi tüdruku enda pere, oleksid nad näinud sealt lahkumas noort mehekuju, mis oli täitnud nende armsa tütre viimase soovi.
„Ma soovin, et sa armastaks mind igavesti...”